Midagi paremat kui kuulsus

JUTUSTANUD CHARLES SINUTKO

Aastal 1957 pakuti mulle 13-nädalast lepingut töötada lauljana Las Vegases (Nevada osariik, USA), tasuks tuhat dollarit nädalas, lisaks võimalust pikendada lepingut veel 50 nädalaks, kui esinemisi saadab edu. See tähendanuks 50 000 dollarit lisaraha, mis oli tollal suur summa. Lubage mul selgitada, mis asjaoludel mulle see tulutoov pakkumine tehti ning mispärast oli nii raske otsustada, kas võtta see vastu või mitte.

MU ISA oli ukrainlane, kes oli sündinud Ida-Euroopas 1910. aastal. 1913. aastal võttis tema ema poisi endaga kaasa Ühendriikidesse, kus ta kolis oma abikaasa juurde elama. Mu isa abiellus aastal 1935 ja mina sündisin Pennsylvanias Ambridge’is aasta hiljem. Umbes sel ajal said isa kaks vanemat venda Jehoova tunnistajateks.

Kui mina ja mu kolm venda olime veel väikesed ning meie pere elas Pennsylvania osariigis New Castle’i lähedal, uuris ema lühidalt tunnistajatega Piiblit. Kumbki mu vanematest ei saanud tol ajal tunnistajaks, kuid isa arvates oli ta vendadel õigus uskuda seda, mida nad tahavad. Olgugi et isa oli andnud meile isamaalist kasvatust, kaitses ta alati teiste õigust kummardada Jumalat nii, nagu neile meeldib.

Lauljakarjäär

Kuna vanemate arvates oli mul laulmise peale annet, tegid nad kõik, mis nende võimuses, et võiksin edasi jõuda. Kui olin nii kuue-seitsmene, tõstis isa mind sageli ööklubis baariletile, et ma seal laulaksin ja kitarri mängiksin. Laulsin laulu „Ema”, mis kirjeldas armastava ema omadusi ja lõppes liigutava kulminatsiooniga. Mehed baaris, kes olid tihti üleliia napsitanud, hakkasid seepeale nutma ning panid isa mütsi sisse raha.

Esimene raadiosaade, kus laulsin kantrimuusikat, läks eetrisse New Castle’i raadiojaamast WKST aastal 1945. Hiljem laiendasin oma repertuaari edetabeli lugudega iganädalasest raadiosaatest „Hit Parade”, kus mängiti ette nädala kümme kõige populaarsemat laulu. Televisioonis esinesin esmakordselt 1950. aastal Paul Whitemani show’s. Tema arranžeering George Gershwini loost „Rhapsody in Blue” on kuulus seniajani. Mõne aja pärast müüs isa maha meie maja Pennsylvanias ning me kolisime Californiasse Los Angelese piirkonda lootuses, et saan seal karjääri teha.

Tänu isa järjekindlusele sain peagi omale iganädalase raadiosaate Pasadenas ja iganädalase pooletunnise tele-show Hollywoodis. Tegin helisalvestisi Capitol Recordsi juures koos Ted Dale’i sajaliikmelise orkestriga ning astusin ka CBSi raadiojaama lauljaks. 1955. aastal sain osa revüüetendusse Lake Tahoes Põhja-Californias. Seal viibimise ajal muutus oluliselt minu arvamus sellest, mis on elus esmatähtis.

 Uute prioriteetide kujunemine

Vahepeal oli isa vanem vend onu John *, kes oli samuti kolinud Pennsylvaniast Californiasse, andnud mulle raamatu „Jumal on tõemeelne” („Let God Be True”). * Võtsin selle kaasa, kui Lake Tahoesse läksin. Pärast meie viimast etendust, mis kestis tublisti üle südaöö, hakkasin seda raamatut lugema, et enne magamaheitmist pisut lõõgastuda. Mind täitis vaimustus, kui leidsin vastused piiblilistele küsimustele, mille üle olin kaua pead murdnud.

