Marco Polo reis mööda siiditeed Hiinasse

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

Kolm meest astusid Veneetsias galeerilt sadamasillale, kuid vastu ei rutanud neile keegi. Pärast 24 võõrsil viibitud aastat olekski meeste kojutulek jäänud täiesti märkamatuks, kui nad oma kummalise välimuse tõttu inimestele silma poleks torganud. Seljas mongooliapärased peenest siidist, kuid räbaldunud riided ning veneetsia keele peaaegu unustanud, sarnanesid nad nii välimuselt kui aktsendi poolest tatarlastega. Need kolm rännumeest olid Marco Polo, tema isa ja onu ning aasta oli siis 1295.

POLODE reisikirjeldused kaugest Cathayst ehk praegusest Hiinast tundusid nende kaasaegsetele uskumatutena. Marco Polo memuaarid, mis kandsid algselt nime „Maailma kirjeldus” ja hiljem „Marco Polo reisid”, jutustasid tundmatute tsivilisatsioonide tohutust rikkusest ja kaupadest, millele ihusid hammast läänemaade kaupmehed. Marco Polo raamat avaldas inimestele suurt mõju. 25 aastat pärast Polo koju naasmist olid tema käsikirjad tõlgitud juba prantsusitaalia, prantsuse, ladina, toscana, veneetsia ja tõenäoliselt ka saksa keelde, mis oli keskaja kohta ennekuulmatu edu. Kahe sajandi jooksul kirjutati tema raamatut ümber käsitsi ning alates 1477. aastast on seda pidevalt paljudesse keeltesse trükitud. Marco Polo on tõenäoliselt kõige kuulsam eurooplane, kes on kunagi mööda siiditeed Hiinasse rännanud. Miks ta selle teekonna ette võttis? Ja kas kõike seda, mida ta enda sõnul nägi ja tegi, võib ka uskuda?

Veneetsia kaupmehed

13. sajandil asusid paljud Veneetsia kaupmehed elama Konstantinoopolisse ehk praegusesse Istanbuli, kus nad suuri rikkusi kokku ajasid. Nende kaupmeeste hulka kuulusid ka Marco isa Niccolò ja onu Maffeo Polo. Umbes 1260. aastal müüsid nad oma vara, investeerisid saadud tulu kalliskividesse ning asusid teele Volga jõe ääres asuva Sarai poole, mis oli Mongoolia impeeriumi läänepoolse khanaadi pealinn. Vendade äri läks hästi ning nende varandus kahekordistus. Kuna neil polnud sõja tõttu võimalik Konstantinoopolisse tagasi pöörduda, rändasid nad ida poole, praeguse Usbekistani alal asunud suurde kaubalinna Buhhaarasse, kuhu nad sõitsid tõenäoliselt hobustega.

Rahutuste tõttu olid nad sunnitud Buhhaaras viibima kolm aastat, kuni sealt sõitsid läbi saadikud, kes olid teel mongolite suurkhaani Hubilai juurde, kelle valdused ulatusid Koreast  Poolani. Saadikud kutsusid Niccolò ja Maffeo endaga kaasa, sest, nagu Marco jutustab, polnud suurkhaan eales näinud ühtegi „ladinlast”, kelle all ta mõtles ilmselt Lõuna-Euroopa elanikke, ning ta vestleks nendega meeleldi. Pärast aasta kestnud rännakut jõudsidki Polod Mongoolia impeeriumi rajaja Tšingis-khaani pojapoja Hubilai õukonda.

Suurkhaan võttis vennad lahkelt vastu ja päris neilt palju elu kohta läänes. Khaan andis Polodele kaitsekirjana kaasa kuldtahvli, mis pidi kindlustama nende naasmise Euroopasse. Peale selle said vennad khaanilt kirja, milles too palus paavstil saata endale „umbes sada tarka meest, kes on õppinud Kristuse seadust ja kes on tuttavad seitsme vabakunstiga, et need mehed õpetaksid tema rahvast”.

