Putukate hirm –  lihasööjad taimed

„Ärgake!” Suurbritannia-korrespondendilt

KES ei teaks, et loomad söövad taimi! Kas sa aga tead, et on olemas ka taimi, mis söövad loomi? Maailmas on umbes 550 teadaolevat lihasööjat ehk putuktoidulist taime ja neid leitakse üha juurde. Kuigi need harukordsed taimed on fotosünteesivõimelised, jääb neil kehval pinnasel kasvades puudu mõningatest olulistest toitainetest, nagu nitraatidest. Ja nii ongi putukad neile näljastele taimedele vajalikuks toidulisandiks.

Lihasööjad taimed kasutavad mitmesuguseid saagipüüdmismeetodeid. Mõningad neist kasutavad klapp-püünist ja imipüünist, teised peibutavad saaki lõkspüünisega, kolmandad aga liimpüünisega, kust on võimatu põgeneda. Vaatame nüüd neid lihasööjaid taimi lähemalt.

Klapp-püünised ja imipüünised

Kõige tuntum putuktoiduline taim on ehk 30 sentimeetri kõrguseks kasvav kärbsepüünis. Ameerikas Põhja- ja Lõuna-Carolina turbarabades kasvavatel kärbsepüünistel on erksavärvilised läikivad lehed, mille servadel asuvad nektarit eritavad mesinäärmed. Kärbsepüünise nektar on putukatele vastupandamatu. Iga lehelaba keskel asub kolm karvakest, mis teevad kärbsepüünise putukatele ohtlikuks. Niipea, kui ettevaatamatu putukas neid puudutab, sulguvad püünislehed. Nagu metallpüünise hambad, haarduvad ogalised leheservad ega lase enam ohvrit välja.

Siis, kui tuulega satub lõksu oksatükike, vabastab taim selle paari päeva pärast. Kui aga lehe tunderakud tajuvad, et ohver sisaldab nitraate, vabanevad ensüümid, mis lagundavad putuka, ning taim omastab selle toitained. Sel juhul võib seedeprotsess sõltuvalt saagi suurusest kesta 10 kuni 35 päeva.

On huvitav, et kui miski, näiteks vihmapiisk puudutab vaid ühte karvakest, ei sulgu püünis. Taim reageerib alles siis, kui puudutatakse kahte või kolme karvakest, ja seda 20 sekundi jooksul. Püünislehtede sulgumise kiirus oleneb temperatuurist ja päikesevalgusest. Mõnikord sulgub püünis kolmekümnendiku sekundi jooksul.

Mõne taime lõks töötab aga veel kiiremini kui kärbsepüünise oma. Üks neist on veealuste lehtedega harilik vesihernes. Vesiherne lehtedel on püünispõied, millest igaühel on kaas ja mitu pikka karvakest. Kui mõni väike olend, näiteks mõni vesikirbuline, puudutab karvakest, avaneb selle kaas. Kuna veesurve põie sees on väiksem kui väljaspool, tõmmatakse tilluke ohver põie sisse ning kaas sulgub. See võib toimuda koguni viieteistkümne tuhandiku sekundi jooksul.

Libedad lõkspüünised

Kõige suuremate putuktoiduliste taimede hulka kuuluvad kanntaimed, nagu näiteks Kagu-Aasia puudel kasvavad ronitaimed. Nendel taimedel on kannutaolised lõksud, mis võivad sisaldada kuni kaks liitrit vedelikku ja mis püüavad isegi nii suuri loomi, nagu seda on konnad. Räägitakse, et kanntaimede lõksu on sattunud koguni rotid. Kuidas kanntaimede püünised töötavad?

Kanntaime lehed meenutavad kannu, millel on kaas, mis ei lase lehe sisemust vihmaveega täituda. Putukat meelitab taime juurde selle erk värvus ja nektar. Kannu serv on aga libe. Kui putukas üritab nektarit kätte saada, libastub ta lehel ning kukub kannu põhjas olevasse seedevedelikku. Lehe sees olevad allapoole suunatud karvakesed takistavad putukat välja pääsemast. Mõned näpitslilled sisaldavad ka ohvrit tuimastavat narkootilist ainet.

Kõige huvitavama välimusega kanntaim on kahtlemata Ameerika Ühendriikides California ja Oregoni osariigis kasvav Darlingtonia californica, mis meenutab kuju poolest ründavat kobrat. Putukas, kes lendab lehe servale, satub segadusse valgusest, mis näib paistvat läbi tillukeste akende. Nii lendab see kuuejalgne valguse poole lootusega põgeneda, kuid langeb  väsinuna lehe põhjas olevasse vedelikku ja upub.

Hinnatud taimed kodus ja kaubanduses

Harilikel võipätakatel on kleepuvad lehed, mis meelitavad ligi leinasääski ja kasvuhoonekarilasi. Need kahjurputukad tekitavad kahju nii turustatavatele kasvuhoonetaimedele kui ka kodutaimedele. Inimeste valmistatud kärbsepüünistest on küll kasu putukatest lahti saamiseks, kuid need tapavad teisigi putukaid, nagu mesilasi ja sirelasi. Võipätaka liimi külge jäävad aga kinni vaid tillukesed putukad.