Rääkisin neist asjust ka teiste artistidega, istusime pärast tööd ööklubis ning vestlesime seal sageli varaste hommikutundideni. Arutlesime niisuguste teemade üle nagu elu pärast surma, miks Jumal lubab kurjust ning kas inimene hävitab lõpuks nii iseenda kui ka maakera. Paar kuud hiljem, 9. juulil 1955, kui Los Angeleses Wrigley Fieldi staadionil toimus Jehoova tunnistajate piirkonnakonvent, lasin end Jehoova Jumala teenimisele pühendumise sümbolina ristida.

Vähem kui kuus kuud hiljem, 1955. aasta jõulupüha hommikul, kutsus usukaaslane Henry Russell mind endaga kaasa, et külastada Jack McCoy’d, kes töötas meelelahutusäris. Henry ise oli riikliku ringhäälingukompanii (NBC) muusikajuht. Kui pärale jõudsime, istusid Jack, ta kolm last ja naine ilusti maha ning kuulasid meid ära, ehkki nad olid just asunud oma jõulukingitusi lahti tegema. Tema ja ta pere said peagi tunnistajateks.

Umbes tol ajal uurisin oma emaga ning ta võttis Piibli tõe omaks. Lõpuks sai temast Jehoova tunnistaja ning pioneer ehk täisajaline evangeeliumikuulutaja. Aja jooksul ristiti ka mu kolm venda ning nemadki osalesid mõnda aega pioneerteenistuses. Septembris 1956, kui olin 20-aastane, sai ka minust pioneer.

Töökohta puudutavad otsused

Umbes samal ajal näitas mu agendi hea sõber George Murphy üles huvi minu lavaedule kaasa aidata. George oli esinenud 1930-ndatel ja 1940-ndatel arvukates filmides. 1956. aasta detsembris esinesin tänu Murphy sidemetele Jackie Gleasoni show’s, mida kandis üle New Yorgi telejaam CBS. See andis mu karjäärile suure tõuke, kuna sellel show’l oli hinnanguliselt 20 miljonit vaatajat. New Yorgis viibides külastasin esimest korda Jehoova tunnistajate peakorterit Brooklynis.

Pärast ülesastumist Gleasoni show’s kirjutasin alla seitsmeaastasele lepingule filmistuudioga MGM. Mulle pakuti osa ühes teleseriaalina näidatavas vesternis. Mõne aja pärast hakkas aga südametunnistus mind piinama, sest mul tuli mängida hasartmängija ning revolvrikangelase rolli, mille juurde käis ebamoraalsuse ja muu ebakristliku käitumise romantiseerimine. Seepärast esitasin lahkumisavalduse. Meelelahutusäriga seotud inimesed arvasid, et olen kaotanud mõistuse.

Nüüd jõuabki jutujärg selle tulutoova pakkumiseni Las Vegases, millele viitasin artikli sissejuhatuses. Pidin alustama tööd sel nädalal, mil meid külastab reisiv ülevaataja. Kui ma poleks siis seda tööd vastu võtnud, kaotanuksin selle võimaluse sootuks. Mind valdasid segased tunded, sest isa ootas, et teeniksin suurt raha. Tundsin, et ta väärib tasu kõige selle eest, mis ta mu karjääri edendamise nimel on teinud.

Nii läksingi meie juhtiva ülevaataja Carl Parki juurde, kes oli samuti muusik ning kes oli olnud 1920-ndatel New Yorgi raadiojaamas WBBR viiulimängija. Selgitasin talle, et kui kirjutaksin sellele lepingule alla, võiksin kogu  ülejäänud elu teha pioneeritööd ega peaks raha pärast muretsema. „Ma ei saa sulle öelda, mida sa pead tegema, kuid ma võin aidata sul otsusele jõuda,” ütles ta. Ta küsis: „Kas sa läheksid ära, kui meie kogudust külastaks sel nädalal apostel Paulus?” Ta lisas: „Mis sa arvad, mida Jeesus tahaks, et sa teeksid?”