Vahepeal sündis Marco, kes nägi oma isa esimest korda alles 1269. aastal, mil ta oli 15-aastane. Kui Niccolò ja Maffeo kristlikesse maadesse tagasi jõudsid, said nad teada, et paavst Clemens IV oli surnud. Vennad ootasid uue paavsti ametisse astumist, kuid paavsti surmale järgnes kolme aasta pikkune interreegnum, ajaloo pikim kahe paavsti valitsuse vaheline aeg. Kahe aasta pärast ehk 1271. aastal pöördusid vennad tagasi suurkhaani juurde, võttes endaga ühes 17-aastase Marco.

Marco Polo reis

Palestiinas Akko linnas andis tuntud kirikupoliitik Teobaldo Visconti Polodele suurkhaani jaoks kirja, milles ta selgitas, miks Polodel ei olnud võimalik tema palvet täita ja tuua endaga kaasa sada tarka meest. Kui Polod jõudsid Väike-Aasiasse, kuulsid nad, et Visconti ise ongi paavstiks saanud ning pöördusid Akkosse tagasi. Saja targa asemel läkitas uus paavst, kelle nimeks sai Gregorius X, suurkhaani juurde vaid kaks munka, kellel oli volitus pühitseda ametisse preestreid ja piiskoppe, ning paavst andis neile kaasa volituskirjad ning khaanile mõeldud kingitused. Mehed asusid uuesti teele, kuid hirm sõja ees, mis möllas neil aladel, sundis munkasid koju tagasi pöörduma. Polod siiski jätkasid teekonda.

Kolm Polot rändasid läbi maade, kus praegu asuvad Türgi ja Iraan, ning suundusid Pärsia lahe poole, lootusega jätkata reisi merd mööda. Kui nad aga nägid, et laevad on merekõlbmatud ja „üksnes nööridega kokku põimitud”, otsustasid nad maismaatee kasuks. Pöördudes põhja ja idasse, rändasid nad läbi määratute kõnnumaade, möödusid võimsatest mäeahelikest, läksid üle roheliste platoode ja läbi lopsakate karjamaade Afganistanis  ja Pamiiris ning jõudsid siis Kašgarisse, mis asub praeguse Hiina Xinjiang Uiguuri autonoomse piirkonna alal. Seejärel matkasid nad Tarimi nõost ja Gobi kõrbest lõuna poole jäänud muistseid karavaniteid mööda edasi ning jõudsid Hanbalõki, praeguse Pekingi alale. Nende retk, mil tuli taluda karmi ilma ja mil Marco Polo haigestus tundmatusse tõppe, kestis ühtekokku kolm ja pool aastat.

Marco Polo tegi märkmeid teele jäänud huvitavate vaatamisväärsuste kohta, milleks olid mäed Armeenias, kuhu Noa laev olevat seisma jäänud, idamaa targa  matmispaik Pärsias ning kauges põhjas asuvad maad, kus valitseb pakane ja pilkane pimedus. Marco Polo oli esimene kirjamees, kes mainis Euroopa kirjanduses naftat. Samuti rääkis ta, et tulekindel materjal, mida peeti tulesisaliku villaks, on hoopis asbest – mineraal, mida leidub Xinjiang Uiguuri piirkonnas. Musti ja põlevaid kivikesi ehk kivisütt olevat Hiinas nii suurtes kogustes, et seal võib iga päev kuumas vannis käia. Ta jutustab ka mongolite ehetest, toidust, joogist – eriliselt maitsvast hapendatud hobusepiimast, usuriitustest ja maagiast, nende kaubavahetusest ning kaupadest, mida on müügil kõikjal, kus ta reisis. Täiesti uus asi oli tema jaoks paberraha, mida kasutati suurkhaani valdustes.

Marco Polo ei kirjutanud kunagi, mida tema ise nähtust või kuuldust arvab, vaid jutustas kõigest erapooletult. Nii ei ole meil ka teada, mida ta tundis siis, kui teda ründasid röövsalgad, kes võtsid vangi mõned tema reisikaaslased ning tapsid ära teised.

Kas Marco Polo oli Hubilai teenistuses?

