Kuidas üksindusest jagu saada

ÜKSINDUSEST jagu saada pole sugugi kerge, sest sellega on seotud jõulised tunded. Kuidas võib üksindusega hakkama saada? Mida on inimesed ette võtnud, et sellisest tugevast tundmusest üle saada?

Silmitsi üksindusega

Kuigi Helenile * meeldib omapäi otsuseid vastu võtta, teab ta, et üksindus võib olla ohtlik. Lapsena tundis ta puudust vanematega suhtlemisest. Oskamata nende tähelepanu võita, lukustas ta end oma tuppa. Ta jutustab: „Mul tekkisid söömishäired ning mind valdas depressioon. Ütlesin endale: „Miks peaksid mulle vanemate probleemid korda minema, kui neile minu probleemid miskit ei tähenda?” Siis hakkasin mõtlema, et minu üksindusest põhjustatud tühjustunnet võiks korvata abiellumine. Pidasin seda pääseteeks. Kuid peagi hakkasin arutlema, miks peaksin teise inimese elu rikkuma, kõigepealt on mul vaja endas selgusele jõuda.” Otsisin Jehoovalt palves abi ja valasin oma ängistuse tema ette välja.

 Leidsin Piiblist väga trööstivaid sõnu. Näitena võib tuua kirjakoha Jesaja 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” Need sõnad aitasid mind palju, sest olin tundnud, otsekui polekski mul isa. Praegu loen korrapäraselt Piiblit ja palvetan oma taevase Isa poole. Olen õppinud oma üksindusest üle saama.”

Omakse surm põhjustab kurvameelsust, mis võib tuua kaasa üksindustunde. 16-aastane Luisa räägib oma ahastusest: „Mu isa tapeti, kui olin viieaastane. Otsisin vanaema juurest tröösti, kuid ma ei tajunud kunagi, et ta mind armastab. Mulle osutati väga vähe kiindumust lapsepõlves, mil oleksin seda kõige enam vajanud. Kaheksa-üheksa aasta vanuses üritasin kolmel korral enesetappu. Mõtlesin, et nii oleks mu perele parem, sest ema nägi ränka vaeva, et mul ja mu kolmel õel leib laual oleks. Siis aga hakkasime käima läbi Jehoova tunnistajatega. Üks noor abielupaar oli minust siiralt huvitatud. Nad laususid mulle tihtilugu: „Sa oled meile kallis ja me vajame sind.” Sõnad „me vajame sind” andsid mulle palju jaksu. Mõnikord ma ei suuda oma tundeid teistele väljendada, ent kui ma loen „Vahitorni” ja „Ärgake!” artikleid, esitan oma tänu Jehoovale, sest tajun nende väljaannete kaudu tema armastust. Olen palju muutunud. Nüüd oskan juba naerda ning suudan emale oma kurbust ja rõõmu väljendada. Vahetevahel rõhuvad mind minevikumälestused, ent mitte enam varasemal kombel, kui üritasin end tappa või lakkasin omastega kõnelemast. Mul on pidevalt meeles laulukirjutaja Taaveti sõnad: „Oma vendade ja oma sõprade pärast tahan ma nüüd öelda: rahu sinule!” ” (Laul 122:8.)

Martha on olnud lahutatud 22 aastat, mille jooksul ta kasvatas üles oma lapse. „Kui ma mõtlen mingile enda ebaõnnestumisele, kipub mind valdama väärtusetuse tunne ja üksindus,” sõnab ta. Kuidas ta sellest tundest üle saab? Ta selgitab: „Olen leidnud, et parim viis sellest jagusaamiseks on otsekohe probleemiga Jehoova Jumala  poole pöörduda. Kui ma palvetan, siis tean, et ma pole üksi. Jehoova mõistab mind paremini kui ma ise. Lisaks püüan ilmutada mitmel moel huvi teiste vastu. Eriti võimsaks relvaks negatiivsete tunnete vastu on osalemine täisajalises teenistuses. Kui kõnelen teistele Jumala Kuningriigi õnnistustest ja näen, et kuulajail pole üldse mitte mingit lootust ning nad ei oska leida oma probleemidele mingit lahendust, siis mõistan, kui tugeval alusel on mu soov elada ja võitlust jätkata.”

