Saar, mis tekkis ja kadus

„Ärgake!” Itaalia-korrespondendilt

OLI 1831. aasta 28. juuni, kui Vahemeres asuva Sitsiilia saare läänerannikut raputas tugev maavärin. Üks meremees, kes oma paadiga sel päeval merel oli, tundis tugevat põrutust ning arvas, et ta on madalikule jooksnud.

Veel mitu päeva hiljemgi mässasid Sitsiilia rannikuveed. Veepinnal hulpis surnud kalu, õhk haises väävli järgi ning lained uhtusid kaldale pimsskive.

10. juulil juhtus Napoli brigantiini „Teresina” kapten Giovanni Corrao Vahemerel nägema uskumatut vaatepilti – hiigelsuurt vee- ja suitsusammast, mis tõusis merepinnast 20 meetri kõrgusele, ning kuulis justkui valju müristamise häält.

Et seda nähtust lähemalt uurida, läkitas Mõlema Sitsiilia kuningriigi kuningas Ferdinand II merele sõjalaeva „Etna”. Jutud Vahemerel nähtud sambast levisid ka Briti kolooniasse Maltasse, kus viitseadmiral Sir Henry Hotham, kes ei tahtnud Ferdinandist kehvem olla, lähetas samuti laevu merele, et „määrata kindlaks selle samba asukoht navigatsioonikaardil ning teha selle nähtuse kohta lisavaatlusi”.

 Niiviisi algaski poleemika saare pärast, mis kestab tänase päevani.

Saare teke

Veealuse vulkaani purske tagajärjel tekkis 1831. aasta 19. juulil Sitsiilia ja Aafrika vahele uus saar. Kui Briti laeva „Rapid” kaptenleitnant Charles Swinburne ümber Sitsiilia läänetipu purjetas, nägi ta kõrget, ebakorrapärase kujuga erevalget suitsusammast. Swinburne tüüris oma laeva otse selle samba poole. Öö saabudes paistis suitsusambas eredaid valgussähvakaid ning suitsusammast oli hästi näha isegi kuuvalguses. Samba keskelt tõusid taeva poole erakordselt eredad leegid. Hommikuhakul, kui suits oli veidi hajunud, võis „merepinnal näha väikest tumedat küngast”.

Vähem kui kuu aja jooksul tõusis saar merepinnast umbes 65 meetrit ülespoole ning selle ümbermõõt kasvas 3,5-kilomeetriseks. „See sündmus on siinsetel saartel kahtlemata kõige suuremaks sensatsiooniallikaks,” kirjutas ajaleht „Malta Government Gazette”, „ja paljud on juba sinna reisi ette võtnud.” Nende seas, kes uut saart vaatama läksid, oli preisi geoloog professor Friedrich Hoffmann, kes tegi tollal Sitsiilias uurimistööd. Hoffmann sõitis saarele kilomeetri lähedusele, kust ta võis saart näha täiesti selgesti. Hoffmann oli aga ettevaatlik ning otsustas saarel mitte maabuda.

Kapten Humphrey Senhouse, kellel oli rohkem julgust, maabus saarel 2. augustil ning pani seal üles Briti lipu. Senhouse nimetas saare Inglise mereministri Sir James Grahami auks Grahami saareks.

Sitsiilia Catania ülikool andis saare uurimise loodusteaduse professori Carlo Gemellaro ülesandeks, kes nimetas saare Ferdinand II järgi hoopis Ferdinandeaks. Kuigi saar jäi väljapoole Sitsiilia territoriaalvett, kuulutas Ferdinand saare seal lehvivast Inglise lipust hoolimata ametlikult oma kuningriigi osaks.

Viimasena ilmusid sündmuskohale prantslased. Geoloog Constant Prévost nimetas saare Juliaks, kuna saar oli ilmunud veest välja juulikuus. Ka Prévost pani saarele oma riigilipu lehvima. Lipu heiskamise eesmärk oli „anda teada kõigile, kes tulevikus saart uurima hakkavad, et Prantsusmaa ei jäta kasutamata ühtki võimalust näidata oma huvi teaduse vastu”.

Võitlus saare halduse üle muutus järjest tulisemaks. Londoni ajalehe „Times” ühe hiljutise artikli sõnul oleksid Suurbritannia, Itaalia ja Prantsusmaa selle maatüki pärast peaaegu sõtta astunud.

Saar kaob

Tüli saare pärast, mis on kandnud nii Julia, Ferdinandea kui ka Grahami * nime, jäi lühiajaliseks. „Saar kahaneb päev-päevalt,” kirjutas Hoffmann pärast seda, kui oli septembris saarel käinud, „ja kui saar nõnda edasi vajub ..., matavad tuleva talve tormilained selle kindlasti vaid mõne kuuga enda alla.”

Detsembriks oligi saar sootuks kadunud ning sellest olid järele jäänud vaid ohtlikud veealused karid. „Kõik, mis Julia saarest järele jäi,” kirjutas Itaalia vulkanoloog Giuseppe Mercalli, „olid paljud nimed, mille andsid saarele eri rahvustest rännumehed, kellel oli õnn näha selle saare tekkimist ja kadumist.”

Kas saar kerkib uuesti?

Kas selle saare lugu ongi siis lõppenud? Tundub, et mitte. Ala, kus saar kunagi paiknes, on veelgi geoloogiliselt aktiivne. Sitsiilia ajaloolase Salvatore Mazzarella sõnul on see saar tänapäeval „strateegiliselt sama tähtis kui 19. sajandil”. Mõned geoloogid ütlevad, et saar kerkib taas veest välja. Riikide vahel on juba tekkinud pingeid selles suhtes, kelle omandiks see praegu vee all olev saar võib tulevikus saada.

Jutustus saarest, mis tekkis ja kadus, on taas üks kurb lehekülg inimvalitsuste ajaloos. Itaalia ajakirjanik Filippo D’Arpa nimetab tabavalt seda lugu „näiteks võimu naeruväärsuse kohta”.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Maal 1831. aasta vulkaanipurskest

[Allikaviide]

Copyright Peter Francis/The Open University