Marco Polo väidab, et tema, ta isa ja onu veetsid Hubilai ehk suurkhaani teenistuses 17 aastat ning selle aja jooksul saatis suurkhaan teda tihti oma impeeriumi kaugetesse paikadesse, et teavet koguda. Ta olevat isegi valitsenud ala, kus praegu asub Jiangsu provintsi linn Yangzhou.

Kas kõik Marco Polo jutud ka paika peavad, on muidugi iseasi. Mongolid ei usaldanud hiinlasi, kelle nad olid vallutanud, ja seetõttu seadsid nad nende impeeriumi üle valitsema võõramaalasi. Kuid see, et niisugune harimatu mees nagu Marco oleks saanud valitsejaks, tundub ebatõenäolisena. Võib-olla liialdas Marco selles suhtes, mis puudutab tema seisust. Ometi aktsepteerivad õpetlased seda, et teda võidi kasutada saadikuna.

Ometi suutis Marco Polo maalida väga elava pildi tohutult rikastest linnadest, mis kuulusid maailma, mida Euroopa millekski ei pidanud või mille kohta liikus üksnes kuuldusi, ning nende linnade kummalistest paganlikest tavadest. Kas niisugused Euroopast rikkamad rahvarohked tsivilisatsioonid võisid tõesti eksisteerida? See näis tollal võimatuna.

Suurkhaani palee oli „kõigi aegade kõige võimsam palee”, kirjutas Polo. „See on nii suur, luksuslik ja kaunis, et ükski inimene maa peal ei suudaks midagi suursugusemat luua.” Selle seinad olid kaetud kulla ja hõbedaga, ehitud kullatud kujutistega: draakonite, metsloomade, lindude, ülikute ja ebajumalatega. Selle helepunased, kollased, rohelised ja sinised kõrged katused särasid nagu kristall ning palee toredates parkides elas kõiksugu loomi.

Erinevalt keskaegse Euroopa käänakulistest tänavatest olid Hanbalõki tänavad nii sirged ja laiad, et seal võis ühe linnamüüri juurest näha teist müüri. Siia toodi „väga kalleid ja haruldasi kaubaartikleid suuremas koguses ... kui ühessegi teise linna maailmas”, jutustas veneetslane. „Kogu aasta jooksul ei möödu ühtki päeva, mil linna ei toodaks peale muu kauba tuhat vankritäit siidi.”

See, kui palju laevu Jangtse jõel, ühel maailma pikimal jõel sõitis, oli hämmastav. Sinju  sadam võis Polo hinnangul mahutada koguni 15 000 laeva.

Üks mongolite kommetest, mida Polo mainib, on surnud laste paaripanek. Kui mõnes peres suri üle nelja aasta vanune poisslaps ja teises peres sama vana tütar, võisid isad otsustada, et nende lapsed tuleb paari panna. Nad sõlmisid abielulepingu ja korraldasid suure peo. Peol ohverdati toitu, põletati paberist valmistatud orjakujusid, raha ja majapidamistarbeid veendumusega, et „abikaasad” saavad neid teises ilmas kasutada.

Polo oli rabatud mongolite sõjapidamisoskustest, valitsusviisist ja usulisest sallivusest. Ühiskondlik-majanduslike saavutuste hulka kuulusid vaeste ja haigete abistamine, tulekahjude kustutamine ja korrahoidmine, vilja varumine üleujutuste tekitatud kahjude leevendamiseks ning kiire postisüsteem.

Kuigi Marco Polo oli teadlik mongolite püüdlustest Jaapanisse tungida, ei väitnud ta, et on Jaapanis käinud. Siiski kirjutas ta, et Jaapanis on nii palju kulda, et sellega on kaetud terve keisri palee. Enne 16. sajandit oli tema raamat ainus läänemaade allikas, kus viidati Jaapanile.

Marco Polo raamatut on sajandeid nii imetletud kui ka naeruvääristatud. Tänapäeva õpetlased, kes on võtnud arvesse kõiki selle ebatäpsusi, peavad seda siiski Hubilai valitsuse õitseaja „parimaks kirjelduseks”.

