Miks mõningad teadlased usuvad Jumalasse

TEADUS paljastab pidevalt uusi saladusi universumi ja meie planeedi rikkaliku elutegevuse kohta. Sellele vaatamata seisavad nii teadlased kui mitteteadlased ikka silmitsi küsimustega: kuidas universum tekkis? Mis oli enne seda? Miks paistab universum olevat kavandatud just nimelt elutegevuseks? Kuidas tekkis elu maakeral?

Tegelikult ei suuda teadus veel senini neile küsimustele vastata ning kaheldakse, kas üldse kunagi suudab. Seetõttu on paljudel tulnud oma vaateid ja tõekspidamisi ümber hinnata. Käsitlegem kolme mõistatust, mis on pannud mõningaid teadlasi mõtlema Looja olemasolule.

Universumi täppishäälestus – kas pelgalt juhus?

Üks põhiküsimusi puudutab meid ümbritseva kosmose täppishäälestust. Miks kehtivad universumis kindlad füüsikaseadused ja looduskonstandid, mis on ülitäpsed ja sobivad ideaalselt sellisele planeedile nagu meie Maa ning kogu siinsele elutegevusele?

Mida mõeldakse täppishäälestuse all? Toogem näiteks neli täpselt kalibreeritud universaalset füüsikalist vastastikmõju: elektromagnetiline jõud, gravitatsioon ning tugev ja nõrk tuumasisene vastastikmõju. * Need jõud mõjutavad igat objekti universumis ning on häälestatud ja tasakaalustatud sedavõrd täpselt, et väikseimadki muutused tooksid kaasa elu kadumise universumist.

Paljud mõtlevad inimesed ei rahuldu pelgalt selgitusega juhuslikest kokkusattumustest. John Polkinghorne, endine Cambridge’i ülikooli füüsikaõppejõud, on jõudnud järeldusele: „Mõistes, et meie nähtava universumi olemasolu eelduseks on loodusseaduste uskumatult täpne häälestatus, tärkab peas mõte, et universum polegi pelgalt juhuse tõttu tekkinud, vaid selle tekkel peab olema mingi eesmärk.”

Samasugust mõtet on väljendanud austraalia füüsik Paul Davies. „Kahtlemata suhtuvad paljud teadlased ... põlgusega mõttesse, et võiks olla olemas Jumal või ka mingi mitteisikuline loomisprintsiip.” Ta lisab: „Mina nende põlgust ei jaga. ... Ma ei suuda uskuda, et meie eksistents universumis on kõigest saatuse kapriis, ... juhuslik plõks kosmilises hiigeldraamas.”

 Peamurdmist valmistav keerukus

Teine nüüdisaja teadlasi vaevav probleem on meid ümbritseva maailma ülim keerukus. Loogika ütleb meile, et mida keerukam lõpptulemus, seda väiksem on tõenäosus, et selle taga on olnud juhus. Toogem üks näide.

Elu ehituskivi DNA moodustumine eeldab tohutu hulga keemiliste reaktsioonide toimumist ülima täpsusega. Kolm aastakümmet tagasi arvutas dr Frank Salisbury Utah’ osariigi ülikoolist välja elutegevuse tagamiseks olulise DNA molekuli juhusliku isetekkimise tõenäosuse. Arvestuste järgi on see tõenäosus niivõrd väike, et matemaatiliselt peetakse seda võimatuks. *

Keerukus on eriti ilmne elusorganismide selliste kompleksorganite puhul, mis ilma teiste kompleksorganiteta oleksid kasutud. Käsitlegem siinjuures paljunemise küsimust.

Evolutsiooniteooria kohaselt toimus aina keerukamaks muutuvate elusorganismide pidev paljunemine. Kuid mingis arengustaadiumis hakkasid paljude liikide emasorganismidel arenema sugurakud, mille pidid viljastama neile sobivaid sugurakke omavad isasorganismid. Järglastele õige kromosoomide arvu tagamiseks peavad mõlema vanema sugurakud tegema läbi tähelepanuväärse protsessi nimetusega meioos, mille käigus mõlemalt vanemalt saadud rakkudesse jääb alles pool tavapärasest kromosoomide arvust. See protsess takistab järglasi saamast liiga palju kromosoome.

Muidugi mõista vajasid samasugust protsessi teisedki liigid. Kuidas siis muutus iga liigi „esiema” äkitselt võimeliseks täielikult väljaarenenud „esiisast” viljastuma? Kuidas suutsid nad mõlemad hakata ühtäkki oma sugurakkude kromosoomide arvu poole võrra vähendama, nõnda et sai tulla esile mõlema vanema tunnusjoontega terve järglaskond? Kui aga need paljunemise erijooned arenesid välja järk-järgult, siis kuidas sai iga liigi isane ja emane ellu jääda ajal, mil need elutähtsad erijooned ilmnesid vaid osaliselt?

Võimalus, et selline suguline vastastikune sõltuvus võiks tekkida juhuse tõttu, on ka üheainsa liigi puhul kaduvväike. Võimalusele, et see võis tekkida ühel liigil teise järel, ei saa anda mingit mõistlikku seletust. Kas saaks sellist keerukust seletada teoreetilise evolutsiooniprotsessi abil? Kuidas said juhuslikud, sihitud sündmused tuua esile nii keerukates vastastikustes seostes süsteemid? Elusorganismidel on külluslikult tunnuseid, mis viitavad ettenägelikkusele ja kavandatusele – andes tunnistust mõistuslikust Kavandajast.

