Poola erakordsed rannikuluited

„Ärgake!” Poola-korrespondendilt

POOLA loodusmaalidel kujutatakse tavaliselt sügavrohelisi maastikke – karjamaid, põlde ja metsi. Kuid kas sa tead, et Poolas on ka imestusväärsed valged luiteväljad, mida on võimalik näha isegi kosmosest? See 18 kilomeetri pikkune kõrbetaoline rannariba Läänemere rannikul on Słowiński rahvuspargi üks huvitavamaid looduslikke vorme.

Ühes allikas öeldakse, et „meri, järved, jõed, luited, metsad, turbarabad ja niidud moodustavad mosaiikse maastiku. ... Vaid siin ulatuvad rannikult algavad liivaluited järvede ja metsadeni välja”. Rahvuspargi maastik liikuvate liivaluidete ja madalate järvedega on tõepoolest ainulaadne kogu Euroopas.

Rahvuspargi suured valged ja kollased  luited moodustavad Euroopa suurima luitestiku, hõlmates 500 hektari suurust lahtise liivaga ala. Słowiński rahvuspargi sümboliks on sobivalt valitud hõbekajakas, kes hõljub kollase luite ja sinise vee kohal.

Valgetest luidetest enam leidub rahvuspargis halle luited, mis ei ole küll nii muljetavaldavad kui nende valged teisikud. Hallid luited, mis on vanemad kui valged, on kasvanud täis taimi ja puid. Tänu taimestikule on siia ka mulda tekkinud ning peale selle kinnistab taimestik liiva ja kaitseb seda loodusjõudude eest. Rahvuspargi kõige kõrgem luide ongi üks hallidest luidetest, mille nimi on Czołpino ja mille kõrgus küünib 55 meetrini.

Kui vaadata liikuvaid liivasid, eriti valgeid luiteid, tekib küsimus, kust on kõik see liiv siia saanud. Ja kuidas kuhjus nii palju liiva just sellele üsnagi väikesele Läänemere rannaribale?

Luidete teke

Kuigi teadlastel pole neile küsimustele kindlat vastust, viitavad tõendid inimtegevusele. Teadlased on jõudnud niisugusele järeldusele, uurides rahvuspargi pinnasekihtides säilinud õietolmu. Uuringud näitavad, et praeguste luidete alal kasvasid kunagi metsad, peamiselt tammikud. Kuidas siis leidis aset nii suur muutus?

Arvatakse, et rannaäärsed metsad hävisid enne meie ajaarvamist rannikul elanud inimeste põhjustatud tulekahjude tõttu. „Liivad, mida varem kinnistasid metsad, hakkasid nüüd esmakordselt liikuma,” öeldakse raamatus „Słowiński National Park”. Õietolmuanalüüs näitab, et mingi aja pärast hakkas rannikul taas mets kasvama, alguses pöögi-, siis männimets.

Keskajal hakkas aga liiv teadmata põhjusel uuesti liikuma. 16. sajandil oleksid liivad isegi vana Łeba linna peaaegu enda alla  matnud. Niisiis rajati kaugemale uus linn, kuid see muutis olukorra tegelikult hullemaks. Raamat „Słowiński National Park” ütleb: „Linna ja sadama ehitamiseks võeti maha palju puid ja keegi ei paistnud aimavat, millega see lõpeb.” Samas raamatus öeldakse, et „nii hakkasid luited veel suuremal alal liikuma”. Liivad liikusid kiirusega kolm kuni kümme meetrit aastas ning matsid enda alla terved külad, põllud, aasad ja metsad.

Kust liiv siia sai?

Inimesed on küll siinset maastikku muutnud, kuid liiva nad siia ju ometi ei toonud. Niisiis kust kõik see liiv siia sai? Ja kas see protsess jätkub? Vastused neile küsimustele võivad näidata, milline on rahvuspargi tulevik.

Teadlased arvavad, et osa liivast on pärit maismaalt, mille on kandnud merre jõed. Teiseks võimaluseks on see, et pidev lainetus on kulutanud kive ja niiviisi liiva tekitanud. Näiteks ühel Läänemere rannaribal veerevad lained randa 45-kraadise nurga all, kulutades aeglaselt kive ja kandes minema liiva. Selle tulemusena kuhjub liiv merepõhja.

Mingil veel täielikult mõistmata moel kannavad hoovused ja lained osa merepõhja kuhjunud liivast rahvuspargi ranniku lähedale, kuhu moodustuvad rannikuga rööbiti kulgevad suured leetseljakud. Lained ja ranniku poole voolavad hoovused lükkavad siis seda liiva randa, kus päike ja tuul nii-öelda ohjad oma kätte haaravad. Päike ja tuul kuivatavad liiva ning tuul kannab seda edasi. Kui tuul liiva ühelt hangelt teisele puhub, tekivad rannas paralleelsed liivahanged, mis aina kasvavad ja kasvavad, ja nii moodustuvadki lõpuks valged luited.

