Edu ja ebaedu haigustega võitlemisel

AASTA 1942 augustikuu 5. päeval nägi dr Alexander Fleming, et tema sõbrast patsient on suremas. See 52-aastane mees oli haigestunud seljaajukelmepõletikku. Hoolimata Flemingi ponnistustest, oli sõber juba vajunud koomasse.

Viisteist aastat tagasi oli Fleming sinakasrohelises hallituses avastanud juhuslikult ühe tähelepanuväärse olluse, mida ta oli hakanud kutsuma penitsilliiniks. Ta märkas, et see aine suutis tappa baktereid, kuid ta ei osanud eraldada puhast penitsilliini ning katsetas seda kui pelgalt antiseptikumi. Ent aastal 1938 asus Howard Florey Oxfordi ülikooli uurimisrühma eesotsas lahendama keerukat ülesannet saada seda raviainet inimkatsetusteks piisaval määral. Fleming helistas Floreyle, kes oli nõus saatma talle kogu tema käsutuses oleva penitsilliini. See oli Flemingile viimane võimalus sõpra päästa.

Penitsilliini lihasesse süstimisest polnud abi, seepärast süstis Fleming seda ravimit otse selgrookanalisse. Penitsilliin hävitaski mikroobid, nii et kõigest nädala pärast lahkus Flemingi patsient täielikult paranenuna haiglast. See oli antibiootikumide ajastu algus – inimene oli võitluses haigustega jõudnud uue verstapostini.

Antibiootikumide ajastu

Algul näisid antibiootikumid lausa imeravimina. Nüüd saadi edukalt ravida bakteritest, seentest või muudest mikroorganismidest põhjustatud seni ravimatuid haigusi. Tänu neile uutele ravimitele langes järsult suremus meningiiti, kopsupõletikku ja sarlakitesse. Hospitaalinfektsioonidest, mis varem tähendasid surmaotsust, suudeti nüüd saada lahti mõne päevaga.

Flemingi ajast peale on teadlased töötanud välja arvukalt uusi antibiootikume ning see töö jätkub üha. Viimase 60 aasta jooksul on antibiootikumid muutunud asendamatuks relvaks võitluses haigustega. Oleks George Washington praegusel ajal elanud, oleksid arstid ravinud tema valutavat kurku kindlasti antibiootikumidega, ning arvatavasti oleks ta umbes nädalaga terveks saanud. Antibiootikumid on aidanud praktiliselt kõigil meil vabaneda ühest või teisest nakkusest. Paraku on ilmnenud, et antibiootikumidel on ka omad puudused.

Antibiootikumravist pole abi viiruste põhjustatud haiguste, näiteks aidsi või gripi korral. Pealegi tekib mõningatel inimestel teatud antibiootikumide tarvitamisel allergiline reaktsioon. Lisaks võivad laia toimespektriga antibiootikumid tappa meie organismis ka kasulikud mikroorganismid. Kuid ehk kõige tõsisemaks  antibiootikumidega seonduvaks probleemiks on nende liig- või alatarvitamine.

Alatarvitamist võib tulla ette siis, kui patsiendid jätavad ettenähtud antibiootikumravi pooleli kas põhjusel, et nad tunnevad end paremini või et ravi kipub pikaks venima. Tagajärjeks võib olla see, et antibiootikumid ei hävita organismi tunginud baktereid täielikult, vaid jätavad resistentsed tüved ellu ja paljunema. Seda on tihtilugu tulnud ette tuberkuloosiravis.

Uute ravimite liigtarvitamises on süüdi nii arstid kui ka põllumehed. „Ameerika Ühendriikides kirjutatakse antibiootikume sageli põhjuseta välja, lisaks on palju teisi maid, kus neid veelgi valimatumalt kasutatakse,” kirjutab raamat „Man and Microbes”. „Kariloomadele söödetakse neid hiigelkogustes, mitte et tahetakse haigusi ravida, vaid et kiirendada kasvu. See on mikroobide suurenenud resistentsuse peapõhjusi.” Tagajärjeks võib olla see, et „uutest antibiootikumidest võib puudu tulla”, hoiatab raamat.

Aga kui mured antibiootikumiresistentsuse pärast välja arvata, oli 20. sajandi teine pool meditsiini triumfide aeg. Paistis, et meditsiiniteadlased  suudavad leida arstimi praktiliselt iga häda vastu. Vaktsiinid aga tõotasid haigusi koguni ennetada.

Meditsiiniteaduse võidud

„Kaitsesüstimine on suurimaid edusamme tervishoiu ajaloos,” nenditakse üllitises „The World Health Report 1999”. Tänu ülemaailmsetele massilistele vaktsineerimiskampaaniatele on juba päästetud miljoneid elusid. Globaalne immuniseerimisprogramm on kõrvaldanud rõuged – surmaga lõppeva haiguse, mis on nõudnud rohkem elusid kui kõik 20. sajandi sõjad kokku. Sedalaadi kampaania toel on suudetud ka lastehalvatustõbi peaaegu likvideerida. (Vaata kasti „Triumf rõugete ja lastehalvatustõve üle”.) Nüüd vaktsineeritakse paljusid lapsi üldlevinud eluohtlike haiguste vastu.

