Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Ühekordne põdemine, kahekordne vaev”

”Ühekordne põdemine, kahekordne vaev”

„Ühekordne põdemine, kahekordne vaev”

JUTUSTAB JACK MEINTSMA

Tänu tõhusatele vaktsiinidele ja põhjalikult korraldatud kaitsesüstimisprogrammidele on meditsiin saavutanud enamasti lapsi kahjustava invaliidistava poliomüeliidi likvideerimisel suurt edu. Ent mõningaid poliomüeliiti põdenuid tabavad poliomüeliidijärgseks sündroomiks kutsutavad vaevused isegi aastakümneid hiljem.

VÕIB-OLLA pole sa poliomüeliidijärgsest sündroomist midagi kuulnud. Ka mina polnud sellest üldsegi teadlik, enne kui see mind isiklikult puudutama hakkas. Kuid et mõista, kuidas see sündroom minu puhul on avaldunud, mingem tagasi ühte päeva aastal 1941, kui olin umbes aastane.

Ema märkas, et olen oma kõrgel lastetoolil kokku vajunud. Ta viis mind kiiresti arsti juurde. Arst vaatas mu läbi ning ütles siis emale: „Teie pojal on lastehalvatus.” * Üsna pea olin vööst allapoole halvatud.

Pääsesin haiglasse pärast kuut kuud järjekorras ootamist. Järgnevate aastate jooksul ägenes haigus korduvalt. Tänu intensiivsele füsioteraapiale sain hakata tasapisi jälle oma jalgu kasutama. 14-aastaselt suutsin taas kõndida. Paraku jäid alles muud probleemid, näiteks kusepidamatus. Aastate jooksul olen ikka ja jälle teinud läbi operatsioone, olnud sunnitud istuma ratastoolis ning saanud taastusravi. Sellegipoolest on mu vasak jalg kolme kinganumbri võrra väiksem ning kolm sentimeetrit lühem kui parem jalg. Piinlikkust valmistanud kusepidamatuse sain kontrolli alla alles pärast 20-aastaseks saamist. Lõpuks olin poliomüeliidist täielikult paranenud – või vähemalt ma arvasin nõnda.

Ent 45-aastaselt hakkasin tundma jalgades valu ja hiljem lõtvust. Lisaks vaevasid mind jalalihaste kontrollimatud liigutused, mis muutis magamise väga raskeks. Need sümptomid ei taandunud, vaid muutusid aina tõsisemaks. Võib vaid kujutleda, kui üllatunud ma olin, kui mul diagnoositi poliomüeliidijärgne sündroom – ja seda 44 aastat pärast haiguse esmapuhangut!

Mis on poliomüeliit?

Poliomüeliit on äärmiselt nakkav haigus, mida põhjustab suu kaudu organismi sattunud viirus, mis hakkab soolkonnas paljunema. Peagi pärast närvisüsteemi kahjustamist võib see viirus põhjustada täieliku halvatuse. Kui viirus on jõudnud peaajju ja seejärel seljaajju, on esmasteks sümptomiteks palavik, kurnatus, peavalu, oksendamine, kaela jäikus ning valu jäsemetes. Kuna paljud närvid lakkavad talitlemast, võib olla tagajärjeks mõningate käe-, jala- ja rindkerelihaste halvatus.

Kuid organismil on hämmastav tervenemisvõime. Viirusest kahjustamata närvid kasvatavad uued jätked, mis on otsekui täiendavad telefoniliinid, et taastuks ühendus lihasrakkudega, mis endiste närvide surres väljalülitatuks jäid. Üksainus motoorne neuron seljaajus on suuteline kasvatama ka uusi närvikiudude lõppharusid, mis võivad seostuda mitu korda suurema hulga lihasrakkudega kui algul, mistõttu neuroni talitlusvõime tublisti suureneb. Motoorne neuron, mis esialgu stimuleeris 1000 lihasrakku, võib lõpuks olla ühenduses 5000–10000 rakuga. Ilmselt oli see nõnda ka minu puhul, mistõttu ma olen taas suuteline kõndima.

Ent praegu ollakse arvamusel, et need lihaste närvi-lihase-ühendused võivad 15–40 aasta pärast hakata ületöötamise tõttu ilmutama kurnatuse märke. Poliomüeliidijärgne sündroom ongi haigusseisund, mis põhjustab sümptomite taasteket inimestel, kes poliomüeliidist juba aastakümneid tagasi paranesid. Paljud haiged kannatavad lihaslõtvuse, nõrkuse, liigese- ja lihasevalude, külmatalumatuse ja hingamisraskuste all. Ehkki täpseid arve on raske saada, elab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni arvestuste kohaselt maailmas 20 miljonit poliomüeliiti põdenut. Viimased andmed näitavad, et 25–50 protsenti neist kannatab poliomüeliidijärgse sündroomi all.

