Ühe perekonna usk ränga murekoorma all olles

INDIALE, võluvale üheksa-aastasele tütarlapsele Wisconsinist (USA) on haigused saanud elu lahutamatuks osaks. Ta on juba teinud läbi kolm rasket operatsiooni ja lugematul arvul kergemaid raviprotseduure. „Kuus aastat keerles India elu kiirabipunktide, haiglasviibimise ja arsti juures käimiste ümber,” lausub tema ema Lori.

Kõik sai alguse siis, kui India oli 18-kuune. Tema juures hakkasid ilmnema kummalised sümptomid, sealhulgas krooniline kõhulahtisus, kõrge palavik, paisunud kõht ja ebanormaalne kehakaalu langus. Lisaks olid tal kõhuvalud. Igal ööl kahe aasta jooksul ärkas väike India korduvalt üles, kusjuures ta tihkus nutta, soigus või isegi karjus valust.

Samal ajal kui arstid üritasid jõuda selgusele, mis on häda põhjus, kestsid India kohutavad kannatused edasi. „Sisuliselt oli meie laps nälga suremas,” ütleb Lori. India isa Mark lisab: „Enam kui aasta jooksul olime tunnistajaks, kuidas meie tütreke tasapisi hääbub, oskamata teda kuidagi aidata. Mäletan seda piiritut abitustunnet, mis mind valdas ööl, mil me kõnelesime Loriga India matustest, mida pidasime juba vältimatuks.”

Lõpuks selgus, et Indial on haavandiline jämesoolepõletik. Samuti oli tal esmane skleroseeriv kolangiit, sapijuhasid kahjustav haigus. Need haigused olid ravitavad. Siiski oli vaja teha lõikus, lisaks oli jämesoolepõletikku vaja ravida medikamentidega. Mõlemad haigusseisundid nõuavad pidevat jälgimist ja taastusravi.

India esmasest haigestumisest on nüüd möödunud üle seitsme aasta. Tänu tublide arstide hoolitsusele on ta jõudsasti paranemas. Jehoova tunnistajatest Mark ja Lori tunnevad, et vastu pidada on aidanud neil usk Jumala Sõnasse – iseäranis see, mida  seal öeldakse haiguste, surma ja ülestõusmislootuse kohta. Nõnda on olnud see ka India puhul. „India on Piiblis toodud ülestõusmislootusest alati vabalt ja otsekoheselt kõnelnud,” sõnab Lori. „Tema jaoks on see ülimalt reaalne.”

Kord kohtas India haigla mängutoas tüdrukut, kelle õde põdes leukeemiat. Sellest, mis edasi juhtus, jutustab Lori: „Tüdruk rääkis Indiale, et ta kardab, et ta õde võib surra. Seepeale kõneles India talle sellest, mida Piibel surma kohta ütleb, ning lausus, et tema ei karda surma. Järgmisel päeval tuli tüdruku ema minu juurde ja esitas terve rea küsimusi. Teda hämmastas see, et India suutis sellistest asjadest sedavõrd otsesõnu ja kartmatult kõnelda.”

Mark ja Lori leiavad, et üliväga suureks toeks on neile olnud kaasusklike palved. Mark ütleb: „Kui ma varem ütlesin inimestele, et ma mõtlen neile oma palvetes, või kui ma koos nendega palvetasin, soovisin alati, et saaksin midagi enamat nende heaks ära teha. Nüüd ma mõistan, kui olulised on need koos teistega ja teiste eest tehtavad palved. Kui elasime üle raskeid aegu, oli palve tähtsaim asi, mida meie heaks teha saadi. Milline armastav vennaskond meil on!”

Mark arvab ka seda, et India haigus aitas neil mõelda järele, mis on elus tegelikult tähtis. „Meie suhtumine ainelisse varasse on täielikult muutunud,” lausub ta. „Kui tühisena see näib, juhul kui su oma laps on haige! Meie elus on olnud – ja on nüüdki – olulisel kohal suhted Jehoova Jumalaga ning armastav vennaskond.”

Mark ja Lori, samuti India koos oma õe ja vennaga ootavad igatsusega Jesaja ennustatud aega, mil „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24; Ilmutuse 21:4).

[Pilt lk 22]

India Erickson

[Pilt lk 23]

San Diego lastehaiglas

[Pilt lk 23]

India koos perekonnaga