Sellisele järeldusele on jõudnud paljud õpetlased. Matemaatik William A. Dembski on kirjutanud, et „mõistuslikku kavandatust”, millest annavad tunnistust „loodusmaailma selged tunnusjooned, ... saab rahuldavalt selgitada vaid mõistusliku põhjustaja abil”.  Molekulaarbiokeemik Michael Behe ütleb nende tõendite kohta kokkuvõtlikult: „Inimene võib olla tubli katoliiklane ja ikkagi uskuda darvinismi. Ent uskuda seda arukalt mõtleva teadlasena on biokeemia arengu tõttu üha raskem.”

Fossiilide lünklikud ladestused

Kolmas mõistatus, mille kallal mõningad teadlased pead murravad, on seotud fossiilide ladestustega. Kui evolutsioon toimus pikkade ajaperioodide kestel, võiksime loota leida hulgaliselt vaheorganisme ehk elusorganismide põhitüüpide vahelisi lülisid. Ent alates Darwini ajast välja kaevatud arvukad fossiilid on valmistanud selles osas pettumust. Need puuduvad lülid puuduvad tõepoolest!

Seetõttu on paljud teadlased jõudnud järeldusele, et elusorganismide evolutsiooni tõestusmaterjal on liiga nõrk ja vastuoluline. Kosmoseinsener Luther D. Sutherland kirjutab oma raamatus „Darwin’s Enigma”: „Teaduslikud tõendid osutavad sellele, et alati, kui Maal tuli esile mingi uus elusorganismide  põhitüüp alates ainuraksetest kuni inimeseni, oli see täielik, ning täielikud ja igati funktsionaalsed olid ka selle organid ja struktuurid. Sellest faktist tuleneb vältimatu järeldus, et mingisugune mõistuslikkus oli olemas juba enne elu esmakordset ilmumist Maale.”

Ent fossiilide ladestused sobivad täpselt ühte Piiblis 1. Moosese raamatus kirjeldatud uute eluvormide ilmumisjärjestusega. Oregoni osariigi ülikoolis füüsikalises keemias doktorikraadi saanud Donald E. Chittick märgib: „Fossiilide ladestuste lähem uurimine viib järeldusele, et loomad paljunesid oma liikide järele, nagu seda ütleb 1. Moosese raamat. Nad ei muutunud ühest liigist teiseks. Nagu Darwini päevil, nii on ka praegusaegsed tõendid kooskõlas 1. Moosese raamatu jutustusega otsesest loomisest. Loomad ja taimed paljunevad ikka oma liigi järele. Tegelikult on paleontoloogia (fossiile uuriva teaduse) ja darvinismi vaheline konflikt sedavõrd terav, et mõningad teadlased on hakanud arvama, et vahepealseid vorme ei leita iialgi.”

Kui panna tähele tõendeid

Eeltoodu on vaid jäämäe tipp vastuseta küsimustest, mille kallal murravad pead need, kes heidavad kõrvale tõendid Looja olemasolu kohta. On teadlasi, kes mõistavad, et Jumala eitamise teed ei silluta mitte kaalukad tõendid ja vankumatu loogika, vaid lootusrikkad oletused.

Seetõttu sõnas astronoom Allan Sandage pärast kogu elu jooksul tehtud viljakaid teaduslikke uuringuid: „Teadusuuringud viisid mu järeldusele, et maailm on tükk maad keerukam, kui teadus seda seletada suudab. Eksistentsi mõistatust suudan ma lahti seletada vaid üleloomulikule põhjusele toetudes.”

[Allmärkused]

[Kast lk 6]

Teadlastele peamurdmist valmistavad küsimused

▪ Kuidas saab nelja universaalse füüsikalise jõu täppishäälestus olla sedavõrd hämmastavalt kõrgel tasemel, et teeb võimalikuks universumi ja elu olemasolu?

▪ Millega võiks seletada elusorganismide erakordset ja üldjuhul organite ehituse lihtsustumist välistavat keerukust?

▪ Miks on fossiilide ladestustes lüngad ning kus on tõendid vaheorganismide ehk elusorganismide põhitüüpide vaheliste lülide kohta?

[Kast lk 8]

Kas pelgalt juhus?

Kui ajakirja „National Geographic” kaanel ilmus hiljuti ema ja lapse vahelist armastussidet kujutav armas foto, kirjutas üks selle ajakirja lugeja: „Kaanepilt emast ja lapsest on suurepärane. Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik mõelda, vaadates seda võluvat lapsukest – kes kõigest üheksa kuud tagasi oli nööpnõelapea suurune munarakk –, et see imeline areng on olnud pelgalt pime juhus.”

Paljud nõustuksid temaga. Kirjanik ja endine tuumafüüsika professor dr Gerald Schroeder võrdleb tõenäosust, et universumi ja elutegevuse põhjustajaks on vaid juhus, võimalusega võita loteriil kolm korda järjest: „Veel enne, kui jõuad kolmandale võidule järele minna, oled tulemuse võltsimises kahtlustatuna teel vanglasse. Tõenäosus võita kolm korda järjest või ka kolm korda elu jooksul on sedavõrd väike, et ei vääri üldse märkimist.”

[Pildid lk 7]

Kui need neli jõudu ei oleks ülitäpselt häälestatud ja tasakaalustatud, poleks mitte mingisugune elutegevus võimalik

Nõrk tuumasisene vastastikmõju tagab Päikese põlemise ühtlasel kiirusel

Gravitatsiooni toimel püsivad objektid maakeral

Tugev tuumasisene vastastikmõju hoiab aatomituumasid koos

Elektromagnetiline jõud on välkude põhjustaja

[Pildid lk 7]

Kuidas said juhuslikud toimejõud tuua esile midagi nii keerukat kui kas või üksainus rakk koos selle DNA-ga, rääkimata siis veel inimesest?

[Pildid lk 8]

Fossiilide ladestused ei ole tõendanud seda, et elu on tekkinud evolutsiooni teel