Eelarvamuste juured

EELARVAMUSTEL võib olla palju põhjusi. Siiski on kaks kindlat tegurit: 1) soov leida patuoinas ja 2) varasemast ülekohtust tekkinud vihavimm.

Nagu märgitud eelmises artiklis, otsivad inimesed õnnetuse juhtudes tihti süüdlast. Kui prominentsed isikud korrutavad mõne vähemusgrupi vastu esitatud süüdistusi, hakataksegi seda uskuma ja tekib eelarvamus. Näiteks süüdistatakse läänemaades majandusliku languse ajal sageli immigrante tööpuuduse tekitamises – hoolimata sellest, et nad sageli teevad sellist tööd, mida enamik kohalikke keeldub tegemast.

Kuid mitte kõik eelarvamused ei tulene patuoina otsimisest. Põhjused võivad olla ka ajaloos. „Pole sugugi liialdus öelda, et orjakaubanduse tõttu kujunes mustanahaliste suhtes rassistlik mõtteviis ja hakati põlastavalt suhtuma nende kultuuri,” märgib UNESCO raport „Rassismi vastu”. Orjakaupmehed püüdsid õigustada häbistavat inimkaubitsemist, väites, et aafriklased on alamad olendid. See alusetu eelarvamus, mis hiljem laienes teiste koloniseeritud maade elanikele, püsib siiani.

Kogu maailmas hoiavad ajaloo jooksul toime pandud rõhumine ja ebaõiglus eelarvamusi siiani alal. Katoliiklaste ja protestantide vaheline vaen Iirimaal ulatub tagasi 16. sajandisse, kui Inglismaa valitsejad kiusasid taga ja saatsid maapakku katoliiklasi. Niinimetatud kristlaste hirmuteod ristisõdade ajal tekitavad ikka veel tugevaid tundeid Lähis-Ida muslimites. Serblaste ja horvaatide vahelist vaenu Balkani maades võimendasid tsiviilisikute tapatalgud Teise maailmasõja päevil. Nagu need näited osutavad, võib minevikus sündinud vaen kahe rahva vahel võimendada eelarvamust.

Sallivuse arendamine

Väikese lapse südames pole eelarvamusi. Vastupidi, teadlased märgivad, et laps on tihti meelsasti valmis mängima koos teisest rassist lapsega. 10- ja 11-aastaselt võib ta aga hakata vältima teisest suguharust, rassist või religioonist eakaaslasi. Oma kujunemisaastatel kogub ta endasse hulganisti seisukohti, mis võivad temasse jääda elu lõpuni.

Kuidas ta selliseid asju õpib? Laps võtab omaks kõigepealt oma vanemate ning siis sõprade ja õpetajate negatiivsed hoiakud, olgu need siis sõnades väljendatud või ütlemata jäetud. Hiljem võivad teda mõjutada naabrid, ajalehed, raadio ja televisioon. Kuigi ta tõenäoliselt ei tea suurt midagi sellest inimgrupist, kes talle ei meeldi, on ta täiskasvanuks saanuna jõudnud järeldusele, et nad on temast alamad ja ebausaldatavad. Ta võib neid isegi vihata.

Tänu suurenenud reisivõimalustele ja laienevale majandustegevusele on kontaktid erisuguste kultuuriliste ja etniliste gruppide vahel tihenenud paljudes maades. Siiski osutuvad  tugevalt juurdunud eelarvamused inimesele tavaliselt takistuseks. Ta võib lahterdada tuhandeid või isegi miljoneid inimesi teatud stereotüübi järgi, väites, et neil kõigil on mingid kindlad halvad omadused. Iga negatiivne kogemus, kui see on seotud ka vaid ühe inimesega sellest grupist, tugevdab tema eelarvamust. Positiivset kogemust peetakse aga tavaliselt erandiks, mis kinnitab reeglit.

Eelarvamustest vabaks

Kuigi enamik inimesi mõistab üldiselt eelarvamused hukka, suudavad vaid vähesed pääseda nende kammitsaist. Tegelikult toonitavad paljud, kellel on sügavaid eelarvamusi, et neil pole neid. Teised ütlevad, et eelarvamustel pole tähtsust, seda eriti juhul, kui inimesed jätavad need enda teada. Siiski tähendavad eelarvamused palju, kuna need teevad inimestele haiget ja jaotavad neid. Kui eelarvamust pidada teadmatuse lapseks, siis vihkamine on sageli selle lapselaps. Charles Caleb Colton (1780?–1832) juhtis tähelepanu järgnevale: „Me vihkame mõnd inimest sellepärast, et me ei tunne teda; ja me ei tunne teda, kuna me vihkame teda.” Siiski, kui eelarvamusi saab õppida, on võimalik neist ka lahti saada. Kuidas?

[Kast lk 7]

Kas usk tekitab sallivust või eelarvamusi?

Gordon W. Allport kirjutas oma raamatus „The Nature of Prejudice”, et „üldiselt tundub kirikuliikmetel olevat rohkem eelarvamusi kui teistel”. Pole ka üllatav, sest usk on olnud ise tihti pigem eelarvamuste põhjustaja kui selle vähendaja. Näiteks õhutasid vaimulikud sajandeid antisemitismi. Raamatu „A History of Christianity” järgi märkis kord Hitler: „Mis puutub juutidesse, siis jätkan ma sedasama poliitikat, mida katoliku kirik on rakendanud juba 1500 aastat.”

Balkani maades toimunud metsikuste ajal polnud õigeusu ja katoliku kiriku õpetustel väge edendada sallivust ja lugupidamist nende vastu, kes kuulusid teise religiooni.

Samamoodi tapsid ka Rwandas kirikuliikmed oma kaasusklikke. „National Catholic Reporter” osutas, et sealne võitlus oli „ehtne genotsiid, mille eest on paraku vastutavad ka katoliiklased”.

Katoliku kirik on tunnistanud oma sallimatuse tegusid. Aastal 2000 palus paavst Johannes Paulus II avalikul missal Roomas andestust „mineviku eksisammude” pärast. Tseremoonia käigus mainiti eriliselt „usulist sallimatust ja väärtegusid juutide, naiste, pärismaalaste, immigrantide, vaeste ja sündimata laste” suhtes.

[Pilt lk 6]

Ülal: pagulaslaager, Bosnia ja Hertsegoviina, 20. oktoober 1995

Kaks Bosnia serbia rahvusest pagulast ootamas kodusõja lõppu

[Allikaviide]

Foto: Scott Peterson/Liaison

[Pilt lk 7]

Õpetatud vihkama

Laps võib õppida negatiivseid hoiakuid nii oma vanematelt, televisioonist kui mujalt