Vastus oli täiesti selge. Kui rääkisin isale, et olen otsustanud mitte vastu võtta pakutud tööd Las Vegases, ütles ta, et ma rikun ta elu ära. Tol õhtul passis ta mu kojutulekut laskevalmis relvaga. Ta kavatses mu tappa, ent jäi magama – ilmselt oli ta liiga palju joonud. Seejärel püüdis ta garaažis auto heitgaasidega enesetappu sooritada. Kutsusin välja päästemeeskonna ning neil õnnestus ta elu päästa.

Paljud meie koguduse liikmed, kes isa vihahoogudest teadlikud olid, kartsid teda, kuid mitte meie ringkonnaülevaataja Roy Dowell. Kui Roy talle külla läks, juhtus isa mainima, et kui ma sündisin, oli olnud üsna suur tõenäosus, et ma ei jää ellu. Isa oli tõotanud Jumalale, et kui ma ellu jään, pühendab ta mu Tema teenimisele. Roy küsis, kas ta on kunagi sellele mõelnud, kas Jumal temalt ka selle tõotuse täitmist ootab. See hämmastas isa. Siis küsis Roy: „Kui täisajaline teenistus kõlbas Jumala Pojale, siis miks ei peaks see kõlbama sinu pojale?” Seepeale näis isa mu valikuga soostuvat.

Vahepeal, jaanuarikuus aastal 1957, tuli Shirley Large Kanadast koos oma pioneeritöökaaslasega sõpradele külla. Saime Shirleyga tuttavaks, kui käisime koos tema ja ta kaaslasega majast majja teenistuses. Natuke aega pärast seda käisin koos Shirleyga Hollywood Bowlis, kus ma laulsin koos Pearl Baileyga.

Jään oma otsuse juurde

Septembris 1957 määrati mind teenima eripioneerina Iowa osariiki. Kui rääkisin isale, et olen otsustanud selle ülesande vastu võtta, hakkas ta lausa nuuksuma. Ta ei suutnud mõista mu uusi väärtushinnanguid. Sõitsin Hollywoodi ja tühistasin kõik oma lepingud. Kuulus orkestri- ja koorijuht Fred Waring oli üks neist, kellega olin lepinguliselt seotud. Ta lausus, et kui ma oma lepingut ei täida, ei õnnestu mul enam lauljana tööd leida. Selgitasin, et loobun lauljakarjäärist, et saaksin teha rohkem Jehoova Jumala teenistuses.

Härra Waring kuulas mind lugupidavalt, kui talle kõik üksikasjalikult ära rääkisin, ning üllatas mind siis südamliku märkusega: „Poeg, mul on kahju, et sa niisugusele suurepärasele karjäärile käega lööd, kuid ma olen olnud muusikaäris kogu oma elu ning olen aru saanud, et elus on tähtsamaidki asju kui muusika. Jumal õnnistagu sind.” Mäletan siiani, kuidas ma, silmad rõõmupisarais, koju sõitsin, mõistes, et olen nüüd vaba selleks, et kogu elu Jehoovat teenida.

„Kus on sinu usk?”

Hakkasin koos oma pioneeritöökaaslase Joe Triffiga teenima Iowa osariigis umbes 1200 elanikuga Strawberry Pointi linnas. Shirley tuli meile külla ja me rääkisime abiellumisest. Kummalgi meist polnud mingeid sääste. Kogu raha, mis ma olin teeninud, oli isa käes. Niisiis laususin: „Ma tahaksin küll sinuga abielluda, aga millest me elama hakkame? Kõik, mis mul on, on eripioneeri elatusraha 40 dollarit kuus.” Shirley ütles seepeale talle nii omasel rahulikul, otsesel ja asjalikul moel: „Aga Charles, kus on sinu usk? Jeesus ütles, et kui me otsime esiti Kuningriiki ja tema õigust, siis annab ta meile kõik, mida vajame.” (Matteuse 6:33.) Sellega oli kõik öeldud. Me abiellusime 16. novembril 1957. aastal.

Uurisin Piiblit ühe Strawberry Pointist väljas elava talunikuga, kel oli oma metsas väike, umbes 12-ruutmeetrine palkmajake. Seal polnud elektrit, veevärki ega tualettruumi. Ent võisime soovi korral seal elada. Onn oli primitiivne, kuid me mõtlesime, et nagunii oleme kogu päeva teenistuses ning vajame ainult kohta, kus magada.