Aednike seas on saanud populaarseks  Põhja-Ameerikas kasvavad näpitslilled. Neil on ilusad õied ja lehed ning neid on kerge kasvatada. Peale selle söövad nad suures koguses kärbseid. Iga lehepuhmas võib ühe suve jooksul püüda tuhandeid kärbseid. Mesilaste elu nad õnneks ei ohusta, sest näpitslilled ei näi neile huvi pakkuvat. Kuidas on aga näpitslillede õisi võimalik tolmeldada, ilma et putukad lõksu ei langeks? Kõigepealt ilmuvad taimele õied, alles siis püünislehed. Hiljem, kui lehed on suureks kasvanud, on õied juba närtsinud ning tolmeldajad on ametis teistel taimedel.

Veel üks kergesti hooldatav taim, mis võib kasvada erisuguse temperatuuri juures, on huulhein (Drosera dichotoma). „Sellest taimest on väga palju kasu, kui soovid õhtuti väljas istuda ja sääski eemal hoida,” ütleb putuktoiduliste taimede spetsialist Chris Heath Londoni keskkonnaorganisatsioonist Walworth Garden Farm Environmental Education Centre. „Pange lillekorv rippuma ja taime nektar meelitab sääsed lillekorvi ligi.” Kõik lehe külge sattunud sääsed jäävad selle sissepoole suunduvate kleepuvate karvakeste külge, mis suruvad sääse tugevasti vastu lehte.

Et lihasööjad taimed säiliks

Kahjuks hävitavad inimesed paljude putuktoiduliste taimede kasvukohti. Näiteks on Kagu-Aasia kanntaimed hävinguohus alepõletuse tõttu. Teistes paikades ohustab lihasööjaid märgalade kuivendamine. Mõned putuktoiduliste taimede liigid ongi juba välja surnud. *

Kas ka sina sooviksid putuktoidulisi taimi kasvatada? Sel juhul ei pea sa neid loodusest otsima minema, kuna paljusid taimi võib osta, sest neid kasvatatakse seemnest ja koekultuurist. Putuktoiduliste taimede hooldamine on kerge – taimi tuleb hoida pidevalt niiskena ja nende kastmiseks kasutada vihmavett. Need taimed vajavad ka päikesevalgust, kuid parasvöötme liike on talvel hea jahedas hoida. Putuktoiduliste taimede kasvatamisel läheb siiski tarvis kannatlikkust, sest mõned neist saavad küpseks alles kolmeaastasena. Vähemalt pole nende kasvatamisel vaja vaeva näha toidu hankimisega, sest sellega saavad nad suurepäraselt ka ise hakkama.

[Allmärkus]

[Kast lk 27]

▪ Seenetoit

Kõige väiksemad putuktoidulised taimed on seened, mis püüavad mullas elavaid mikroskoopilisi ümarusse. Mõningatel seentel on jala peal kleepuvad nupukesed, teistel aga kolm peenikest silmust, mis sulguvad ümber ümarusside, kes neile liiga lähedale tikuvad. Niipea kui uss on lõksus, tungivad temasse seeneniidid, millele järgneb kiire surm. Kuna ümarussid tekitavad igal aastal põllusaagile sadade miljonite dollarite ulatuses kahju, uuritakse seda, kas neid seeni on võimalik kasutada kahjuritõrjeks.

[Kast lk 27]

▪ Kuidas putukad end kaitsevad

Siiski ei lange mitte kõik putukad lihasööjate taimede kavaluse ohvriks. Näiteks on porikärbeste jalgadel jätked nagu mägironijate saabastel nn kassid, ja need aitavad neil mööda lehe allapoole längu olevaid karvakesi üles ronida. Kui porikärbse munad on koorunud, söövad nende vaglad kanntaimedesse kinnijäänud lagunevaid putukaid. Siis, kui vaglad on valmis nukkuma, närivad nad taimesse augu ja lasevad jalga. Väikeste ööliblikate röövikud põgenevad taime karvakeste külge kootud võrgendi abil. Mõned ämblikud aga koovad kanntaimede lehtede ülemisse ossa võrgendi, et lasta ise uudishimulikel putukatel hea maitsta, ning vähemalt ühel ämblikuliigil on eriline nahk, mida taime seedemahlad ei suuda lagundada.

[Pilt lk 24]

Kanntaime leht

[Pilt lk 24, 25]

Kärbsepüünis

Vasakpoolsel lehel püünisesse jäänud kärbes; parempoolsel lehel karvakesed

[Allikaviide]

Taimed: Copyright Chris Heath, Kentish Town City Farm, London

[Pilt lk 25]

Kanntaime Darlingtonia californica õis ja kasvav leht

[Allikaviide]

Copyright Chris Heath, Kentish Town City Farm, London

[Pilt lk 26]

Põhja-Ameerikas kasvav näpitslill

Selle õis on umbes apelsini suurune

[Pilt lk 26]

Võipätakas

Leinasääsed ja kasvuhoonekarilased kleepuval lehel

[Pildid lk 26]

Näpitslille lehed

Väikesel pildil: kärbes toitumas uimastavast nektarist

[Pilt lk 26]

Huulhein

Putukas lõksus lehe kleepuvatel karvakestel

[Allikaviide]

Taimed: Copyright Chris Heath, Kentish Town City Farm, London