Kust leida kõlbelisust?

ME ELAME maailmas, kus eetilised normid on muutumas. Ebaausatele käitumistavadele, mis minevikus hukkamõistu leidsid, vaadatakse tänapäeval tihtilugu läbi sõrmede. Sageli meedia ülistab vargaid ja pettureid ning loob neile romantilise oreooli. Tagajärjeks ongi see, et paljude inimeste kohta käib Piibli järgmine kirjeldus: „Kui sa näed varast, siis sa meeleldi oled ühes temaga” (Laul 50:18).

Ent vaevalt, et pettureid on põhjust imetleda. Ühes kirjutises täheldatakse: „Meisterlikke petiseid eristab teistest nende tihtilugu juba väga noores  eas ilmnenud loomupärane anne manipuleerida neid ümbritsevaid inimesi. Sellele lisandub tõsiasi, et selline manipuleerimine ei tekita neis mingit süütunnet ega kahetsust. Vastupidi, neid valdab sügav rahulolu – eriline sisemine hõõgus, mis õhutab neid manipuleerimist jätkama, et saada mida iganes, mingu see andjale maksma kui ränka hinda tahes.”

Tõsi küll, avalikkus tunneb kaasa lesele, kellelt on petetud välja kõik elu jooksul kogutud säästud, kuid vaevalt et poetub ühtki pisarat siis, kui keegi on kelmusega omandanud suure äriettevõtte raha või petnud kindlustuskompaniid. Paljude meelest on äriettevõtted niigi rikkad. Ent sedalaadi kelmus pole pelgalt äriasutuste probleem – nad lasevad oma kahjumeid heastada tarbijal. Kelmuste kompenseerimiseks maksab keskmine Ameerika Ühendriikide perekond täiendavaid kindlustusmakseid enam kui tuhat dollarit aastas.

Lisaks kasutavad paljud inimesed ära võimalust osta odavaid firmatoodete võltsinguid, näiteks rõivaid, kelli, parfüüme ja muid kosmeetikatooteid ning käekotte. Nad võivad küll teada, et võltskaubad lähevad äriettevõtetele maksma sadu miljardeid dollareid aastas, ent nad arvavad, et neid see ei puuduta. Kuid lõppkokkuvõttes tuleb tarbijatel maksta seaduslike kaupade ja teenuste eest lisatasu. Pealegi täidetakse võltskaupu ostes kurjategijate taskuid.

Mees, kelle tööks on kelmuste vastu võitlemine, kirjutab: „Olen veendunud, et tänapäeval lokkava kelmuse põhjuseks on see, et me elame äärmiselt ebaeetilises ühiskonnas. Just drastiliselt mandunud eetilised normid on kultiveerinud kelmust. ... Me elame ühiskonnas, kus kodul pole tavaks eetilisi tõekspidamisi juurutada, ühiskonnas, kus kool ei õpeta eetilisi norme, sest õpetajaid võidakse hakata süüdistama moraalilugemises.”

Seevastu Jehoova tunnistajad õpetavad Jumala Sõna moraalinorme ning püüavad nende järgi elada. Nad juhinduvad näiteks järgmistest põhimõtetest:

● „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Matteuse 22:39)

● „Sa ei tohi kedagi petta.” (Markuse 10:19)

● „Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.” (Efeslastele 4:28)

● „Me soovime kõiges käituda ausalt.” (Heebrealastele 13:18, UM)

Olemata ennasttäis või vagatsevad, on Jehoova tunnistajad siiski veendunud, et kui kõik neid printsiipe järgiksid, oleks selles maailmas tunduvalt mõnusam elada. Ka usuvad nad Jumala tõotusse, et ühel päeval see tõesti nii ongi (2. Peetruse 3:13).

[Väljavõte lk 11]

Kui kõik elaksid Jumala Sõna moraalinorme järgides, oleks selles maailmas tunduvalt mõnusam elada

[Pilt lk 10]

Tõsikristlased peavad kinni sellistest Piibli normidest nagu „Armasta oma ligimest nagu iseennast”