Vett tõin lähedalasuvast allikast. Kütsime puudega ahju ja lugesime petrooleumilambi valgel, süüa tegi Shirley petrooleumipriimusel. Pesemiseks kasutasime vana pesupali. Öösiti kuulasime huntide ulgumist ja olime nii õnnelikud, et oleme teineteist leidnud ning saame teenida koos Jehoovat seal, kus on suurem  vajadus kristlike teenijate järele. Bill Malenfant koos oma naise Sandraga, kes teenivad praegu peakorteris Brooklynis, olid eripioneerid meist 100 kilomeetri kaugusel Decorah’s. Aeg-ajalt tulid nad meile külla ja käisid terve päeva koos meiega põlluteenistuses. Lõpuks oli Strawberry Pointis väike, umbes 25-liikmeline kogudus.

Reisivale tööle

Maikuus aastal 1960 kutsuti meid ringkonnatööle. Meie esimene ringkond oli Põhja-Carolina osariigis ning sinna kuulusid sellised linnad nagu Raleigh, Greensboro ja Durham, lisaks palju väikseid asulaid. Meie elamistingimused paranesid, sest elasime paljude perekondade juures, kellel oli elekter ja mõnes majas isegi sisetualett. Kuigivõrd lohutavad ei olnud aga nende võõrustajate hoiatused, kel oli välikäimla. Nad manitsesid meid olema ettevaatlikud, sest teerajal võis kohata madusid!

1963. aasta algul viidi meid üle ühte Florida ringkonda, kuid seal haigestusin ma raskekujulisse perikardiiti ja oleksin äärepealt surnud. Tõenäoliselt oleksingi, kui Bob ja Ginny Mackey Tampast poleks meid aidanud. * Nad viisid mu oma arsti juurde ja isegi maksid ära kõik meie arved.

Varem õpitu tuleb kasuks

Suvel 1963 kutsuti mind New Yorki Jehoova tunnistajate suure konvendi ettevalmistustöödele. Osalesin koos Jehoova tunnistajate esindaja Milton Henscheliga ühes raadio vestlussaates, mida juhtis Larry King. Härra King on seniajani silmapaistev televisiooni vestlussaadete juht. Ta oli väga lugupidav ning meie vestlus jätkus veel umbes tund aega pärast saate lõppu, sest tal oli meie töö kohta palju küsimusi.

Selsamal suvel käis tunnistajate peakorteris külas misjonär Harold King, kes oli just vabanenud vanglast kommunistlikus Hiinas. Ühel õhtul oli teda kuulamas umbes 700 inimest, kui ta jutustas oma kogemusi ja rääkis sellest, kuidas üle nelja aasta kestnud üksikvangistus ta usku oli tugevdanud. Vangis olles oli ta kirjutanud mitmeid laule Piibli ja kristliku teenistuse teemadel.

Tol mälestusväärsel õhtul laulsin koos Audrey Knorri, Karl Kleini ja Fred Franziga – kes oli kauaaegne Jehoova tunnistaja ja kel oli koolitatud tenorihääl – laulu „Majast majja”, mis lisati hiljem Jehoova tunnistajate laulikusse. Nathan Knorr, kes asus tollal tunnistajate tööd juhtima, palus mul esitada see laul järgmise nädala „Igavese hea sõnumi” konvendil Yankee staadionil, mida ma ka tegin.

Reisiva töö kogemused

Ajal, mil teenisime Illinoisi osariigis Chicagos, leidis aset kaks meeldejäävat sündmust. Esiteks märkas Shirley ühel ringkonnakokkutulekul Vera Stewartit, kes oli Kanadas 1940-ndate aastate keskpaiku talle ja ta emale tunnistust andnud. Shirley, kes oli tol ajal 11-aastane, oli olnud vaimustuses, kuuldes Jumala tõotustest, mis on kirjas Piiblis. Ta oli küsinud Veralt: „Kas sa arvad, et ka mina võiksin selles uues maailmas elada?” Vera oli vastanud: „Muidugi mõista, Shirley.” Kummalgi polnud need sõnad meelest läinud. Veraga esimesest kohtumisest peale teadis Shirley, et Jehoova teenimine on just see, mida ta teha tahab.