Tagasitulek Veneetsiasse

Polod lahkusid Hiinast umbes 1292. aastal. Marco ütleb, et nende rännak kestis 21 kuud. Nad alustasid teekonda Quanzhoust, peatusid Vietnamis, Malaka poolsaarel, Sumatral, Sri Lankal ja liikusid siis mööda India rannikut Pärsiasse. Seejärel suundusid nad Konstantinoopolisse, kuni jõudsid viimaks Veneetsiasse. Kuna mehed olid olnud võõrsil kakskümmend neli aastat, pole sugugi imelik, et nende sugulastel oli neid raske ära tunda. Ajaks, mil Marco Polo koju jõudis, oli ta 41- või 42-aastane.

Kui kaugele Marco Polo reisis, pole täpselt teada. Üks kirjanik, kes püüdis hiljaaegu teha läbi sama teekonna, reisis ainuüksi Iraani ja Hiina vahel 10 000 kilomeetrit. Isegi tänapäevaste transpordivahenditega oli see reis suur vägitükk.

Öeldakse, et Marco Polo raamatu pani 1298. aastal Genova vanglas kirja keegi Rusticiano. Pärimused jutustavad, et Polo langes vangi genovalaste ja veneetslaste vahel peetud merelahingus, kui ta juhtis Veneetsia galeeri. Kaasvang Rusticiano oli kirjutanud proosat nii prantsuse kui ka prantsusitaalia keeles ning Marco Pologa koosviibimine inspireeris teda tõenäoliselt mehe reise kirja panema.

Marco Polo vabanes vanglast arvatavasti 1299. aastal, mil Veneetsia ja Genova sõlmisid rahu. Ta pöördus tagasi Veneetsiasse, kus ta abiellus ning sai kolme tütre isaks. Marco suri oma kodulinnas 1324. aastal, olles 69 aasta vanune.

Mõned inimesed kahtlevad, kas Marco Polo ikka tegi kõike seda, millest ta kirjutas, või lihtsalt jutustas sellest, mida oli kuulnud teistelt rännumeestelt. Millised iganes ka Marco Polo raamatu allikad poleks, tunnustavad õpetlased tema raamatu väärtust. „Mitte ükski teine inimene pole andnud Euroopale nii palju uusi geograafilisi teadmisi kui tema,” ütleb üks ajaloolane. Marco Polo raamat on tõendiks inimese soovist reisida, näha uusi paiku ja kaugeid maid.

[Kaart lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Marco Polo teekond Hiinasse (vt väljaannet)

Hiinas (vt väljaannet)

Teekond koju (vt väljaannet)

ITAALIA

Genova

Veneetsia

TÜRGI

Istanbul (Konstantinoopol)

Trabzon

Akko

(Sarai)

GRUUSIA

Ararati mägi

IRAAN (PÄRSIA)

Pärsia laht

AFGANISTAN

USBEKISTAN

Buhhaara

PAMIIR

Kašgar

TARIMI NÕGU

GOBI KÕRB

MONGOOLIA

(KOREA)

HIINA (CATHAY)

Peking (Hanbalõk)

Yangzhou

Jangtse jõgi

Quanzhou

MYANMAR

VIETNAM

MALAKA POOLSAAR

SUMATRA

SRI LANKA

INDIA

[Allikaviide]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 24]

Veneetsia

[Pilt lk 24, 25]

Ararati mägi

[Allikaviide]

Robert Azzi/Saudi Aramco World/PADIA

[Pilt lk 24]

Mongoolia naine

[Allikaviide]

C. Ursillo/Robertstock.com

[Pilt lk 24, 25]

Paadimees Myanmaris

[Pilt lk 25]

Hiina müür

[Pilt lk 25]

Peking

[Pilt lk 25]

Vietnam

[Pilt lk 25]

India vürtsid

[Pildid lk 26]

Hiina ratsanikud, Hubilai khaan, Jangtse jõgi

[Allikaviited]

Ratsanikud: Tor Eigeland/Saudi Aramco World/PADIA; Hubilai khaan: Collection of the National Palace Museum, Taiwan; Jangtse jõgi: © Chris Stowers/Panos Pictures

[Pildi allikaviide lk 23]

© Michael S. Yamashita/CORBIS

[Pildi allikaviide lk 27]

© 1996 Visual Language