Mailyn saab uue näo

JUTUSTAB MAILYNI EMA

Miks oli minu armsal 11-aastasel tütrel vaja uut nägu? Lubage mul selgitada.

Mailyn on minu kahest tütrest noorem. Ta sündis Kuubas Holguínis 5. augustil aastal 1992. Tema isa, õde ja mina olime ta ilmaletuleku üle väga õnnelikud. Kuid meie õnn ei kestnud kuigi kaua. Mõni päev pärast Mailyni sündi nakatusin ma tuulerõugetesse ja kuu aega hiljem nakatus ka Mailyn.

Algul tundus, et tema seisund pole kuigi raske, ent see hakkas halvenema ja ta tuli haiglasse paigutada. Mailyn sai küll head ravi, kuid tema immuunsüsteem oli nõrgenenud sedavõrd, et ta sai uue nakkuse. Märkasin tema pisikese nina ühel küljel kummalist punetust. Arstid selgitasid välja, et põhjuseks on üks haruldane, äärmiselt agressiivne bakteritüüp.

Hoolimata kohesest antibiootikumide manustamisest, hakkas see bakter lausa päevadega tema nägu hävitama. Ajaks, mil arstid suutsid bakteri vohamisele piiri panna, oli Mailyn peaaegu täielikult kaotanud oma nina ja huuled ning osaliselt ka igemed ja lõua. Lisaks olid tal ühe silma kõrval mulgustused.

Kui me mehega teda nägime, purskusid me silmist pisarad. Kuidas võis midagi niisugust meie tütrekesega juhtuda? Mailyn oli palju päevi intensiivravipalatis ja arstid arvasid, et ta ei jää ellu. Mu abikaasa ütles mulle korduvalt: „Ole valmis halvimaks.” Ent kui ma pistsin käe kuvöösi ja võtsin Mailyni käekese pihku, pigistas ta mu kätt nii tugevalt, et ma mõistsin, et ta jääb elama. Ütlesin oma mehele: „Meie tütar ei sure. Ent mis elu Mailyni ees ootab, kui arvestada tema seisundit?” Igal hommikul ärgates lootsime, et kõik see oli vaid halb uni.

Ajal, mil olime haiglas, viibis meie tol ajal kuueaastane vanem tütar Maydelis minu vanemate juures. Ta ootas põnevusega, millal ta õeke koju tagasi saabub. Enne kodust lahkumist oli Mailyn olnud nagu ilus suurte siniste silmadega nukk. Kui aga Maydelis oma tillukest õekest järgmine kord nägi, vaatas talle vastu koletislik nägu.

„Miks peab mu laps nii kohutavalt kannatama?”

Olnud poolteist kuud haiglas, pääses Mailyn koju. Me ei läinud oma linnakoju, sest me ei tahtnud, et keegi teda näeks. Elasime omaette maal väikeses majas minu vanemate talu kõrval.

Algul sain ma anda Mailynile väikestes kogustes rinnapiima näos paikneva avause kaudu, kus oli kord olnud ta suu. Tal oli raskusi imemisega. Ent haiguskollete paranedes see avaus praktiliselt sulgus. Sain talle anda vaid vedeldatud pudelitoitu. Kui ta sai aastaseks, läksime tagasi Holguíni, kus arstid avause laiendamiseks neli lõikust tegid.

Küsisin endamisi: „Miks peab mu laps  nii kohutavalt kannatama?” Otsisin vastust spiritismikeskustest ja palvetasin pühakujude ees. Kuid ma ei leidnud kusagilt tröösti. Mõningate sugulaste ja sõprade valusad märkused tekitasid minus veelgi enam segadust. Ühed ütlesid: „Jumal teab, miks ta lubab sellistel asjadel juhtuda.” Teised laususid: „See on kindlasti Jumala karistus.” Lisaks sellele valmistas mulle palju muret see, mida küll öelda Mailynile, kui ta suuremaks kasvab. Kord, kui Mailyn oli veel päris pisike, päris ta isalt: „Miks minul ei ole nina nagu kõigil teistel?” Suutmata vastata, läks isa välja nutma. Üritasin Maylinile selgitada, mis temaga oli juhtunud. Tal on senini meeles, kuidas ma talle ütlesin, et üks väike pisilane sõi ta nina ja suu ära.

Alus lootuseks

Just siis, kui mind oli vallanud kõige sügavam lootusetus, meenus mulle, et mu naabrinna on Jehoova tunnistaja. Palusin tal Piiblist näidata, miks küll laseb Jumal mu tütrekesel nii palju kannatada. Küsisin ka: „Kui see haigus on tõepoolest Jumala karistus millegi eest, mida ma olen teinud, siis miks peab selle eest tasuma Mailyn?”

