Isa puudumine on üha süvenev probleem

AINA rohkem on isasid, kes hülgavad oma perekonna. 1990. aastate lõpus nimetas ajaleht „USA Today” Ameerika Ühendriike „riigiks, mis on isata perekondade arvu poolest maailmas esikohal”. Kuid isa puudumine on tegelikult ülemaailmne probleem.

Brasiilias oli 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 44,7 miljonit perekonda, millest 11,2 miljonit peret juhtis naine. Nicaraguas elas 25 protsenti lastest ainult koos emaga. Costa Ricas kasvas 1990. aastatel nende laste arv, keda nende isa omaks ei tunnistanud, 21,1 protsendilt 30,4 protsendini.

Nende kolme riigi andmed osutavad ülemaailmsele suundumusele. Kuid käsitlegem veel üht isa puudumise probleemi aspekti.

Olemas, kuid ikkagi puudu

Vaata palun kasti „Issi, millal sa jälle tuled?”. Nüüd juba 23-aastane Nao tunnistab: „Enne kooliikka jõudmist nägin isa haruharva. Kord, kui ta parajasti lahkumas oli, anusin ma teda: „Issi, ära mine ära!””

Sellised peresidemed nagu Nao ja tema isa vahel ajendasid poola kirjanikku Piotr Szczukiewiczit nentima: „Näib, et perekonnas on oluliseks puuduvaks teguriks isa.” Tõsi küll, paljud isad elavad koos perekonnaga ja on sellele majanduslikuks toeks. Paraku „piirduvad isad liiga sageli pelgalt leivateenija rolliga, olemata laste kasvataja”, tõdeb Prantsuse ajakiri „Capital”.

Tihtilugu isa küll elab perekonna juures, ent on laste elust kõrvale jäänud – tema tähelepanu on koondunud millelegi muule. Prantsuse ajakiri „Famille chrétienne” märgib: „Kuigi [isa] võib füüsiliselt kohal olla, ei pruugi ta psühholoogiliselt kohal olla.” Miks on nii paljud isad oma perekonnast vaimselt ja emotsionaalselt eemaldunud?

Sama ajakiri selgitab, et peapõhjuseks on see, et „selline mees pole suutnud isa ja  abikaasa rolli mõista”. Paljud isad on seisukohal, et tubli isa osaks on tuua koju korralik palk. Poola kirjaniku Józef Augustyni sõnul „peavad paljud isad end headeks lapsevanemateks, sest nad teenivad perekonnale elatist”. Ent see on vaid üks osa isakohusest.

Tegelikult ei mõõda lapsed isa väärtust mitte tema teenitud rahahulga või temalt saadud kingituste maksumuse põhjal. Palju enam kui materiaalseid kingitusi soovivad lapsed isalt hoopis armastust, aega ja tähelepanu. See on neile tõesti tähtis.

Vaadake oma elustiil uuesti läbi

Nagu ütleb üks Jaapani haridusnõukogu raport, „tuleks isadel uuesti läbi vaadata oma elustiil, mis on liialt töökeskne”. Tekib küsimus: kas isa hakkaks oma laste pärast võtma ette muudatusi? Saksa ajalehes „Gießener Allgemeine” tutvustati uurimust, milles enamik küsitletud isasid keeldus oma lapsi karjäärist ettepoole seadmast.

Lapsi võib sügavalt haavata isa ilmne huvipuudus nende vastu. Praegu 21-aastasel Lidial on selgelt meeles, milline oli isa sel ajal, kui ta Poolas väike tüdruk oli. Lidia meenutab: „Ta ei rääkinud meiega kunagi. Elasime eri maailmades. Tal polnud aimugi, et ma löön oma aega diskodel surnuks.” Ka 21-aastane Macarena Hispaaniast ütleb, et kui ta oli laps, „läks isa nädalalõppudel koos oma sõpradega lõbusalt aega veetma ja nii mõnelgi korral oli ta mitu päeva kadunud”.

Kehtestage õiged prioriteedid

Suurem osa isasid ilmselt mõistab, et nad pühendavad oma lastele liiga vähe aega ja tähelepanu. Teismelise poja isa Jaapanist lausub: „Loodan, et mu laps saab minu olukorrast aru. Mõtlen temale alatasa isegi siis, kui olen seotud oma asjatoimetustega.” Kuid kas lahendab probleemi ainuüksi soov, et laps mõistaks oma isa äraolekut?

Pole kahtlustki, et lapse vajaduste rahuldamiseks on tingimata tarvis teha tõsiseid pingutusi, tuua lausa ohvreid. Vaieldamatult pole sugugi kerge anda lapsele seda, mida ta vajab kõige enam, nimelt armastust, aega ja tähelepanu. Jeesus Kristus ütles: „Inimene ei ela ükspäinis leivast” (Matteuse 4:4). Tõsi on ka see, et lapse tubliks täiskasvanuks sirgumiseks ei piisa vaid materiaalsetest asjadest. Kas teie, isad, olete valmis ohverdama midagi teie jaoks väga kallihinnalist – oma aega või ehk isegi edenemist karjääriredelil –, et tegeleda oma lastega?

Ajalehes „Mainichi Daily News” (10. veebruar 1986) kirjutati isast, kes oli hakanud mõistma, kui tähtsad on lapsed talle tegelikult. Lehes teatati: „Üks Jaapani Riikliku Raudteeameti tippjuhte eelistas perekonnast lahusoleku asemel ameti maha panna.” Ajaleht tsiteeris selle tippjuhi sõnu: „Peadirektori ametisse võib astuda kes tahes, kuid oma lastele olen ma ainuke isa.”

Jah tõesti, esimene samm selle poole, et olla hea isa, on endale teadvustada, millist isa lapsed vajavad. Käsitlegem nüüd seda, missugune peaks selline isa olema.

[Kast lk 3]

„Issi, millal sa jälle tuled?”

Nõnda küsis viieaastane jaapani tütarlaps Nao ühel päeval oma isalt, kes hakkas parajasti tööle minema. Ehkki isa elas perekonna juures, nägi tüdruk teda haruharva. Tavapäraselt jõudis isa töölt koju siis, kui Nao oli juba voodis, ning läks tööle, kui tüdruk polnud veel ärganud.