Elba, kes on 93 aastat vana ja kelle ainus laps on välismaal misjonär, jutustab, kuidas tema üksindusega hakkama saab: „Kui mu tütar koos mehega sai kutse tulla Vahitorni Gileadi piiblikooli, nägin, kuidas nende näod rõõmust särasid, ning rõõmustasin koos nendega. Siis, kui nad hiljem ühte võõrriiki misjonilähetuse said, tahtis minus pead tõsta isekus. Teadsin, et nüüdsest pole nad enam mu lähedal, ja see tegi mind veidi kurvaks. Olukord sarnanes minu meelest Jefta ja tema ainsa tütre omaga, millest räägib Kohtumõistjate 11. peatükk. Mul tuli pisarsilmil Jehoova poole palvetada ja temalt andestust paluda. Mu lapsed peavad minuga alaliselt sidet. Ma tean, et nad on väga hõivatud, aga kõikjal, kus nad teenivad, võtavad nad aega selleks, et hoida mind kursis kuulutustööl saadud kogemustega. Loen nende kirju ikka ja jälle. Nad otsekui jutleksid minuga iga nädal, ning ma olen selle eest nii tänulik. Ka kristlikud kogudusevanemad hoolitsevad hästi meie kui eakate ja põdurate eest ning jälgivad, et meid sõidutataks koguduse koosolekutele ja aidataks ka muus osas. Näen oma vaimsetes vendades ja õdedes õnnistust Jehoovalt.”

Ka sina võid üksindusest jagu saada

Oma tunnetega on võimalik hakkama saada, oled sa siis noor või vana, vallaline või abielus, laps, kellel on vanemad, või vaeslaps või omaksed kaotanu või siis mingil muul põhjusel üksindusse vajunu. 18-aastane tütarlaps Jocabed, kelle isa hülgas oma kuueliikmelise pere ja siirdus välismaale, ütleb: „Räägi, mis on südamel! Tähtis on oma mõtteid väljendada. Kui me seda ei tee, ei mõista meid mitte keegi.” Ta soovitab: „Ära mõtle nii palju endale. Otsi abi küpsetelt inimestelt, aga mitte noortelt, kes võivad olla veel hullemas olukorras kui sina.” Varemmainitud Luisa ütleb: „Südamesttuleva palve kaudu Jehoovale saame vajalikku abi, et võiksime pääseda ummikseisust välja.” Jorge, kes kaotas oma naise surma läbi, räägib, kuidas tema üksindusega hakkama saab: „Läheb tarvis sihikindlust. Huvi tundmisest teiste vastu on mulle palju abi. Kui ilmutame inimestega juteldes kaastundlikkust, võib meie keskustelu muutuda sisukaks ning me võime avastada neis meeldivaid omadusi.” (1. Peetruse 3:8.)

Üksinduse võitmiseks saab palju ära teha. Kuid kas saabub kunagi päev, mil üksindus on vajunud minevikku? Kui saabub, siis mil moel? Neile küsimustele vastab järgmine artikkel.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 8]

„Südamesttuleva palve kaudu Jehoovale saame vajalikku abi, et võiksime pääseda ummikseisust välja.” (Luisa)

 [Kast/pildid lk 7]

Mida üksinduse vastu ette võtta

▪ Pea meeles, et olukord võib muutuda ega jää alatiseks püsima ning et tegemist on ka teistele üsna hariliku läbielamusega.

▪ Ära oota endalt liiga palju.

▪ Ole iseendaga üldjoontes rahul.

▪ Hoolitse heade toitumis- ja liikumisharjumuste eest ning maga küllaldaselt.

▪ Kasuta üksiolekuaega millegi loomingulisega tegelemiseks ning uute oskuste omandamiseks.

▪ Ära otsusta inimeste üle, kellega sa kokku puutud, omaenda minevikukogemuste põhjal.

▪ Väärtusta oma sõpru ja nende ainulaadseid omadusi. Näe vaeva toreda sõprusringi loomiseks. Hangi ideid vanematelt ja kogenumatelt.

▪ Tee midagi teiste heaks – naerata neile, ütle mõni hea sõna, jaga Piiblist saadud mõtet. Tajumine, et ollakse teistele vajalik, on vastumürk üksindusele.

▪ Ära unele suhtlemisest filmi- ja telestaaridega või interneti- ja kirjandustegelastega.

▪ Abielus olles ära oota, et su abikaasa suudab vastata sinu kõigile emotsionaalsetele vajadustele. Õpi koostööd tegema ja järele andma, teist aitama ja toetama.

▪ Õpi teistega jutlema ning parem kuulaja olema. Keskendu teistele inimestele ja nende huvidele. Ole empaatiline.

▪ Tunnista endale, et sind vaevab üksindus, ning räägi sellest küpsele sõbrale, inimesele, keda sa usaldad. Ära ümbritse end vaikimise müüriga.

▪ Hoidu alkoholiga liialdamast või ära tarvita seda üldse. Sa ei saa oma probleeme alkoholisse uputada – mõne aja pärast kerkivad need taas pinnale.

▪ Väldi uhkust. Andesta neile, kes sind on haavanud, ning püüa suhteid parandada. Ole valmis oma kaitsepositsioonist loobuma.

[Pilt lk 6]

Kuidas üksindusega hakkama saada?