Muusika sinu sõrmede all

ESITA

Muusika sinu sõrmede all

„ÄRGAKE!” INGLISMAA-KORRESPONDENDILT

KLAVER on üks populaarsemaid muusikainstrumente. Sel väljendusrikkal ja mitmekülgsel pillil kõlab hästi nii klassika, džäss kui popmuusika. Klaver soleerib suursuguselt kontserdilavadel, ent võib saata ka õrna lauluhäält. See on kui ühemeheorkester, kuid kõlab hästi kokku peaaegu kõigi muusikariistadega. Klaverit on nimetatud helikunstniku paletiks ning see on inspireerinud kirjutama maailma kauneimat muusikat. Kes leiutas klaveri ja miks on see pill tänini nii populaarne? *

Klaveri eelkäijad

Vanimad näppekeelpillid on „harf” ja lüüra (1. Moosese 4:21, UM). Hiljem hakati mängima simblit, mille keeli löödi väikeste haamritega. Euroopas valmistati keskajal klaviatuuriga pille, mille heli tekkis keelte tõmbamisel või neile löömisel. Populaarseimad nendest pillidest olid klavikord ja klavessiin. Klavikord on nelinurkse pikerguse kasti kujuline instrument, millel löövad keelte pihta altpoolt väikesed metallplaadikesed, mida nimetatakse tangentideks. Klavikord võimaldas väljendusrikast mängu, kuid sellel oli vaikne kõla, mille varjutasid kergesti teised instrumendid ja lauljad. Klavessiin on klavikordist suurem ning meenutab kujult tänapäevast tiibklaverit. Selle pikad keeled paneb helisema suleroo või plektroni tõmme. Klavessiini heli on vali ja kõlav, kuid helitugevust ei saa varieerida.

18. sajandi alguses loodi emotsionaalselt väljendusrikkaid helitöid ja muusikud tundsid puudust sellisest klahvpillist, mis võimaldaks tundlikku mängu nagu klavikord, kuid oleks helivõimsuselt nagu klavessiin.

Klaveri leiutamine

Itaalia pillimeister Bartolomeo Cristofori valmistas sellise muusikainstrumendi, mis üldjoontes sarnaneb klavessiiniga, ent millel on klavikordi haamermehhanism, kus väikesed nahaga vooderdatud puuhaamrikesed löövad keelte pihta. Cristofori kutsus oma leiutist nimega gravicembalo col piano e forte (klavessiin, mis mängib vaikselt ja valjult), lühendatult pianoforte ehk klaver. See on klahvpill, millel on täidlasem ja külluslikum toon ning mille helitugevust saab varieerida.

Kahjuks ei elanud Cristofori nii kaua, et näha oma uue instrumendi võidukäiku. Kuna vaid vähesed tundsid selle pilli vastu huvi, hakkas ta jälle klavessiine valmistama. Peaaegu 30 aastat hiljem uuris Saksa orelimeister Gottfried Silbermann põhjalikult Cristofori esimese klaveri jooniseid ja hakkas valmistama oma klavereid. Saksamaa ja Austria oskustöölised jätkasid eksperimenteerimist ning meisterdasid väiksema ja kergema mudeli, mida kutsutakse tahvelklaveriks.

Inglismaal tegutses teine klaverimeistrite tsunft. Selle liikmed olid emigreerunud Saksamaalt 1750. aastate lõpus. Üks neist, Johannes Zumpe, lõi sellise tahvelklaveri mudeli, mida osteti väga hästi. Sébastien Érard Prantsusmaalt ning teised pillimeistrid Euroopas ja Ameerikas täiendasid klaverit veelgi. Nutikas Šoti tisler John Broadwood märkas, et klaver sobib ideaalselt areneva keskklassi noortele leedidele. Peatselt hakkas tema kompanii valmistama suurel hulgal tahvel- ja tiibklavereid.

