Kust leida tõelist lootust?

OLETAGEM, et su kell on seisma jäänud ning näib olevat rikki läinud. Parandamiseks paistab olevat ülikülluses valikuvõimalusi. Leidub hulgaliselt paljulubavaid, sealhulgas ka vastuolulisi kellaparanduse reklaamkuulutusi. Aga kuidas oleks lugu siis, kui selguks, et sinu nutikas naaber on just see mees, kes aastaid tagasi sellesama kella konstrueeris? Pealegi selgub sulle, et ta on nõus sind tasuta aitama. Kas pole nii, et sel juhul sa ei kõhkle enam, millist valikut teha?

Võrrelgem nüüd seda kellalugu sinu lootmisvõimega. Kuhu sa abi saamiseks pöördud, kui tajud lootuse kadumist – nagu seda paljud neil rasketel aegadel tajuvad? Neid, kes väidavad suutvat probleemi lahendada, on palju, ent ülikülluses pakutavad lahendused võivad segadusse ajada ja vastuolulised olla. Miks mitte pöörduda kõigepealt Tema poole, kes on loonud inimese võimega loota? Piibel ütleb, et tema „ei ole kaugel mitte ühestki meist” ning aitab meid heal meelel (Apostlite teod 17:27; 1. Peetruse 5:7).

Lootuse laiem definitsioon

Piibli käsitus lootusest on laiem ja sügavam kui nüüdisaja arstidel, teadlastel ja psühholoogidel üldiselt. Sõnaga „lootus” tõlgitud Piibli algkeelsed sõnad viitavad innukale ootusele ja heade asjade igatsemisele. Lootus koosneb põhiliselt kahest tegurist: igatsusest millegi hea järele ja ka alusest uskuda, et see hea tõesti tuleb. Piiblis pakutav lootus pole pelgalt soovunelm. See põhineb kindlalt faktidel ja tõenditel.

Selles osas seostub lootus usuga, mis peab põhinema kindlatel tõenditel – mitte kergeusklikkusel (Heebrealastele 11:1). Kuid Piibel teeb usul ja lootusel siiski vahet (1. Korintlastele 13:13).

Toome näite. Kui sa pöördud mingi palvega oma kalli sõbra poole, siis sa loodad tema abile. Sinu lootus pole alusetu, sest sa usud oma sõbrasse – sa tunned teda hästi  ning oled juba varem näinud, kui lahkelt ja suuremeelselt ta on tegutsenud. Usk ja lootus on tihedalt seotud, lausa omavahel põimunud, ent ometi on need eri mõisted. Kuidas sa saaksid sel moel Jumalale loota?

Alus lootuseks

Jumal on tõelise lootuse allikas. Piibli aegadel nimetati Jehoovat „Iisraeli lootuseks” (Jeremija 14:8). Mis tahes kindel lootus, mis tema rahval oli, tulenes temalt; seetõttu oli ta tõesti nende lootus. Kogu selline lootus ei tuginenud pelgalt soovidele. Jumal rajas nende lootusele tugeva aluse. Tegeldes nendega sajandite jooksul, andis ta neile hulgaliselt tõotusi, millest ta ka kinni pidas. Iisraeli juht Joosua ütles: „Teie mõistke ..., et ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile on rääkinud” (Joosua 23:14).

See, et tema tõotused täituvad, peab paika ka tuhandeid aastaid hiljem. Piibel on täis tähelepanuväärseid Jumala tõotusi, aga ka täpseid ajaloolisi ülestähendusi nende täitumise kohta. Tema prohvetlikud tõotused on sedavõrd usaldusväärsed, et mõnikord pandi need kirja, otsekui oleksid need ajal, mil need teatavaks tehti, juba täitunud.

Just seepärast me saamegi kõnelda Piiblist kui lootuse raamatust. Süüvides ülestähendustesse selle kohta, kuidas Jumal on inimestega tegelenud, võid leida aina kindlamaid põhjusi temale lootmiseks. Apostel Paulus kirjutab: „Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4).

Millise lootuse Jumal meile annab?

