Kas usk Jumalasse on ebateaduslik?

SEOSES teadusega võib päris sageli kohata religioonihõngulisi väljendeid. Näiteks on viidatud teadlastele kui „uue tehnoloogiakultuuri ülempreestritele”, nende laboratooriumidele aga kui „templitele” või „pühamutele”. Muidugi mõista on sedalaadi väljendid pelgalt metafoorid. Ent need võivad tõstatada olulise küsimuse: kas teaduse ja religiooni vahel on tõesti ületamatu lõhe?

Võidakse arvata, et mida enam teadlased teadmisi koguvad, seda enam nad usust Jumalasse kaugenevad. Tõsi küll, teadusringkondades on hulgaliselt neid, kes suhtuvad ususse halvakspanuga. Ent seal on tähelepanuväärsel hulgal ka neid, keda tõendid meid ümbritseva looduskeskkonna kavandatusest on pannud sügavalt järele mõtlema. On ka neid teadlasi, kes ei juurdle mitte ainult kavandatuse, vaid ka Kavandaja üle.

Uued tuuled

Poolteist sajandit on andnud tooni Charles Darwini evolutsiooniteooria. On selliseid haritud inimesi, kes ehk lootsid, et usk Jumalasse jääb nüüdseks ajaks harimatute, kergeusklike ja lihtsameelsete pärusmaaks. Kuid midagi sellist ei ole juhtunud. Paljud teadlased tunnistavad avalikult oma usku Loojasse. Tõsi küll, nad ehk ei usu isikulisse Jumalasse või Piiblisse, kuid nad on veendunud selles, et looduses ilmnev kavandatus eeldab mõistusliku Kavandaja olemasolu.

Kas selliseid teadlasi võiks pidada naiivseteks? Ühes ajalehe „The New York Times” raamatuülevaates märgitakse teadlaste kohta, kelle arvates on meie maailma ja selle elutegevuse taga mõistuslik kavandatus: „Nende seas on filosoofiadoktoreid, kes on ametis parimates ülikoolides. Nende vastuseis darvinismile ei põhine mitte Pühakirja autoriteedil, vaid hoopis teaduslikel tõenditel.”

Samas artiklis lisatakse, et mõistusliku kavandatuse toetajad „ei tugine sugugi mingitele silmanähtavalt rumalatele väidetele. ... Nad ei nõustu sellega, et tooniandev darvinistlik teooria või mõni teine „naturalistlik” teooria, mis piirdub pelgalt tasapisi, järk-järgult toimivate mõistuseta, mehaaniliste põhjuste  esiletoomisega, suudab kogu elutegevusele küllaldase seletuse anda. Nad väidavad, et bioloogiline maailm kubiseb tõenditest mõistusliku kavandatuse kohta – tõenditest, mis väga suure tõenäosusega osutavad mõistusliku Kavandaja osalusele”. *

Selliseid järeldusi kuuleb teadlastelt üllatavalt sageli. Ühest 1997. aasta uuringust ilmneb näiteks, et neli igast kümnest USA teadlasest usub isikulisse Jumalasse. Selline suhtarv on olnud muutumatu alates aastast 1914, mil samuti taoline uuring korraldati.

Arusaadavalt on see suhtarv väiksem maades, kus ilmalik eluhoiak on laialdasem, näiteks Euroopa riikides. Kuid siiski teatas Briti ajaleht „The Guardian”, et „kõige levinum on usk reaalteaduste, näiteks füüsika ja geoloogia viljelejate hulgas; vähem levinum humanitaarteadustega, näiteks antropoloogiaga tegelejate hulgas”. Ajaleht lisas ka seda, et Suurbritannias tegutsevad sellised organisatsioonid nagu Christians in Science, ja et „kirikus käib tunduvalt rohkem reaalteaduskondade kui humanitaarteaduskondade üliõpilasi”.

Sellegipoolest paistab, et valdav osa teadlasi suhtub Looja-ideesse halvakspanuga. Selline põlgus avaldab kolleegidele tohutut mõju. Astronoom Allan Sandage täheldab, et „üldiselt ollakse tõrksad end usklikuks tunnistama”. Miks? Ta tõdeb, et võidakse sattuda ränga põlu alla – saada kolleegide hukkamõistu ja kriitika osaliseks.

Tagajärjeks on see, et skeptilisemate vaadete propageerijad summutavad nende teadlaste hääled, kes söandavad väljendada arvamust, et teadus ei pruugi sugugi olla vastuolus usuga Loojasse. Järgnevate artiklite keskmes ongi need üldiselt ignoreeritud hääled ning see, miks need teadlased just nõnda arvavad. Kuidas oled sina meelestatud? Kas teadus võib sul aidata Jumalat leida? Sellest räägime järgmistes artiklites.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 3]

Tähed: Courtesy of ROE/Anglo-Australian Observatory, photograph by David Malin