Kui mure välimuse pärast muutub kinnismõtteks

PEEGLISSE vaadates näeb enamik meist enda juures midagi, mida kohendada. Niisiis, enne kui asume igapäevatoimetuste juurde, sätime oma riideid ja soengut ning võib-olla ka jumestame end. Selline tähelepanu pööramine oma välimusele on normaalne ja kohane. Mõne inimese mure välimuse pärast muutub aga äärmuslikuks, nii et tal võib tekkida düsmorfne kehatajuhäire.

Väljaanne „The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” defineerib seda häiret kui „liigset muret mingi defekti pärast oma välimuses, mis põhjustab ängistust või tekitab raskusi sotsiaalses, tööalases või muus tähtsas tegevusvaldkonnas”. * Kuna selle häire all kannatajad kujutlevad, et neil on mingi defekt, või siis omistavad liiga suurt tähtsust mingile väikesele iluveale, kutsutakse seda häiret ka inetuse kujutlemiseks.

Professor J. Kevin Thompson Ameerika Ühendriikide Lõuna-Florida ülikoolist ütleb, et düsmorfset kehatajuhäiret esineb tõenäoliselt harva, „võib-olla 1–2 protsendil rahvastikust ning 10–15 protsendil ambulatoorsetest psühhiaatrilistest patsientidest”. Kuid ta lisab: „Mõningate uurijate arvates on selle esinemissagedus suurenemas, sest diagnoosimeetodid tõhustuvad ning ühiskonnas valitsevad pained välimuse pärast süvenevad.” Kuigi selle häire all kannatab igasuguses vanuses inimesi, saab see tavaliselt alguse teismeeas. Täiskasvanute seas esineb seda häiret naistel ja meestel võrdselt. Selles osas erineb see kardinaalselt söömishäiretest, mis on märksa levinum naiste hulgas.

Haiglaslik keskendumine oma välimusele, mis iseloomustab  kehatajuhäire all kannatavat inimest, viib ta tavaliselt sisemise sunduseni oma välimust pidevalt peeglist kontrollida ning mõningatel juhtudel ka teistest inimestest eraldumiseni. Mis veelgi halvem, „kehatajuhäirega kaasneva ängistuse ja funktsioonihäire tõttu võib inimene vajada korduvalt haiglaravi ning ta võib olla enesetapule aldis”, kirjutab „The Merck Manual of Diagnosis and Therapy”. Pole siis üllatav, et mõned selle häire all kannatajad otsivad abi ilukirurgiast. „Tavaliselt ma seda ei soovita,” ütleb dr Katharine Phillips, kes on kirjutanud kehatajuhäirest raamatu. „Operatsioon on pöördumatu,” selgitab ta, „ja enamik patsiente tunneb tavaliselt, et operatsioonist pole ikkagi abi olnud.” *

Vahel ilmneb kehatajuhäire väga varajases eas. Ajakiri „George Street Journal” * räägib kuueaastasest poisist, „kes arvas, et tal on kollased hambad, suur kõht ja inetult turritavad juuksed. Neid „defekte” ei märganud tema juures mitte keegi. Ta kammis igal hommikul oma juukseid peaaegu tund aega, ja kui ka siis ei tundunud soeng korras olevat, kastis ta pea vette ja alustas kammimisprotseduuri uuesti. Tihti jäi ta seetõttu kooli hiljaks”. Ühel päeval arsti vastuvõtul olles ta isegi põlvitas maha, et tooli kroomitud osalt oma välimust uurida.

Ära lase maailmal oma hoiakut kujundada

Klantsajakirjad, ajalehed ja telereklaamid pommitavad inimesi kujutluspiltidega ideaalsest kehast. Reklaamijate loogika on lihtne: esita teatud kujutluspilti kui etaloni ja inimesed on varmad kulutama oma ränga vaevaga teenitud raha selleks, et samasugune välja näha. Kui lisada sellele veel kaaslaste mõju koos mõne mõtlematu märkusega perekonnaliikmete või sõprade poolt, pole sugugi üllatav, et mõned inimesed oma välimusse suhtumises tasakaalutuks muutuvad. * Muidugi ei pruugi selline tasakaalutu hoiak tähendada kaugeltki seda, et tegemist on psüühikahäirega.

Sa võid mõelda, et kui sa pole ilus, ei taha teised sinuga suhelda, kuid nii see pole. Inimesed ei vali endale tavaliselt sõpru väljanägemise järgi. On tõsi, et alguses võidakse pöörata tähelepanu ka välimusele, kuid tegelikult on sõpruse aluseks isikuomadused, moraalsed mõõdupuud ja väärtushinnangud. Mõnes mõttes võib igat inimest võrrelda raamatuga, millel võivad olla küll kenad kaaned, aga kui sisu on igav, pannakse see peagi käest. Kui aga raamat on huvitav, loetakse seda vaatamata sellele, millised on kaaned. Niisiis, miks mitte keskenduda oma isikuomadustele. Seda õhutabki Jumala Sõna Piibel meid tegema (Õpetussõnad 11:22; Koloslastele 3:8; 1. Peetruse 3:3, 4).

Ja olgem ausad – vanemaks saades meie välimus muutub. Kui elu, sõprus ja õnn sõltuks nooruslikust ilust, siis oleks meie kõigi tulevik ikka kurb küll! Ometi võib meie olukord hoopis teistsuguseks kujuneda. Kuidas see on võimalik?

Ilu, mis ei kao

Õpetussõnad 16:31 ütleb: „Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel!” Jehoova Jumala silmis ja kõigi nende inimeste silmis, kellel on samasugune suhtumine nagu Jumalal, ei muutu Jumalat teenivad inimesed vananedes inetumaks. Kuna nad on olnud Jumalale andunud ja tema teenistuses innukad, võib nende halli pead võrrelda ilusa krooniga. Niisugused kallid inimesed väärivad meie armastust ja sügavat lugupidamist (3. Moosese 19:32).

Peale selle kaotab Jehoova enda tõotatud uues maailmas ära kogu selle mõju, mida patt on avaldanud ustavatele inimestele, olgu nad noored või vanad. Nad võivad näha, kuidas nende keha muutub iga päevaga, kuni nad saavad ükskord täiuslikuks (Iiob 33:25; Ilmutuse 21:3, 4). Kui imeline see küll on! Kas sa sooviksid olla üks neist? Kui soovid, siis keskendu sellele ilule, mis on tõesti tähtis, ning ära lase selle maailma pinnapealsusel ja pahatihti ka kalkusel oma suhtumist kujundada. Nõnda toimides saab sinust palju õnnelikum ja kütkestavam inimene (Õpetussõnad 31:30).

[Allmärkused]