Elu tsirkusetelgis

JUTUSTANUD JOHN SMALLEY

„Mu daamid ja härrad ja kõik lapsed, tere tulemast suurimale etendusele maa peal!” Enamikule inimestest andsid need tsirkuseetenduse juhi sõnad märku, et algab põnev vaatemäng loomade, klounide ja akrobaatidega. Minu perekonnale tähendas see aga järjekordset etteastet trupis Ringling Brothers and Barnum & Bailey Circus.

NÄGIN ilmavalgust aastal 1951. Võib öelda, et sündisin „saepurustes kingades”, mis viitab suurte tsirkusetelkide põrandal olevale saepurule. Vaevalt käimise ära õppinud, hakkasime vennaga juba mingil määral tsirkuseelus osalema.

Minu vanemad Harry ja Beatriz ühinesid Clyde Beatty tsirkusega enne mu sündi. Ema oli laulja ja ta esitas mehhiko rahvariietes hispaaniakeelseid laule. Isa oli muusik ning ta oli I maailmasõja ajal mänginud koos bändijuhi ja helilooja John Philip Sousaga. 1950. aastatel hakkas isa mängima tuubat kuulsas ansamblis „Ringling Brothers Band”, võib-olla tänu tema varasemale koostööle Sousaga.

Aja möödudes töötasime eri tsirkustes ning jäime viimaks pidama truppi Al G. Kelly & Miller Brothers Circus, mis oli Ameerika Ühendriikides väga kuulus. Sellel tsirkusel oli kolm suurt telki. Ühes oli rändloomaaed lõvide, tiigrite, elevantide, hüäänide ja teiste eksootiliste loomadega.

Teist telki kutsusime kõrvaletenduste telgiks. Seal esinesid tavaliselt mõõganeelajad, niinimetatud poolmehed-poolnaised, liliputid, hiiglased ja teised ebatavalise füüsilise välimusega inimesed. Elu koos teistsuguste inimestega oli meile lastele hea õppetund. Mõned kutsusid neid sündsusetute nimedega, kuid meile olid nad pereliikmed. Me töötasime, sõime ja elasime koos nendega suurema osa aastast.

Kolmas telk oli peatelk, milles oli kolm areeni, kus esineti üheaegselt. Tavaliselt olid kõige ohtlikumad ja põnevamad etteasted keskmisel areenil.

Päev tsirkuses

Mina ja mu vend saime juba väga noorena akrobaatideks. Osalesime ka Metsiku Lääne etenduses, kus mängisime väikseid indiaanipoisse. Üks indiaanipere tšotko suguharust osales samuti etenduses ja õpetas meile indiaani tantse.

Meie päev algas tavaliselt kell kuus hommikul.  Siis hakkasime tegema ettevalmistusi järgmisse linna minekuks. Kõik artistid osalesid tsirkuse demonteerimises, transportimises ja kokkupanekus. Lisaks muusikuametile juhtis mu isa ka suurt veoautot, mis vedas seitset elevanti. Mõnikord sõitsime koos ema ja vennaga tema autos.

Tavaliselt sõitsime iga päev uude kohta ja andsime seal kaks etendust. Erandiks oli pühapäev, mil meil oli ainult matinee (pärastlõunane etendus) ning pärast oli meil koos perega ühine vaba õhtupoolik. Isa võttis alati sel päeval perega mida erilist ette, kas käisime linnas piimakokteili joomas või õhtul sissesõidukinos.

Tsirkuse ülespanek oli suur töö. Isegi elevandid võeti appi. Mismoodi? Nad rakendati tõmbama kolme telgi jaoks pikki vaiu. Vaia üks ots paigutati telgi rõngasse ning seejärel vedas elevant teist otsa, kuni vai oli püsti. Kui kõik vaiad olid püsti ja elektrigeneraatorid paigal, võisime end pärastlõunaseks etenduseks valmis seada.

Uute trikkide õppimine

Pärastlõunase ja õhtuse etenduse vahepeal õppisid paljud tsirkuselapsed salto tegemist, köielkõndi, žongleerimist, õhuakrobaatikat. Meie õpetajad olid tsirkuseveteranid, kes tavaliselt olid pärit mitmenda põlve tsirkuseperedest. Mäletan üht itaallast, kes õpetas mind saltot hüppama. Alustasin umbes nelja-aastaselt. Kõigepealt julgestas ta mind turvavööga; seejärel toetas ta mind kätega, joostes mu kõrval. Lõpuks võttis ta oma käed ära ja ma sain ise hakkama.

Ainus õnnetus, mis minuga on juhtunud, toimus ühe suure paraadi ajal peatelgi areenil. Mina ja mu vend olime paigutatud elevandikarja ette ning meie ees marssis kahe ahviga kloun. Kõndimise ajal käsi viibutades ma ilmselt ehmatasin ühte ahvi, kes haaras mu käe ja hammustas valusalt. Õnneks ei saanud ma mingit nakkust, kuid arm vasakul käel on siiani alles – karm meeldetuletus sellest, kui ohtlikud on metsloomad, ükskõik kui taltsad nad ka ei paistaks.

Väärtuslikud õppetunnid

Tsirkuseelu ei seganud meie pereelu. Vanemad võtsid alati aega, et õpetada meile häid põhimõtteid ja korralikku käitumist. Mäletan siiani, kui isa võttis mind põlvele ja õpetas, et mul ei tohiks olla eelarvamusi teisest rassist või teistsuguse taustaga inimeste vastu. See oli väärtuslik õppetund, sest elasime koos füüsiliselt teistsuguste ja eri rahvustest inimestega.

