Usin kraini mesilane

„Ärgake!” Sloveenia-korrespondendilt

MESILASED on tuntud oma usinuse poolest. Üks meemesilase alamliik – kraini mesilane – on aga usinam kui teised mesilased. * See mesilane on oma nime saanud Kranjska piirkonna järgi, mis asub praegu Lääne-Sloveenias. Algselt elas kraini mesilane Balkani poolsaarel ja Karpaatides, nüüdseks on aga tema populaarsus mesinike seas kasvanud ja nii on see alamliik levinud üle maakera.

Miks on kraini mesilane nii kuulsaks saanud? Peale selle, et kraini mesilane valmistab suures koguses head mett ning on vastupidav haiguste ja külma suhtes, on ta iseloomult rahulik ja vagur. Kraini mesilastel on küllaltki suur sülemlemistung – omadus, mis teeb laiaulatusliku mesilaste pidamise keeruliseks –, ent seda tungi on tõuaretusega vähendatud. Miks peetakse aga kraini mesilasi muudest mesilastest töökamateks? Nad alustavad hommikuti korjet varem kui teised mesilased. Seega toovad nad tarru rohkem nektarit, millest mett valmistada, ning neil on võimalik nektarit kaugemalt kohale tuua.

„Mesinike rahvas”

Mesindusel on Sloveenias pikk ja huvitav ajalugu. Sloveenia bioloog Janez Gregori nimetab oma kaasmaalasi koguni „mesinike rahvaks”. On teada, et sloveenid olid suurepärased mesinikud juba 8. sajandil. Tollest ajast kuni 19. sajandini kasutasid nad mesitarudena õõnsaid puutüvesid. Niisugused tarud olid mõningais Sloveenia paigus tuntud kui künad (korita).  15. sajandil, kui leiutati saeveski, hakati aga kasutama laudadest tehtud tarusid, mida nende pikliku kuju tõttu kutsuti naljatades puusärkideks (truge).

Suur nõudlus mee ja mesilasvaha järele tegi mesinduse nii tähtsaks majandusharuks, et see tõmbas endale maavalitsejate tähelepanu, kes andsid mõningatele väljavalitutele mesindusega tegelemise ainuõiguse. Võimukandjate huvi mesinduse vastu on mõistetav, kuna mesilasvaha oli vajalik küünalde valmistamiseks eeskätt kirikute ja kloostrite tarbeks, ning mesi oli tol ajal ainuke kättesaadav magusaine. 16. sajandil, mil Sloveenias hakati põllukultuurina tatart kasvatama, said mesilased endale uue sügisese toiduallika, ja tänu sellele tõusis meetoodang veelgi. Peagi hakkas Kranjska eksportima mett ja mesilasvaha suurtes kogustes. 17. sajandil kirjutas Kranjska õpetlane Valvasor, et sajandi keskel eksportis Kranjska aastas ainuüksi Austriasse Salzburgi „tuhandeid tsentnereid” mett. *

Kraini mesilase kuulsus kasvab

Aastatega on Kranjska andnud mesinduse heaks suure panuse. 1770. aastal määras valitseja Maria Theresia Kranjska kohaliku mehe Anton Janša esimeseks mesinduse õpetajaks hiljuti avatud Austria Viini mesinduskoolis. 19. sajandi lõpupoole mõistsid mesinikud, et töökad kraini mesilased sobiksid enda omaduste tõttu ka teiste maade mesinikele. Sel ajal saigi see alamliik endale nime kraini mesilane ning hakkas levima kõikjale maailma. 20. sajandi alguseks eksportis Kranjska juba vagunite viisi mesitarusid, millest igaühes elas mesilaspere.

Samal ajal hakati traditsioonilisi laudadest valmistatud mesilastarusid kutsuma kranjič ’ideks ehk kraini tarudeks, mille teevad omapäraseks maalingud. (Vaata kasti „Tarumaalingud” lk 24.) Tänapäeval peab Sloveenias enam kui 7000 mesinikku rohkem kui 160 000 mesitaru. Radovljica linnas on isegi Sloveenia mesinduse ajaloole pühendatud muuseum.

Populaarne sümbol

Sloveenid on juba kaua pidanud mesilast usinuse ja tarkuse sümboliks. Praeguse Sloveenia territooriumil rajati esimene teadusühing 1693. aastal ja see kandis nime Töökate Ühing, mille logoks oli mesilane. Ühingu liikmed kutsusid ennast isegi nimega apis, mis tähendab ladina keeles mesilast. Mesilane, kes on sloveenidele ka säästlikkuse sümboliks, on leidnud tee koguni ärimaailma. Mesilase pilti võib niisiis näha pangaraamatute kaantel ja mõningatel Sloveenia müntidel.

Sloveenid tunnevad mesilastega ühtekuuluvust, kuna nad on ka ise töökad. Sloveenidel on tavaks öelda: „Jälgi mesilasi ja jäljenda neid.” Niisiis, kui näed mõnda usinat mesilast või sööd mett, mesilaste töö magusat vilja, tulevad sulle ehk meelde ka kraini usinad mesilased.

[Allmärkused]

 [Kast/pildid lk 24]

Tarumaalingud

Tüüpilises Sloveenia mesilas paiknevad tarud nagu sahtlid suures ristkülikukujulises kastis, mille laiem sein on esiküljeks. 18. sajandi algusest kuni 20. sajandini oli sloveenlastel tavaks mesitarude esiküljele õlimaale teha. Kuigi praeguseks on säilinud umbes 3000 maalitud taru, on see vaid väike osa aegade jooksul ehitatud ja maalingutega kaunistatud mesitarudest.

Tarudele maalitud pildid on peamiselt religioosse sisuga ning kujutavad pühakuid ja piiblistseene. Kuid peale selle on tarudel kujutatud ka loomi, inimesi tööd tegemas, samuti väljamõeldud ja koomilisi stseene. Mõnel maalil on kujutatud pereelu. Näiteks on ühel maalil kujutatud kahte deemonit, kes teritavad veskikiviga klatšihimulise naise keelt, teistel aga naist, kes oma meest kõrtsist koju tirib.

Mesitarude maalinguid on nimetatud „Sloveenia kultuuripärliteks”, „rahvatarkuse entsüklopeediaks” ja „küllap vist kõige autentsemaks Sloveenia kunstiks”. Maalingutel oli siiski ka praktilisem eesmärk. Kuna tarud paiknesid üksteisele väga lähedal, võis mesilane teha fataalse vea ning lennata valesse tarru, kus ta oleks soovimatu sissetungijana surmatud. Mesinikud arvasid, et värvilised maalid taru esiküljel aitavad mesilastel leida üles õige taru.

[Pildid]

„Aadam ja Eeva”

„Joosep müüakse Egiptusesse”

„Jeesus saabub Jeruusalemma”

Tüüpiline maalingutega Sloveenia mesila

[Allikaviide]

Kõik fotod mesilatest: Z dovoljenjem upravitelja rojstne hiše pisatelja Josipa Jurčiča

[Kaart lk 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AUSTRIA

ITAALIA

SLOVEENIA

Kranjska

HORVAATIA

AADRIA MERI

[Allikaviide]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 22]

Sloveenia münt, millel kujutatakse kuulsat kraini mesilast

 [Pilt lk 23]

Kraini mesilane on tuntud rahuliku ja vagura loomu poolest

[Pilt lk 23]

Vastsed

[Pilt lk 23]

Noortest töölismesilastest ümbritsetud emamesilane

[Allikaviide]

Foto: Janez Gregori