Järved „kõrbes”

Słowiński rahvuspark pole siiski elutu kõrb. Vastuoksa, see paik lausa kubiseb elust, sest veest siin juba puudust ei tule. Tegelikult moodustavad luited ja rannad vaid viis protsenti pargi territooriumist, jõed, järved ja ojad aga 55 protsenti.

Pargi suurim järv on Łebsko, mille pindala on 71 ruutkilomeetrit ning maksimaalne sügavus kuus meetrit. Sellesse  järve suubub suurim jõgi Łeba. Suuruselt teine järv on Gardno, mida toidab Łupawa jõgi. Kuna mõlema järve ümbrus on liivane, muutub kaldariba pidevalt.

Soodne paik taimedele ja loomadele

Järved, jõed ja ojad täiustavad pargi kolme peamist elupaika: luiteid, nõmmrabasid ja männimetsi. Neis eripalgelistes kasvukohtades leidub peaaegu 900 soontaimeliiki, nende hulgas ka orhideesid. Üks vastupidavamaid ja kõige suurema ökoloogilise tähtsusega taimi on rand-luidekaer, mis tavaliselt esimesena luidetel kanda kinnitab. Selle maa-alused soomuselised juured ulatuvad kuni 13 meetri kaugusele ja neist tõuseb maapinnale palju võrseid. Nii tekivadki liivale luidekaera mättad. Sel viisil kinnistub liiv järk-järgult, mis võimaldab siin ka teistel taimedel kasvama hakata.

Kuna Słowiński rahvuspark jääb lindude rändeteele, kihab see paik lindudest. Pargis pesitseb või peatub rändel umbes 260 linnuliiki, mis moodustab 70 protsenti Poola linnuliikidest. Veelindudest võib siin näha naerukajakaid, jõgitiirusid, tuttpütte, sinikaelparte, luiki ja kuklatuti järgi kergesti määratavaid kosklaid. Muudest lindudest kohtab siin kassikakke, kaljukotkaid, väike-konnakotkaid, merikotkaid ja ronkasid. Kellel on terane pilk ja kes kõnnib tasahilju, võib pargis näha ka loomi, näiteks punahirvi, metskitsi, metssigu, jäneseid ja kährikkoeri.

Matkaja paradiis

Matkamine on ainus turismivorm, mis on rahvuspargis lubatud. Pargis on 140 kilomeetri pikkune matkarada, mis viib läbi erinevate maastikutüüpide: okaspuumetsade, aasade, nõmmrabade, padurate ja üle hallide luidete; kulgeb järvede kaldaid mööda, kus asuvad vaateplatvormid ja -tornid; üle valgete luidete ning kilomeetrite pikkuselt mööda valget liivaranda.

Need, kes võtavad Słowiński rahvusparki matka ette sügisel või talvel, võivad siin näha huvitavat vaatepilti, kui tugevad tuuled keerutavad luidete harjadelt liiva, mis näeb välja otsekui pritsiv merevaht. Selle kohta öeldakse, et luited suitsevad. Luited ka laulavad ehk teevad häält, kui miljonid liivaterad üksteise vastu hõõrduvad.

Słowiński mitmekesist loodust käib igal aastal imetlemas ligikaudu 800 000 külastajat. Paljud inimesed kõikjalt maailmast tulevad siia ka lihtsalt selleks, et põgeneda linnamelust ja puhata metsarüpes oma närve, kuulata lainete müha ja kajakakisa.

[Kast/kaart lk 19]

Słowiński rahvuspark

See rahvuspark asub Poola rannikul Łeba ja Rowy linna vahel. Oma nime on rahvuspark saanud slaavi hõimu slovintside järgi, kes elasid selles piirkonnas kuni Teise maailmasõja lõpuni. Rahvuspark loodi 1967. aastal ning 1977. aastal sai sellest ka biosfäärikaitseala. Selle pindala on 18 618 hektarit, millest üle poole moodustavad veekogud. Ülejäänud ala koosneb metsadest (25 protsenti), rannast ja luidetest (5 protsenti), soodest ja nõmmrabadest (8 protsenti) ning karjamaadest ja niitudest (8 protsenti).

[Kaart]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

LÄÄNEMERI

VENEMAA

POOLA

SŁOWIŃSKI RAHVUSPARK

SAKSAMAA

TŠEHHI

SLOVAKKIA

[Pilt lk 16]

Kui tuuled luidete harjadelt liiva üles keerutavad, öeldakse, et luited suitsevad

[Pilt lk 16, 17]

Jõgitiir

[Allikaviide]

Photo by Chukchi Imuruk, National Park Service

[Pilt lk 16, 17]

Luited suvel

[Pilt lk 17]

Luited talvel

[Pilt lk 18]

Łebsko järv

[Pilt lk 18]

Rohukosklad

[Pilt lk 18]

Rand-luidekaer

[Pilt lk 18]

Ainulaadsed liivavormid

[Pilt lk 18]

Metskits