Kuidas olukorda kergendada?

Teadlased arvavad, et vana ületöötanud motoorne neuron muutub sedavõrd kurnatuks, et osa selle närvilõpmetest sureb, mistõttu paljud lihaskiud jäävad taas ühenduseta. Et seda protsessi aeglustada, tuleb poliomüeliiti põdenul kahjustunud lihaseid vähem koormata. Terapeudid soovitavad abivahendeid, näiteks keppe, tugiaparaate, karke ja ratastoole. Minu puhul osutusid vajalikuks jalgade tugiaparaadid. Peale selle on mul veel erikonstruktsiooniga jalatsid, mis on pahkluudele toeks ning aitavad vältida kukkumist.

Olenevalt haige seisundist võib olla vajalik ka mõõdukas treening ja lihaste venitamine. Ujumine või soojutusravi basseinis parandavad suurepäraselt südame ja veresoonkonna talitlust, ilma et see lihaseid liialt koormaks. Iga treeningprogrammi puhul on oluline, et patsient teeks arsti või terapeudiga koostööd.

Tingituna neuronite pidevast koormatusest, lakkavad poliomüeliiti põdenutel mõningad lihaskiud lõpuks korralikult töötamast. Seetõttu võib haigetel kahaneda vastupidavus ning neid võib vaevata kurnav jõuetus. Vastupidavus võib kaduda ka pidevast valust tingitud stressi või korduva invaliidsuse paine tõttu. Olen leidnud, et kui teen päeva jooksul puhkepause, saan kurnatusest kergemini üle. Paljud arstid annavad oma patsientidele nõu teha igapäevaseid toimetusi mõõdukas tempos, selle asemel et ammendada kõik oma jõuvarud.

Minul on kõige raskem olnud taluda pidevat liigese- ja lihasevalu. Mõni võib tajuda lihasevalu eelkõige nendes lihastes, mida ta on pingutanud oma igapäevatoimetusi tehes. Mõni aga tajub külmetushaigusele iseloomulikku kõigi lihaste valulikkust koos kurnatusega.

Valu võivad leevendada põletikuvastased või mõnda muud tüüpi ravimid. Kuid paljud poliomüeliiti põdenud kannatavad ravimite tarvitamisest hoolimata jõuetukstegeva kroonilise valu käes. Aidata võib füsioteraapia soojutusravi ja venitusharjutuste näol. Üks haige, kes oli sunnitud anestesioloogiametist loobuma, ütles mulle: „Oleksin suuteline ratastoolist tõusma ja toas suurte pingutustega liikuma, aga asi pole seda väärt, sest valu on nii ränk.” Isegi nüüd, mil ma tarvitan valu leevendavaid ravimeid, olen tihtilugu sunnitud ratastooli abil liikuma.

Mõningate poliomüeliiti põdenute organismil on kadunud tavapärane võime verd naha pindmistest kudedest mujale juhtida, et talletada lihaskoes soojust. Selle võime puududes kaotab kahjustunud jäse soojust suuremal määral ning jahtub maha. Tingituna külmadest lihastest, halveneb motoorse neuroni ja lihaste vaheline ühendus ning häirub lihastalitlus. Seetõttu on oluline paksemalt riietuda, nii et kahjustunud lihased soojad püsiksid. Jahedatel öödel võib kasutada ka termotekki või kuumaveepudelit. Olukorda kergendab samuti see, kui ei viibita külma ilmaga väljas. Mina leidsin olevat vajaliku kolida soojema kliimaga piirkonda.

Üsna tavalised on ka hingamisraskused, seda eriti neil, kellel poliomüeliit on haaranud piklikaju, nii et kahjustunud on seljaaju kaela ülaosas, mistõttu hingamislihased on nõrgestatud. Möödunud aegadel olid paljud seda tüüpi poliomüeliiti põdenud sunnitud kasutama tehishingamisaparaati. Tänapäeval saab nõrgenenud kopsulihastele võtta toeks respiraatori. Minul on pingutuse korral väga raske hingata. Seetõttu kasutan kopsulihaste igapäevaseks treenimiseks väikest seadet.