Teiseks küsis minult üks tunnistaja, kas mul on meeles, et oleksin leidnud 1958. aasta talvel  eeskojast umbes 20-kilose koti kartuleid. Kahtlemata mäletasin ma seda. Leidsime selle ühel õhtul, kui olime läbi lumetormi vaevaliselt koju sumbanud. Ehkki me ei teadnud, kust see pärit oli, tänasime selle eest loomulikult Jehoovat. Jäime viieks päevaks lumevangi, kuid sõime rõõmsalt kartulipannkooke, küpsekartuleid, praekartuleid, kartuliputru ja kartulisuppi! Midagi muud meil süüa ei olnud. See tunnistaja ei tundnud meid ega teadnud, kus me elame, kuid ta oli kuulnud, et mõned sealkandis teenivad pioneerid on raskustes. Ta ütles, et miski sundis teda minema ja uurima, kus see noor abielupaar elab. Kuna talunikud teavad oma naabrite kohta kõike, juhatati ta peatselt meie majakese juurde ning ta tassiski kartulid läbi lume sinna.

Rõõm tehtud valikute üle

Aastaks 1993, pärast 33 aastat reisiva ülevaataja tööd, oli mu tervis sedavõrd halvenenud, et pidin sellest teenistusest loobuma. Sellest ajast saadik oleme teeninud Shirleyga vaegvõimeliste eripioneeridena. Ehkki mul on kahju, et mul ei jätku enam energiat reisiva töö jaoks, olen rõõmus, et kasutasin energiat, mis mul oli, õigel viisil.

Mu kolm venda valisid teise tee. Nad kõik hakkasid lõpuks taga ajama materiaalseid rikkusi ja praeguseks ei teeni ükski neist Jehoovat. Aastal 1958 ristiti mu isa. Emaga koos aitasid nad väga paljudel inimestel Jehoovat tundma õppida, pühendada oma elu Talle ja minna ristimisele. Nad mõlemad surid 1999. aastal. Seega võib öelda, et minu otsus hüljata ilmalik kuulsus ja rikkus tähendas elu mu isale ning samuti kõigile neile inimestele, kellele nad koos emaga Piibli tõdesid jagasid. Olen sageli mõelnud selle üle, kas oleksin jätkanud Jehoova teenimist ka siis, kui ma poleks teinud kohe alguses neid valikuid, mis ma tegin.

Umbes viis aastat pärast ringkonnatöölt lahkumist mu tervis paranes, nii et võisin oma teenistust laiendada. Teenin praegu juhtiva ülevaatajana California osariigis Desert Hot Springsi koguduses. Samuti on mul eesõigus ringkonnaülevaatajaid asendada, teenida mitmetes komiteedes ning tarbe korral õpetada pioneeride teenistuskoolis.

Tänase päevani on Shirley mu parim sõber. Pole kedagi teist, kelle seltskonda ma temale eelistaksin. Meie vaimsed vestlused on meile mõlemale virgutavad ning meid vaimustavad Piibli tõed, mida saame üheskoos arutada. Meenutan siiani tänumeeles tema rahulikku küsimust, mille ta esitas 47 aastat tagasi: „Aga Charles, kus on sinu usk?” Kui noored kristlikud abielupaarid ainult märkaksid üksteisele sellise küsimuse esitada, siis kui paljud neist võiksid küll samuti tunda seda rõõmu ja neid õnnistusi, mis said täisajalises teenistuses osaks meile.

[Allmärkused]

[Pilt lk 20]

Onu John aastal 1935, mil ta ristiti

[Pilt lk 22]

Meie palkmajake

[Pilt lk 23]

1975. aasta foto mu vanematest, kes jäid surmani Jumalale ustavaks

[Pilt lk 23]

Koos Shirleyga praegu