Millal me tajume suurimat vajadust lootuse järele? Kas mitte surmaga silmitsi seistes? Ometi on paljud just sellisesse olukorda sattudes – näiteks surma läbi lähedase kaotanult – tundnud oma lootust kõige enam haihtuvat. Mis võikski olla lootusetum kui surm? See varitseb pidevalt igaüht meist. Senini on kõik, mis me teha suudame, püüda seda ära hoida, kuid sellest tagasi tulla pole meie võimuses. Piibel nimetab surma tabavalt „viimseks vaenlaseks” (1. Korintlastele 15:26).

Kust siis leida surmaga silmitsi seistes lootust? Sellessamas piiblisalmis, kus surma nimetatakse viimseks vaenlaseks, öeldakse ka, et talle ’tehakse ots’. Jehoova Jumal on surmast vägevam. Ta on tõestanud seda arvukatel juhtudel. Kuidas? Äratades surnuid üles. Piibel kirjeldab üheksat juhtumit, kus Jumal rakendas oma väge surnud inimeste taas ellu äratamiseks.

Ühel väljapaistval juhtumil andis Jehoova oma Pojale Jeesusele väe äratada üles oma armas sõber Laatsarus, kes oli neli päeva tagasi surnud. Jeesus tegigi seda avalikult hulga pealtnägijate ees, üldse mitte salajas (Johannese 11:38–48, 53; 12:9, 10).

Ehk mõtled sa: „Miks need inimesed üles äratati? Kas mitte ei jäänud nad lõpuks ikkagi vanaks, nii et nad taas surid?” Nad surid tõepoolest. Kuid tänu seesugustele usaldusväärsetele kirjalikele andmetele ülesäratamise kohta on meil midagi enamat kui pelgalt soov, et meie lähedased taas ellu ärkaksid; meil on alust uskuda, et nad tõesti üles ärkavad. Teiste sõnadega, meil on tõeline lootus.

Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu” (Johannese 11:25). Temale annab Jehoova väe äratada inimesi ellu ülemaailmses ulatuses. Jeesus sõnas: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Kristuse] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Jah,  kõigil hauas magajatel on väljavaade saada äratatud ellu paradiislikul maal.

Prohvet Jesaja maalis ülesäratamisest sellise liigutava pildi: „Sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles! Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja sa lased seda langeda kadunute maale!” (Jesaja 26:19).

Kas pole lohutav? Surnud on kõige turvalisemas olukorras, mida ette võiks kujutada, otsekui lapsukesed emaüsas. Jah, hauas puhkajad säilivad Kõikväelise Jumala täiuslikus, piiritus mälus (Luuka 20:37, 38). Peagi tuuakse nad tagasi ellu, kus neid tervitab õnnelik maailm otsekui armastav ootusrikas perekond vastsündinut. Niisiis, ka surmaga silmitsi seistes säilib lootus.

Kuidas lootus sulle kasuks tuleb

Paulus õpetab meile paljutki lootuse väärtuslikkuse kohta. Ta kõneleb lootusest kui kiivrist – tähtsast vaimse sõjarüü osast (1. Tessalooniklastele 5:8). Mida ta selle all mõtleb? Piibli aegadel kandis sõjamees lahingus metallkiivrit, mille all oli tavaliselt vildist või nahast müts. Tänu sellisele kiivrile libises enamik hoope kõrvale, selle asemel et surmavaks osutuda. Mis oli Pauluse võrdluse iva? Just nagu kiiver kaitseb pead, kaitseb lootus mõistust, mõtlemisvõimet. Kui sa raskustesse satud ja sul on Jumala eesmärkidele vastav kindel lootus, ei tarvitse paanika ega meeleheide sinult meelerahu röövida. Kes meist ei vajaks sellist kiivrit?

Paulus kasutab Jumala tahtega seonduva lootuse kohta veel üht värvikat kujundit: ’Lootus on meile otsekui hinge ankur, kindel ja tugev’ (Heebrealastele 6:19). Paulusel, kes oli elanud üle mitu laevahukku, oli ankru väärtuslikkus teada. Laeva tormi kätte sattudes lasid meremehed ankru põhja. Kui see kindlalt merepõhja kinni jäi, võis laev suhteliselt tervelt tormist välja tulla, selle asemel et tuul teda kalda poole oleks lükanud ja ta vastu kaljusid paisanud.