Haiged ei tohi unustada veel üht varitsevat ohtu. Poleks mõistlik samal päeval pärast operatsiooni haiglast koju minna. Dr Richard L. Bruno Kessleri Taastusravi Instituudist ütleb: „POLIOMÜELIITI PÕDENU EI TOHIKS MITTE MINGIL JUHUL LAHKUDA HAIGLAST SAMAL PÄEVAL, MIL TALLE TEHTI OPERATSIOON, välja arvatud lihtsaimate protseduuride korral, mis nõuavad vaid lokaalset tuimastust.” Ta lisab, et poliomüeliiti põdenutel kulub mis tahes tuimasti mõju alt vabanemiseks kaks korda rohkem aega ning nad võivad vajada täiendavas koguses valuvaigisteid. Neil tuleb jääda haiglasse tavaliselt kauemaks kui teistel patsientidel. Kui ma oleksin seda teadnud, oleksin pääsenud hiljutisest kergele lõikusele järgnenud ägedast kopsupõletikust. Oleks tark tegu neid muresid kirurgi ja anestesioloogiga enne operatsiooni arutada.

Minu praegune elu

Kui suutsin 14-aastaselt käima hakata, arvasin, et vähemalt suuremad mured on murtud. Paraku on möödunud palju aastaid, kuid samad probleemid muudkui korduvad. Nende puhul, kes nagu minagi põevad poliomüeliidijärgset sündroomi, kehtib ühe artiklikirjutaja mainitud tõdemus: „Ühekordne põdemine, kahekordne vaev.” Aeg-ajalt esinevas norutundes pole loomulikult mitte midagi tavatut. Kuid kõigele vaatamata suudan ma ikka ringi liikuda ja enese eest hoolitseda. Olen leidnud, et minu parim arstim on hoida positiivset meelelaadi, kohaneda muutuvate oludega ja tunda rõõmu selle üle, mida ma siiski suudan teha.

Kümmekond aastat tagasi kristlikku täisajalist teenistust alustades oli mul kergem ringi liikuda kui praegu. Suutsin läbida kõndides üsna pika vahemaa, enne kui väsisin või tundsin tugevat valu. Nüüd aga saan käia vaid väga lühikest maad. Energia säästmiseks üritan vältida treppe ja muid tõususid. Kus iganes võimalik, kasutan ratastooli. Kuulutustegevust mitmel viisil enda järgi kohandades olen võinud tunda sellest suurt rõõmu ning ka kogeda selle tervistavat mõju.

Kahtlemata mõjutab poliomüeliidijärgne sündroom mu elu. Võimalik, et mu tervis halveneb veelgi. Kuid mulle pakub suurt troosti Piibli tõotus, et saabub uus maailm, kus kõik saavad taas nooreks ning on terved ja täis elujõudu. Olen kõigi nende aastate jooksul tihtilugu mõelnud julgustavatele sõnadele kirjakohas Jesaja 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind.” Minu kindel otsus on Jumala abiga vastu pidada, kuni poliomüeliidijärgne sündroom kaob minevikku.

[Allmärkus]

^ lõik 5 Poliomüeliiti nimetatakse ka lastehalvatuseks.

[Kast lk 20]

Kas ehk on tegemist poliomüeliidijärgse sündroomiga?

Enamik eksperte peab poliomüeliidijärgse sündroomi diagnoosimise eeltingimuseks mitme järgneva kriteeriumi koosesinemist.

▪ Halvatussümptomitega poliomüeliidi kindel diagnoos minevikus

▪ Osalise või täieliku funktsionaalse taastumise periood, millele on järgnenud närvitalitluse stabiilsuse ajavahemik (vähemalt 15 aastat)

▪ Järkjärguline või ootamatu lihasnõrkus, kurnatus, lihaste kõhetus või lihase- ja liigesevalu

▪ Võimalikud hingamis- või neelamisraskused

▪ Sümptomid on püsinud vähemalt aasta

▪ Välistatud on muud neuroloogilised, meditsiinilised ja ortopeedilised probleemid

Sugugi mitte kõiki poliomüeliiti põdenuid ei taba poliomüeliidijärgne sündroom, ehkki on loomulik, et ea lisandudes hakkavad ülekoormatud närvi-lihasühendused enneaegselt väsima ning kiiremini vananema. Pealegi pole poliomüeliidijärgset sündroomi rohkem kui pooltel neist poliomüeliiti põdenuist, kes pöörduvad arsti poole uute sümptomitega. Üks spetsialist märgib: „Kuuekümnel protsendil uute sümptomite all kannatavatel poliomüeliiti põdenutel on poliomüeliidiga mitteseotud meditsiiniline või neuroloogiline probleem, mida saab ravida. Ülejäänud patsientidest pooltel on poliomüeliidi jääknähtudest tingitud süvenevaid ortopeedilisi probleeme.”

[Kast lk 21]

Kas on mingit ravi?