Teisi haigusi on alistatud tavapärasemate meetoditega. Sellised vee kaudu levivad nakkused nagu koolera tekitavad harva probleeme seal, kus järgitakse sanitaarnõudeid ja on saadaval puhas joogivesi. Kuna paljudes maades on nüüd võimalik saada paremat arstiabi ja haiglaravi, suudetakse enamikku haigusi avastada ja ravida enne, kui need eluohtlikuks muutuvad. Oma panuse on tervishoidu andnud ka paranenud toitlustus ja elamistingimused ning seadusandlus, mis tagab toiduainete parema käitluse ja hoiustamise.

Pärast seda, kui teadlased jõudsid nakkushaiguste põhjuste jälile, on tervishoiuspetsialistid saanud võtta ette praktilisi samme epideemiate ohjeldamiseks. Toome näite. San Franciscos aastal 1907 puhkenud muhkkatk nõudis vaid mõne üksiku elu, sest linnas algatati otsekohe rottide hävitamise kampaania, sest nende kirbud olid haiguse edasikandjaks. Seevastu aastal 1896 Indias puhkenud sama haigus põhjustas 12 aasta jooksul kümme miljonit surmajuhtumit, kuna taudi peapõhjust siis veel ei teatud.

Haigustega võitlemist saatnud ebaedu

Kahtlemata on saavutatud märkimisväärseid võite. Paraku piirduvad mõningad tervishoiualased võidud vaid maailma rikkamate maadega. Rahapuudusest tingituna tapavad ravile alluvad haigused ikka veel miljoneid inimesi. Arengumaades pole paljudel inimestel seniajani normaalseid sanitaartingimusi, arstiabi ega puhast joogivett. Selliste põhivajaduste rahuldamine on muutumas arengumaades aina keerukamaks, sest maalt siirdub hiidlinnadesse massiliselt inimesi. Sellistest teguritest põhjustatuna on Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul langenud maakera vaeste õlule „ebaproportsionaalselt suur haiguste koorem”.

Tervishoiutingimuste ebavõrdsuse peapõhjuseks on isekusest lähtuv lühinägelikkus. „Mõned maailma kõige tõsisemad surmakülvavad nakkushaigused tunduvad meile esinevat kuskil meist kaugel,” tõdeb raamat „Man and Microbes”. „Mõningaid neist leidub kas ainult või valdavalt vaestes troopilistes või subtroopilistes regioonides.” Kuna jõukad arenenud maad ja farmaatsiaettevõtted selliste haiguste ravimisest ilmselt otsest kasu ei saa, puudub neil ka soov selleks otstarbeks summasid kulutada.

Üheks haiguste leviku teguriks on inimeste vastutustundetu käitumine. Seda karmi reaalsust illustreerib kõige paremini aidsiviirus, mis levib inimeselt inimesele kehavedelike vahendusel. See pandeemia haaras maakera oma võimusesse vaid mõne aastaga. (Vaata kasti „Aids – meie aja nuhtlus”.) „Inimesed on selle ise endile kaela tõmmanud,” nendib epidemioloog Joe McCormick. „See pole moraalilugemine, vaid pelgalt tõdemus.”

Kuidas on inimesed tahtmatult aidsiviiruse levikut soodustanud? Raamatus „The Coming Plague” loetletakse järgmisi tegureid: sotsiaalsed muutused – eriti seksuaalpartnerite rohkus – tõid kaasa seksuaalsel teel levivate haiguste tulva, mis sillutasid teed viiruse püsimajäämisele ja sellele, et üks viirusekandja suutis nakatada paljusid; üldlevinud komme kasutada kas keelatud uimastite või arengumaades ka raviainete süstimiseks juba tarvitatud saastatud süstalt; miljardidollarilise  kasumiga globaalne vereäri, mis on soodustanud aidsiviiruse levikut ühelt doonorilt korraga kümnetele vereülekande saajatele.

Nagu varem mainisime, on antibiootikumide üle- või alatarvitamine aidanud kaasa ravimiresistentsete mikroobide tekkele. Tegemist on aina tõsisemaks muutuva probleemiga. Sageli haavanakkusi põhjustav stafülokokibakter õnnestus varem penitsilliini derivaatide abil kergesti kontrolli alla saada. Nüüd aga on need traditsioonilised antibiootikumid tihtilugu ebatõhusad. Seega peavad arstid võtma kasutusele uued kallid antibiootikumid, mida arengumaade haiglad vaevalt et endale lubada saavad. Isegi kõige uudsemad antibiootikumid võivad osutuda mõningate mikroobide vastu võimetuks, mistõttu on hakanud üha enam levima järjest eluohtlikumad hospitaalinfektsioonid. USA Riikliku Allergia ja Nakkushaiguste Instituudi endine direktor dr Richard Krause nimetab praegust olukorda otsesõnu „mikroobide resistentsuse epideemiaks”.