Samuti siis, kui Jumala tõotused on meile „kindlaks ja tugevaks” lootuseks, võib see aidata meil läbida praeguseid tormilisi aegu. Jehoova tõotab, et peagi on käes aeg, mil sõjad, kuritegevus, mure ja ka surm pole enam inimkonna nuhtluseks. (Vaata kasti lk 10.) Selle lootuse külge klammerdumine aitab meil hoiduda hävingust, sest see annab meile vajaliku stiimuli elada Jumala mõõdupuu kohaselt, selle asemel et lasta end mõjutada nüüdismaailmas nii laialt levinud sihipäratul ja moraalitul vaimul.

Jehoova pakutud lootus puudutab ka sind. Ta tahab, et sa saaksid elada nõnda, nagu tema seda kavandanud on. Tema sooviks on, et „kõik inimesed õndsaks saaksid”. Kuidas on see võimalik? Kõigepealt on vaja, et nad „tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:4). Selle ajakirja väljaandjad innustavad sind omandama eluandvaid teadmisi Jumala Sõna kohta. Lootus, mille Jumal sulle seeläbi annab, ületab kaugelt igasuguse lootuse, mida sellest maailmast leida võiks.

Omades sellist lootust, ei tarvitse sul eales tunda end abituna, sest Jumal võib anda sulle vajalikku tugevust, et saavutada mis tahes sihte, mis on tema tahtega kooskõlas (2. Korintlastele 4:7; Filiplastele 4:13). Kas pole see just selline lootus, mida sa vajad? Niisiis, kui sul on puudus lootusest ja kui sa oled seda otsinud, siis ole julge. Lootus on siinsamas sinu käeulatuses!

 [Kast/pilt lk 10]

Põhjusi lootuseks

Need Pühakirja mõtted võivad aidata sul oma lootust tugevdada:

▪ Jumal tõotab õnnelikku tulevikku.

Tema Sõnas on kirjas, et kogu maa muutub paradiisiks, mida asustab õnnelik ühtne inimpere (Laul 37:11, 29; Jesaja 25:8; Ilmutuse 21:3, 4).

▪ Jumal ei valeta.

Ta jälestab igasugust valetamist. Jehoova on täiesti püha ja puhas, seetõttu on tal võimatu valetada (Õpetussõnad 6:16–19; Jesaja 6:2, 3; Tiitusele 1:2; Heebrealastele 6:18).

▪ Jumala vägi on piiritu.

Jehoova üksi on kõigeväeline. Mitte miski universumis ei suuda tal takistada oma tõotusi täitmast (2. Moosese 15:11; Jesaja 40:25, 26).

▪ Jumal tahab, et inimesed elaksid igavesti.

(Johannese 3:16; 1. Timoteosele 2:3, 4.)

▪ Jumal suhtub meisse lootusrikkalt.

Ta eelistab koondada oma tähelepanu meie headele omadustele ja püüdlustele, mitte meie vigadele ja ebaõnnestumistele (Laul 103:12–14; 130:3; Heebrealastele 6:10). Ta loodab, et me teeme seda, mis on õige, ning tunneb sel puhul heameelt (Õpetussõnad 27:11).

▪ Jumal tõotab aidata, kui sa taotled jumalakartlikke eesmärke.

Tema sulased ei pea end eales abituna tundma. Jumal toetab meid heldelt oma püha vaimuga, suurima väega, mis üldse olemas on (Filiplastele 4:13).

▪ Lootus Jumalale ei peta iial.

Tema, kes on täiesti kindel ja usaldusväärne, ei valmista sulle mitte kunagi pettumust (Laul 25:3).

[Pilt lk 12]

Lootus kaitseb mõistust, nii nagu kiiver kaitseb pead

[Pilt lk 12]

Kindlalt rajatud lootus võib otsekui ankur tagada püsikindluse

[Allikaviide]

Courtesy René Seindal/Su concessione del Museo Archeologico Regionale A. Salinas di Palermo