Kuna pole kindlalt teada, mis täpselt põhjustab poliomüeliidijärgset sündroomi – ja seega puudub ka konkreetse laboratoorse analüüsi võimalus –, siis praegu selle sündroomi otsest ravi tegelikult ei ole. Siiski on ravi keskendunud kolme valdkonda hõlmavale rehabilitatsiooniprogrammile. Üks spetsialist nendib: „Taastusravimeetodid on toonud kasu enam kui 80% poliomüeliidijärgse sündroomi all kannatajatest.”

Need kolm valdkonda on:

1. Eluviisi kohandamine

▪ energia säästmine

▪ abivahendid

▪ jõudusäästev treening

▪ kehasoojuse säilitamine

2. Arstimid ja toidulisandid

Kuigi on proovitud järele paljusid arstimeid – nii retseptiravimeid kui ka looduslikke toidulisandeid –, pole ükski neist tõhusaks osutunud. Levib küll hulgaliselt kuuldusi imelisest paranemisest, ent see kõik vajab täiendavat uurimist. Ärgem unustagem, et ravimtaimedel koos retseptiravimitega tarvitatuna võivad tekkida ohtlikud kõrvalmõjud, seepärast peaks arst olema kursis sellega, mida kavatsetakse võtma hakata.

3. Elukvaliteet

„Tõhusaim ravim, mida meedik võiks poliomüeliidijärgse sündroomiga patsiendile anda, on teavitus ja julgustus. ... Oma igapäevatoimetustega said edukamalt hakkama need patsiendid, kel olid paremad eeldused oma elustiilis muudatusi teha (paremad oskused probleeme lahendada, haige vajadustega paremini kohandatud ümbrus, teabe ja abi hõlpsam kättesaadavus ning valmisolek võtta kasutusele abivahendid).” (Dr Susan Perlman.)

[Kast lk 22]

Kuidas on lugu treeninguga?

Varasematel aegadel ergutati poliomüeliiti põdenuid treenima „kuni esimeste valudeni”. Kuid 1980. aastatel hakati hoiatama treeninguga seotud ohtude, eriti just veel funktsioneeriva lihaskoe kurnamise eest.

Praegu soovitavad spetsialistid nende kahe äärmuse vahelist keskteed. Nende sõnum kõlab: „Ärge pingutage üle, ent vältige liikumatust.” Kehalise tegevuse ja invaliidsuse probleemidega tegelev uurimiskeskus USA-s teatab: „Värskete teadmiste valgusel võime öelda, et ükskõik millises raskusastmes puudega ka tegemist poleks, peaksime olema valmis treeningut väärtustama, panustades piisaval määral sellise treeningplaani koostamisse, mis võtab hoolega arvesse individuaalseid vajadusi, ning ilmutades küllaldast vastupidavust, et oodatud tulemusi ka näha oleks.”

Lühidalt öeldes tuleks individuaalse treeningplaani puhul võtta arvesse järgmist:

▪ Treeni asjatundliku raviarsti või füsioterapeudi juhendusel

▪ Alusta aeglases või mõõdukas tempos ning suurenda koormust tasapisi

▪ Tee enne harjutuste sooritamist soojendust, lõpus aeglusta tempot ja tee lõdvestusharjutusi

▪ Keskendu venitustele ja põhilistele kestusharjutustele

▪ Kui võimalik, lülita programmi ka harjutused soojaveebasseinis

Üks spetsialist õpetab infolehes „The Johns Hopkins Medical Letter”: „Üle tunni aja kestev väsimus ja valulikkus viitab sellele, et lihaseid on liigselt koormatud.” Niisiis, võta oma organismi kuulda ning väldi valu, kurnatust ja nõrkust.

[Kast lk 23]

Millised on riskitegurid?

Ehkki iga haigusjuht on isesugune, võivad poliomüeliidijärgse sündroomi ohtu suurendada järgnevad tegurid:

Esmase poliomüeliidinakkuse raskusaste. Üldiselt võib öelda, et mida raskema esmase poliomüeliidiga on tegemist, seda suurem on poliomüeliidijärgse sündroomi oht

Vanus, mil ilmnes haiguse esmapuhang. Need, kes haigestusid poliomüeliiti nooremas eas, kannatavad vähem tõenäoliselt poliomüeliidijärgse sündroomi all

Paranemine. On üllatav, et mida edukam ja täielikum on esialgne paranemine, seda suurem on oht kannatada hiljem poliomüeliidijärgse sündroomi all

Kehaline aktiivsus. Juhul, kui poliomüeliiti põdenul on olnud aastaid tavaks treenida kurnatuseni, võib see poliomüeliidijärgse sündroomi riski suurendada

[Pilt lk 19]

Meditsiiniõde aitamas mul toibuda operatsioonist, mis tehti, kui olin 11-aastane

[Pilt lk 23]

Praegusel ajal koos naisega täisajalises kristlikus teenistuses