„Kas me oleme tänapäeval edukamad?”

On selge, et 21. sajandi hakul pole ohtlikud tõved kuhugi kadunud. Aidsi tõkestamatu levik, ravimiresistentsete haigusetekitajate esiletulek ning selliste igivanade surmakülvajate nagu tuberkuloos ja malaaria uus pealetung osutavad sellele, et sõda haigustega pole veel kaugeltki lõppenud.

„Kas me oleme tänapäeval edukamad kui sajand tagasi?” küsis Nobeli auhinna laureaat Joshua Lederberg. „Üldiselt võttes on meie olukord hullem,” lausus ta. „Me oleme olnud mikroobide suhtes hoolimatud ning meil tuleb selle hoolimatuse tagajärjed vastu võtta.” Kas suudavad meditsiini ja maailma kõigi riikide sihikindlad pingutused praegused tagasilöögid tõrjuda? Kas peamistest nakkushaigustest suudetakse lõpuks nii nagu rõugetestki jagu saada? Neid küsimusi arutab meie viimane artikkel.

[Kast/pilt lk 8]

Triumf rõugete ja lastehalvatustõve üle

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) registreeris 1977. aasta oktoobrikuu lõpus viimase tavapärasel teel rõugetesse haigestumise juhtumi. Ali Maow Maalin, haiglakokk Somaaliast, ei põdenud ägedat haigusvormi ning sai mõne nädalaga terveks. Kõik temaga kokku puutunud inimesed olid vaktsineeritud.

Arstid olid kaks pikka aastat ärevil ootel. Inimest, kes teataks järjekordsest faktidele tuginevast „aktiivsest rõugenakkusest”, lubati premeerida 1000 dollariga. Preemia jäi välja andmata ning 8. mail 1980. aastal teatas WHO ametlikult, et „maailm ja kõik selle elanikud on rõugetest vabad”. Kõigest kümmekond aastat varem olid rõuged surmanud umbes kaks miljonit inimest aastas. Esmakordselt ajaloos likvideeriti üks tõsisemaid nakkushaigusi. *

Samasugune edu tõotas saata ka lastehalvatustõve ehk poliomüeliidi likvideerimist. Aastal 1955 õnnestus Jonas Salkil luua tõhus poliomüeliidivaktsiin ning USA-s ja teistes maades korraldati kaitsesüstimiskampaania. Hiljem töötati välja suu kaudu manustatav vaktsiin ja aastal 1988 algatas WHO poliomüeliidi likvideerimise ülemaailmse programmi.

„Kui me aastal 1988 likvideerimistööd alustasime, tabas poliomüeliidist põhjustatud halvatus enam kui tuhandet last päevas,” teatab dr Gro Harlem Brundtland, kes tol ajal oli WHO peadirektor. „Aastal 2001 tuli kogu aasta kohta tublisti alla 1000 juhtumi.” Lastehalvatustõbe esineb nüüd vähem kui kümnes riigis, et aga see haigus neis maades lõplikult likvideerida, läheb vaja lisaraha.

[Allmärkus]

[Pilt]

Etioopia poisile antakse lastehalvatuse vaktsiini

[Allikaviide]

© WHO/P. Virot

[Kast/pilt lk 10]

Aids – meie aja nuhtlus

Uus maailma ähvardav oht on hoogsalt leviv aids. 20 aastat pärast aidsi avastamist on nakatunuid juba enam kui 60 miljonit. Tervishoiuspetsialistid hoiatavad, et aidsipandeemia on alles „oma varajases staadiumis”. Nakkusnäitajad „on paisunud suuremaks, kui varasemad prognoosid lubasid arvata”, ning haiguse tagajärjed maailma kõige suuremates nakkuskolletes on kohutavad.

„Maailma valdav enamus HIV/AIDS-i nakatunuid on oma parimas tööeas,” mainitakse ÜRO raportis. Arvestuste järgi võib tagajärjeks olla see, et terve rida Aafrika lõunaosa maid kaotab 2005. aastaks 10–20 protsenti oma tööjõust. Veel öeldakse raportis: „Praegu on keskmine eluiga Sahara-taguses Aafrikas 47 aastat, ilma aidsita oleks see 62 aastat.”

Püüdeid vaktsiini leida pole senini saatnud edu, pealegi saab kuuest miljonist arengumaade aidsihaigest kõigest 4 protsenti medikamentoosset ravi. Praegu ei suudeta aidsi ravida, arstid aga kardavad, et enamik nakatunuid lõpuks haigestub sellesse tõppe.

[Pilt]

HI-viirusega nakatunud T-lümfotsüüdid

[Allikaviide]

Godo-Foto

[Pilt lk 7]

Laboratooriumitöötaja uurimas raskestiravitavat viirustüve

[Allikaviide]

CDC/Anthony Sanchez