Piibli seisukoht

Kas muretsemine on usupuuduse märk?

„MURETSEMINE ON KEELATUD.” 20. sajandi hakul mainis üks pastor sellise pealkirja all ilmunud kirjutises, et muretsemine materiaalsete asjade pärast on lisaks sellele, et see on lihtsalt väär, ka „väga tõsine patt”. Üks hiljutine muretsemisest lahtisaamise teemal antud kommentaar kõlas: „Muretsemine kõneleb sellest, et me ei looda Jumalale.”

Mõlemal juhul tegid autorid oma järelduse Jeesuse mäejutluse sõnade põhjal: „Ärge olge mures” (Matteuse 6:25). Kuna tänapäeval on nii paljud muredega koormatud, kerkivad küsimused: kas kristlane peaks tundma end muretsemise pärast süüdlasena? Kas muretunne viitab usupuudusele?

Jumal mõistab meie puudusi

Piibel ei õpeta, et kõigi murede põhjuseks on usupuudus. Kuna me elame „rasketel aegadel”, on praktiliselt võimatu muresid täielikult vältida (2. Timoteosele 3:1). Ustavad kristlased maadlevad igapäevamuredega, mis tulenevad halvast tervisest, kõrgest east, majanduslikust kitsikusest, perekonnaprobleemidest, kuritegevusest ja muudest raskustest. Ka muistsel ajal vaevasid Jumala sulaseid kartused ja mured.

Mõelgem piibliloole Lotist. Jumal teatas talle, et tal tuleb Soodoma ja Gomorra hävingust pääsemiseks põgeneda mägedesse. Kuid Lott hakkas muretsema. Ta lausus: „Muidugi mitte, mu Issand!” Ta jätkas ahastavalt: „Ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei  tabaks ja ma ei sureks!” Miks Lott mägesid kartis? Piibel ei räägi sellest. Oli põhjus milline tahes, kuid Lott oli üsna hirmul. Kuidas Jumal sellele reageeris? Kas Lott sai noomida, et tal puudub usk või lootus Jumalale? Ei, vastupidi, Jehoova oli vastutulelik ning lubas Lotil põgeneda ühte lähedalasuvasse linna (1. Moosese 19:18–22).

Piiblis on ka teisi näiteid ustavatest jumalateenijatest, keda vahetevahel valdas suur ängistus. Saanud teada, et teda ähvardab surm, haaras prohvet Eelijat hirm ja ta põgenes (1. Kuningate 19:1–4). Oma muremõtteid väljendasid ka Mooses, Hanna, Taavet, Habakuk, Paulus ning teised tugeva usu poolest tuntud mehed ja naised (2. Moosese 4:10; 1. Saamueli 1:6; Laul 55:6; Habakuk 1:2, 3; 2. Korintlastele 11:28). Ometi oli Jumal kaastundlik ja kasutas neid edaspidigi oma teenistuses, näidates seeläbi, et ta tõesti mõistab ebatäiuslikke inimesi.

„Meid nii hõlpsasti takerdav patt”

Ent meid pidevalt vaevav mure võib meie usku nõrgestada, nii et me lõpuks lakkame lootmast Jumalale. Apostel Paulus viitas usupuudusele kui „meid nii hõlpsasti takerdavale patule” (Heebrealastele 12:1). Kasutades väljendit „meie”, tunnistas Paulus ilmselt ka enda soodumust ’hõlpsasti takerduda’ aeg-ajalt ettetulevatesse usunõrkuse ilmingutesse.

Nõnda võis see olla ka Sakariase puhul, kui ta ei uskunud inglit, kes teatas talle, et ta naine jääb rasedaks. Kord ei suutnud Jeesuse apostlid oma „nõdra usu pärast” üht poissi tervendada. Ent kõik need inimesed kogesid edaspidigi Jumala heakskiitu (Matteuse 17:18–20; Luuka 1:18, 20, 67; Johannese 17:26).

Kuid Piiblis on ka vastupidiseid näiteid inimestest, kes ei lootnud enam Jumalale ning kannatasid selle tõsiste tagajärgede all. Näiteks ei lastud paljudel Egiptusest lahkunud iisraellastel Tõotatud Maale minna, sest neil puudus usk. Kord astusid nad lausa otseselt Jumala vastu välja, öeldes: „Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett.” Ilmutamaks oma meelepaha, läkitas Jumal karistuseks nende sekka mürkmadusid (4. Moosese 21:5, 6).

Jeesuse kodulinna Naatsareti elanikud minetasid oma usupuuduse pärast eesõiguse näha sealkandis rohkem imetegusid. Lisaks pälvis tolleaegne kuri sugupõlv oma uskmatuse tõttu Jeesuse karmi hukkamõistu (Matteuse 13:58; 17:17; Heebrealastele 3:19). Apostel Paulus hoiatas asjakohaselt: „Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast” (Heebrealastele 3:12).

Jah, äärmuslikel juhtudel võib uskmatus tuleneda kurjast südamest. Kuid eespool mainitud Sakariase ja Jeesuse apostlite näites see polnud nõnda. Nende usupuudus oli tingitud ajutisest nõrkusest. Üldiselt näitas nende elukäik seda, et nad olid „puhtad südamelt” (Matteuse 5:8).

Jumal teab, mida me vajame

Pühakiri aitab meil teha vahet tavaliste elumurede paine ja usupuuduse patu vahel. Igapäevamuresid või isegi inimlikest nõrkustest tulenevaid ajutisi usust kõrvalekaldumisi ei tohiks ära segada Jumalale lootmise täieliku puudumisega, mis on tingitud kurjast ja paadunud südamest. Niisiis pole kristlastel vaja kannatada alalise süütunde all pelgalt seetõttu, et neid aeg-ajalt valdab murelikkus.

Siiski läheb tarvis ettevaatust, et mure üle pea ei kasvaks ja meie elus domineerima ei hakkaks. Seepärast on tõesti targad Jeesuse sõnad: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume?” Edasi lausus ta järgmise lohutava mõtte: „Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:25–33).

[Pilt lk 16]

Apostel Paulusel oli muresid