Naabrinna hakkas minuga Piiblit uurima raamatu abil „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. * Tasapisi hakkasin mõistma, et Jumal pole Mailyniga juhtunus süüdi ning et ta tõepoolest hoolib meist (Jakoobuse 1:13; 1. Peetruse 5:7). Hakkasin hindama imepärast lootust, et tema taevase Kuningriigi valitsuse all, mille eesotsas on Jeesus Kristus, kaovad kõik kannatused (Matteuse 6:9, 10; Ilmutuse 21:3, 4). See teadmine andis mulle jõudu ja tekitas minus soovi käia Jehoova tunnistajate koosolekutel. Mehele ei meeldinud algul mu uued vaimsed huvid, kuid ta ei takistanud mind Piiblit uurimast, sest see aitas mul meie traagilise olukorraga toime tulla.

Abi välismaalt

Kui Mailyn oli kaheaastane, sai tema juhtumist teada üks silmapaistev plastilise kirurgia spetsialist Mehhikost ning pakkus end teda tasuta ravima. Esimesed lõikused tehti aastal 1994. Jäime Mailyniga Mehhikosse peaaegu aastaks. Algul ei saanud me Jehoova tunnistajatega ühendust võtta, seepärast ei käinud me ka koosolekutel. See nõrgestas mind vaimselt. Siis aga võttis  meiega ühendust üks kohalik tunnistaja ning me hakkasime taas kaasusklikega lävima nii palju kui võimalik. Kui olime tagasi Kuubas, uurisin Piiblit edasi ning kosusin vaimselt.

Sel ajal polnud mu mees ikka veel Piiblist huvitatud. Et temas huvi äratada, hakkasin paluma, et ta mõningaid osasid piiblilistest väljaannetest mulle ette loeks, et võiksin neist paremini aru saada. Lõpuks avaldas ta soovi hakata Piiblit uurima, sest talle tekitas muret see, et korduvad pikad Mehhiko-reisid võivad mõjuda halvasti meie perekonnasuhetele. Ta arvas, et vaimne ühtsus aitaks meil neid lahusolekuaegu paremini taluda. Ja nii see tõesti oligi. Meid mehe ja vanema tütrega ristiti aastal 1997 ning meist said Jehoova tunnistajad.

Esimesi kordi Mehhikos viibides rääkis Mailyn korduvalt, et kui see pisilane poleks ta nägu söönud, poleks meil tarvis isast ja õest eemal viibida. Oli ängistav nii pikka aega perest lahus olla. Kuid mul on meeles üks väga palju uut jõudu andnud käik Peetelisse, Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroosse. Mailyn ütles, et ta ei taha enam minna operatsioonile – tolle ravilkäigu ajal viiendat korda –, sest tervenemisprotsess on väga valurikas. Ent mõned harubüroos teenivad tunnistajad ütlesid talle, et kui ta on vapper ja lubab end arstidel opereerida, korraldavad nad talle siis, kui ta haiglast välja saab, peo. Niisiis nõustus tüdruk operatsiooniga.

Laskem Mailynil endal oma tunnetest rääkida: „Mõte, et Peetelis tuleb pidu, tundus olevat tohutu vahva. Seepärast olin lõikuse ajal väga vapper. Pidu oli nii tore – seal oli palju vaimseid vendi ja õdesid. Nad kinkisid mulle palju kaarte, mida ma ikka alles hoian. Nende toetus andis mulle jaksu elada üle ka järgmised operatsioonid.”

Edusammud ja abi vastupidamiseks

Nüüd juba 11-aastaseks saanud Mailynile on tehtud 20 näo taastusoperatsiooni. Ehkki see on teda palju aidanud, ei saa ta ikkagi oma suud täielikult avada. Siiski on tal alati olnud vapper ja positiivne meelelaad. Lisaks on ta vaimseid asju väga hinnanud. Kuueaastaselt astus ta kohalikus koguduse teokraatlikku teenistuskooli ning 27. aprillil 2003 ta ristiti. Mõnda aega juhatas ta koguni kolme piibliuurimist. Kord Mehhikos olles kõneles ta ühe härrasmehega, kes nõustus koos temaga Piiblit uurima. Mailyn kutsus teda Kristuse surma mälestusõhtule ja teistele koguduse koosolekutele, mida mees ka suure huviga tegi.

Kui Mailyn majast majja kuulutustööd teeb, küsivad inimesed ta nägu vaadates mõnikord, kas see on põletada saanud. Mailyn kasutab siis ära head võimalust kõnelda oma piiblilisest lootusest, et paradiisis saab ta Jehoovalt uue näo (Luuka 23:43).

On võimatu kirjeldada seda valu, mida Mailyn on pidanud operatsioonide ja teiste laste narritamise tõttu taluma. Mis on aidanud tal vastu pidada? Mailyn vastab veendunult: „Jehoova on mulle väga lähedane. Tema annab mulle vastupidamiseks jõudu ja vaprust. Ma ei soovi enam operatsioonile minna, sest praegu ei saa arstid mind enam kuigipalju aidata. Nad ei suuda iialgi muuta mind selliseks, nagu ma sündides olin. Aga ma tean, et uues maailmas saan ma Jehoovalt uue näo, ning siis olen ma jälle kena.”

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 26]

„Uues maailmas saan ma Jehoovalt uue näo”

[Väljavõte lk 27]

Tasapisi hakkasin mõistma, et Jumal pole Mailyniga juhtunus süüdi