Uueks väljakutseks oli luua selline väiksemõõduline klaver, millel oleks tiibklaveri ülev kõla. Seepärast hakati ehitama rohkem püstklavereid, mis muutusid aga järjest suuremaks. Ühe Broadwoodi klaverimudeli vertikaalkeeled ulatusid 2,7 meetrit klaviatuurist kõrgemale. Kuna aga nende pillide raskuskese oli väga kõrgel, muutus nende mängimine liiga ohtlikuks! Üht püstklaveri mudelit kutsuti „kaelkirjak-klaveriks”, mis oli tegelikult ülespoole kõrguva tiivaga tiibklaver. Inglane John Isaac Hawkins kujundas aastal 1800 esimese populaarseks saanud püstklaveri ehk pianiino, mille keeled algasid juba peaaegu põrandapinnalt. Sellega hääbus lõpuks tahvelklaverite valmistamine.

Heliloojad avastavad klaveri

Mõistagi hakkasid ka heliloojad klaveri vastu huvi tundma. Kui noor Wolfgang Amadeus Mozart proovis aastal 1777 Johann Steini töökojas Baieris seda uut muusikainstrumenti, avaldas see talle sügavat muljet. Peatselt hakkas ta sellele komponeerima, luues vaid nelja aastaga vähemalt 15 klaverikontserti! Eriti hästi tõi aga mõned aastad hiljem selle uue muusikariista võimalused välja Ludwig van Beethoven. Ta tegi klaveri elavaks ja pani selle laulma. Just sellist instrumenti oli muusikamaailm oodanud ning esile kerkis uus, romantilise ja kirgliku muusika laine. Klaveripoeediks nimetatud Fryderyk Chopin leidis klaverimuusika olevat täiusliku vahendi mõtte- ja tundeväljenduseks. Ferenc Liszt kirjutas kirglikku ja uudset muusikat, mis pani klaveri kõlama nagu orkestri. Ta rabas kuulajaid ka oma virtuoossusega.

Paraku ei talunud klaveri puuraamistik ja peened keeled kuigi hästi emotsionaalsetel kontsertidel mängitavat valju ja kirglikku muusikat. Seetõttu hakkasid klaverimeistrid lisama raamistikule rauda, millest lõpuks kujuneski malmraam. See omakorda võimaldas neil kasutada jämedamaid keeli ja tugevamaid haamreid, saavutamaks valjemat heli. Et pehmendada liiga teravat heli, kaeti haamrid vildiga. Pikemad keeled tõmmati diagonaalselt üle lühemate, mis parandas veelgi tooni ja säästis ruumi. Sellega oligi valminud nüüdisaegne klaver ning kuulsad pianistid tõid kontserdisaalid täis entusiastlikku publikut, kes janunes kuulda järjest suurenevat klaverirepertuaari. Vahepeal olid Euroopa ja Ameerika klaverimeistrid hakanud valmistama klavereid masstoodanguna, et sammu pidada tohutu nõudlusega nende järele.

Klaver igas kodus

20. sajandi alguseks pidi igas kodus olema see uus staatuse sümbol, mängis siis keegi seda või mitte. Pianistid lõbustasid kliente ja reisijaid, mängisid uutele tummfilmidele taustmuusikat ja õpetasid järjest kasvavat hulka edasipüüdlikke amatööre. Perekondlikel koosviibimistel koguneti ümber klaveri. Asjaarmastajad esitasid klaveril enda loodud muusikapalu. Värsket klaverirepertuaari ilmus pidevalt juurde. Kujunesid selgesti eristatavad mängustiilid: kaasahaarav sünkopeeritud ragtime, aeglane bluus, pideva põhirütmiga bugi-vugi.

Langus toimus I maailmasõja järel. Pärast klaveritootmise üht haripunkti aastal 1910, mil kogu maailmas valmistati 600 000 klaverit, klaverimüük tasapisi langes. Grammofon, raadio, magnetofon ja lõpuks televiisor said klaveri asemel kodusteks meelelahutajateks. Ent maailm polnud näinud veel viimast klaveri mudelit. Uued tehnikasaavutused pärast II maailmasõda tõid klaveri jälle esile. Aastaks 1980 oli klaveritoodang jälle tõusnud, ulatudes üle 800 000. Tänapäeva kergemad klaverid on valmistatud plastist ja metallisulamist ning nende valged klahvid pole enam kaetud elevandiluuga, vaid sünteetilise materjaliga. Jaapanist on saanud üks maailma suurimaid klaverivalmistajaid ja Hiinas on nimetatud klaverit „muusikainstrumentide kuningannaks”.

