Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks nad suudlevad Blarney kivi?

Miks nad suudlevad Blarney kivi?

Miks nad suudlevad Blarney kivi?

„ÄRGAKE!” IIRIMAA-KORRESPONDENDILT

LEGEND jutustab, et kord seisnud Inglismaa kuninganna Elizabeth I-e ees värisedes mees, kes oli Iirimaa väepealikult Blarneylt halbu uudiseid toonud ning kartis kuninganna raevu osaliseks saada. Ootamatult purskas aga kuninganna naerma ja hüüatas: „See on täpselt Blarney moodi, ta ei mõtle kunagi seda, mida ütleb!” Kivi langes mehe südamelt.

Kuninganna Elizabeth I, kes valitses aastatel 1558 kuni 1603, ei oleks kindlasti osanud arvata, et tema sõnadest saab Iirimaal alguse omapärane traditsioon – Blarney kivi suudlemine. Igal aastal voolab Corki linnast mõni kilomeeter põhja pool asuvasse Blarney külla tuhandeid inimesi, et seda kummalist rituaali täita. Nad suudlevad kivi, sest see pidavat andma suurepärase kõneosavuse.

Milline on selle legendi taust? Ja kuidas sai alguse kivi suudlemise rituaal? Et seda teada saada, peame ajas peaaegu kümme sajandit tagasi minema.

Pika ajalooga loss

Blarney loss rajati kümnendal sajandil väikese puidust kindlustusena, mis tehti peagi ümber tugevaks kiviehitiseks. 15. sajandi keskpaigaks oli MacCarthyde pere ehitanud lossimüüride vahele väikese kindlustatud linna. Tol ajal oli Blarney loss selle Iirimaa paikkonna kõige tugevam kindlus. Suur osa lossi kivimüürist oli 5,5 meetri paksune.

Suguvõsa peamees Cormac MacCarthy, kes elas aastatel 1411 kuni 1494, tahtis jätta endast püsiva mälestusmärgi. Niisiis valis ta välja ühe suure paekivitüki ja lasi sinna graveerida ladinakeelse teksti, mis kõlab tõlgitult järgmiselt: „Võimas Cormac MacCarthy lasi mind ehitada 1446. issanda aastal.” Kiviraiujad asetasid selle kivi kõrgele Blarney lossi tornimüüri. Alguses peeti seda vaid mälestuskiviks, kõneosavusega hakati kivi seostama alles rohkem kui sajand hiljem.

Blarney ja meelituskõne

Kuigi artikli alguses mainitud legend näib rohkem väljamõeldise kui ajaloolise faktina, sobib see küll väga hästi tolle ajastu konteksti. Kuninganna Elizabeth tahtis, et Iirimaa väepealikud vannuksid Inglismaa troonile truudust. MacCarthy suguvõsa oli organiseerinud tuhat sõdurit võitlema vähemalt ühe lahingu kuninganna eest. Niisiis oli kuninganna kindel, et MacCarthy suguvõssa kuuluvat väepealikku Cormac McDermod MacCarthyt on kerge veenda vanduma talle jäägitut truudust.

Kuna Elizabeth ei saanud ise läbirääkimisi pidada, esindas teda saadik. Ametnikud, kelle saadik läkitas MacCarthyt veenma, et ta kuningannale truudust vannuks, võeti raamatu „The Blarney Stone” sõnul vastu „pika, sõnaosava ja keelitava kõnega, neile lubati palju, kuid tehti vähe”.

Jutustuse kohaselt läks lõpuks kuninganna Elizabethi saadik ise MacCarthyga rääkima. Pärast MacCarthyga kokkusaamist sõitis saadik Inglismaale, et kuningannale isiklikult teateid edastada. Mees teadis, et kuninganna ei taha kuulda seda, et MacCarthy on jälle lisaaega palunud, et tal oleks võimalik oma nõuandjate käest nõu küsida.

Pärast kuninganna esialgset reaktsiooni, mida kirjeldati artikli alguses, tegi ta ettepaneku uut sõna kasutama hakata. „Me peaksime selle sõna [blarney] Shakespeare’ile teada andma! See sobiks tema teostesse,” ütles ta. Kui see legend vastab tõele, oli kuninganna Elizabeth esimene, kes hakkas kasutama sõna „blarney” libekeelse meelitamise või keelitava jutu tähenduses. Üks sõnaraamat ütleb, et „blarney” tähendab ’häbematut valede rääkimist’.

Igatahes oli 1789. aastaks Blarney kivi suudlemine saanud levinud kombeks nende seas, kes julgesid seda teha. Kuna kivi asukoht lossis tegi selle suudlemise üsna ohtlikuks, asetati kivi pärast lossi renoveerimist ligipääsetavamasse paika, kus see asub ka praegu. Mõne aja pärast asendasid lossi omanikud MacCarthy kivi teisega, mis kandis nende oma pealiskirja.

Lossis ekskursioonil

Hiljuti õnnestus ka meil lossis ekskursioonil käia. Lossi juures hakkab kõige enam silma suur torn, kus asubki kuulus Blarney kivi. Sisenesime torni ja ronisime mööda kulunud keerdtrepi kiviastmeid üles. Lõpuks astusime läbi kitsa ukseava. Blarney kivi asub ukse vastasseinas.

Astusime lähemale, et vaadata, kuidas üks naine kivi suudleb. Tal tuli heita selili, nii et tema pea ja õlad oli kolm meetrit pika ja meeter laia augu kohal. „Ärge kartke,” ütles teenindaja naisele. „Te ei kuku august alla, sest seal on talad ees. Ja ma hoian teist kõvasti kinni.”

Naine haaras kinni pea kohal asuvatest raudtaladest, mis on kinnitatud kivi kohale seina külge. Siis kallutas naine end tagasi ja tema pead ei olnud enam näha. Seejärel nihutas ta end kivile lähemale, et seda suudelda. Naine oli maapinnast umbes 25 meetri kõrgusel.

Ta suudles kivi nii kiiresti kui võimalik ja hakkas end siis üles tagasi tõmbama. Teenindaja abiga tõusis ta jälle istukile ja siis püsti. Nüüd oli järgmise seikluseotsija kord sama protseduur läbi teha.

Märkasime, et kivi on kulunud. „Kivi näeb niisugune välja, sest seda on nii palju aastate jooksul suudeldud,” selgitas teenindaja. „Sellepärast ei tasu aga muretseda. Kivi pestakse neli-viis korda päevas.”

Inimesed ootasid järjekorras, et kivi juurde pääseda. Meil aga polnud mingisugust soovi seda ise proovida, kuna see traditsioon tundus nii sügavalt ebausu, valede ja võib-olla isegi spiritismiga seotud olevat. On huvitav, et ühe teise legendi järgi olevat see traditsioon saanud alguse sellest, kui üks vana naine andis võluväel kõneosavuse kuningale, kes oli päästnud ta uppumissurmast. Pöördusime nüüd hoopiski naise poole, kes oli äsja kivi suudelnud, ja küsisime, kas ta tõesti usub kivi imeväesse.

„Muidugi mitte!” ütles ta. Ta oli suudelnud kivi lihtsalt nalja pärast. Nii nagu paljud teised, tahtis ka tema lihtsalt oma sõpradele öelda, et on suudelnud Blarney kivi.

[Pilt lk 18]

Blarney lossi torn