Kas sa tahaksid mängida klaverit?

Mõnel instrumendil tuleb kaua harjutada, et üldse heli kätte saada, ent kui klaveriklahvidele õiges järjestuses vajutada, saab juba mõnd lugu mängida! Vähestel inimestel on annet mängida kuulmise järgi. Kuid enamik asjaarmastajaid õpib kiiresti iseõppijatele mõeldud klaveriõpikute järgi parema käega meloodiat mängima ja vasakuga seda saatma. Kujutle, millist rahuldust see pakub, kui oled õppinud mõnd lemmiklugu noodist mängima! Kas sooviksid mängida energilist marssi, lüürilist valssi või hoopis mõnd lemmikballaadi? Võib-olla meeldivad sulle ladina-ameerika rütmid või džäss. Kui tore on mängida duetti koos sõbraga! Mõtle ka sellele, milline rõõm on saata sõprade laulu või pillimängu. Kas tahaksid avastada klaverimängu ka enda jaoks?

[Allmärkus]

^ lõik 3 Vaata ajakirja „Ärgake!”, 8. november 2002, lk 19–21.

[Kast/pilt lk 21]

Pianoola

Need, kes ei osanud klaverit mängida, võisid muretseda endale pianoola. See kujutas endast muusikaautomaati, mis ühendati klaveriga, nõnda et klahvid liikusid suruõhu ja perfolindi abil mehaaniliselt ise üles alla. Esimesed mudelid ilmusid 1890ndatel aastatel. Klaveri ette paigutati mehhanism, mis vajutas klahve puust sõrmedega, kui „pianist” sõtkus jalgadega pedaale. Hilisematel mudelitel ehitati mehhanism klaveri sisse. Kõige arenenumate pianoolade abil võis mängida suurte pianistide ettekandes kõlanud palu, mis olid salvestatud perfolindile, mida müüdi nagu tänapäeval heliplaate või -kassette. Aastaks 1925 valmistati Ameerika Ühendriikides pianoolasid rohkem kui tavalisi klavereid. Ent raadio ja grammofoni leiutamisega vajusid pianoolad 1930ndateks aastateks unustuse hõlma.

[Allikaviide]

Culver Pictures

[Kast/joonis lk 22, 23]

Kuidas töötab tiibklaver

Tiibklaveri rohkem kui 200 paralleelselt jooksvat terastraadist tugevasti pingul keelt toovad esile 88 helikõrgust. Lühikesed ja peened keeled võnguvad kiirema sagedusega ja tekitavad kõrgeid toone, pikad ja jämedad keeled, mille peale on keritud vasktraadist mähis, tekitavad aga madalaid toone. Kõiki helisid, välja arvatud kõige madalamaid basse, tekitavad kaks või kolm keelt, mis on häälestatud unisoonis.

Kui mängija vajutab klaveriklahvi (1), lööb vildiga kaetud haamer haamermehhanismi abil üht või mitut keelt, mis vastab sellele klahvile. Kui hoida sõrme klahvil, jääb keel kõlama ja heli vaibub pikkamööda. Kui mängija tõstab sõrme klahvilt (2), surub summuti vastu keelt ja vaigistab heli. Kui vajutada jalaga klaveri parempoolset pedaali, hoiab see kõik summutid eemal ja laseb mängitavatel nootidel korraga kõlada.

Keeled jooksevad üle puittugiraami (3), mis on kinnitatud puidust kõlalaua külge (4), millele keelte võnkumine üle kandub ning mis võimendab ja parandab keelte kõla. Klaveri puidust korpus võimendab samuti heli otsekui kõlakast.

Keeled on kinnitatud malmraamile terasest virblite (5) abil. Tiibklaveri raam peab olema nii tugev, et suudaks taluda kuni 30-tonnist keelte kogupinget.

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

summuti

keel

haamer

allavajutatud klahv

klahv puhkeasendis

[Pilt]

Cristofori vanim säilinud klaver, 1720

[Allikaviide]

ÄRGAKE!