Ka ema avaldas meile head mõju. Mõnikord oli peatelk pilgeni täis, teinekord oli  rahvast hõredalt. Ema tavatses meile öelda: „Te esinete selleks, et teistele meelelahutust pakkuda (ta plaksutas käsi), mitte raha pärast. Ükskõik kas pealtvaatajaid on sadu või mõni üksik, andke alati oma parim.” See mõte jäi mulle alatiseks meelde. Sellega tahtis ta öelda, et peaksime pealtvaatajatest huvitatud olema, kui palju või vähe neid ka poleks.

Lisaks meie etteastetele aitasime koos vennaga pärast etendust koristada, korjates prügi peatelgist. See oli meile hea väljaõpe.

Tsirkusetuur toimus aprillist septembrini, nii et me ei saanud koolis käia nagu teised. Talvitusime peakorteris Oklahoma osariigis Hugo linnas. Sel ajal käisime umbes viis kuud koolis. Ka teised tsirkused talvitusid Hugos, nii et seal oli palju samas olukorras lapsi. Linna koolisüsteem kohandati meie vajadustele.

Päev, mis muutis meie elu

1960. aasta 16. septembri hommikul tõusis isa umbes kell viis hommikul ja hakkas sõiduks valmistuma. Sel hommikul otsustas ema, et me ei sõida koos isaga elevandiveokis, vaid läheme tavalise tsirkusebussiga.

Kui jõudsime tsirkusepaika, hakkasime koos vennaga uut ümbrust uurima. Siis kuulsime kedagi hüüdmas: „Toimus suur avarii. Smalley ja etenduse juht said surma.” Loomulikult mõtlesin kõigepealt, et see ei saa olla tõsi ja tegemist on eksitusega. Siis jõudis mulle kohale, et ema oli juba läinud avariipaika. Isa oli sõitnud California osariigis Placerville’i lähistel autoga mööda mägist teed allapoole, kui ilmselt pidurid ütlesid üles. Arvatavasti kiilus järelhaagis elevantide raskuse tõttu teatud nurga all kinni. Suure surve tõttu auto bensiinipaak plahvatas, tappes silmapilkselt mu isa ja etenduse juhataja, kes sõitis koos temaga. Olin sel päeval täiesti meeleheitel. Isa oli mulle väga lähedane, ta oli mulle tõeline sõber.

Pärast isa matuseid tema kodulinnas Rich Hillis Missouri osariigis läksime meie talvekorterisse Hugo linna, samas kui teised jätkasid tsirkusetuuri. Vahepeal käisime vennaga tavakoolis. See oli meile midagi uut. Siiski ootasime innukalt järgmist hooaega, et minna kaasa koos Kelly Milleri etendusega. Elu tegi aga huvitava pöörde.

Meie ellu tuleb Piibel

Ühel päeval, kui jõudsin koolist koju, tutvustas ema mulle üht naist, kes oli tulnud meiega Piiblit uurima. Tema nimi oli Jimmie Brown ja ta oli Jehoova tunnistaja. Piibli uurimine oli küll viimane asi, mida ma teha tahtsin. Aastaid olin unistanud tööst tsirkuses ja minu eesmärgiks oli õppida õhuakrobaatikat. Olime vennaga isegi valmistanud kahe puu vahele ajutise trapetsi, et võiksime seal harjutada. Kuid me hakkasime siiski Piiblit uurima ja käima koosolekutel Hugo linna väikeses kõrvalises grupis, kus oli vaid kaheksa Jehoova tunnistajat. Ema otsustaski lõpuks tsirkusest ära tulla ja pühenduda Piibli õpingutele. Pisarsilmil nõustusin tema otsusega. Eriti raske oli mul siis, kui meie tsirkusepere liikmed tulid meile külla ja imestasid, miks me enam nendega kaasa ei lähe.

Minu jaoks polnud seni mingit muud elu olnud kui tsirkus. Mingil ajal tundsin lausa, nagu oleksime isa mälestusele selja keeranud. Samas oli aga isa surm üheks põhjuseks uurida Piiblit, kuna mind motiveeris just ülestõusmislootus, mis on tänini minu jaoks väga südamelähedane. Soovin olla esimeste hulgas, kes tervitavad mu isa tõotatud maises paradiisis (Ilmutuse 20:12–14).

Tunnistajatest abielupaar Reedersid aitasid meil mõista, et Jehoova tunnistajate organisatsioon on suur perekond. Olen selle  õigsust ise kogenud! See väike Jehoova tunnistajate grupp kasvas koguduseks, kus teenib koos palju perekondi. Tahan mainida ka Robert ja Carol Engelhardti, abielupaari, kes võttis mind enda vaimseks pojaks. Nende armastavad, kuid kindlad nõuanded ja õpetused suunasid mind mu teismeeas.

Selline küpsete kristlaste armastus täitis suure tühimiku meie elus. Ning see on mitmel moel saatnud mind minu kristlikus elus. Aastate jooksul olen elanud nii Oklahoma kui Texase osariigis ja igas koguduses olen kohanud palju armastavaid õdesid ja vendi. Mõned eakamad vennad andsid mulle isalikku juhatust ja julgustust. Tõesti, nendest said minu vaimsed isad.

Jälle reisimas

Mõne aasta eest suikus mu ema surmaunne. Ta jäi lõpuni tõsimeelseks piibliuurijaks ja ustavaks kristlaseks. Ma tean, kuidas teda rõõmustab see, kui Jumal toob haudadest tagasi ellu kõik oma ustavad teenijad. Kuni selle päevani pakub mulle julgustust Jehoova organisatsioon, mis on olnud mulle mitmel moel perekonnaks.

Erilist õnnistust tundsin, kui leidsin Jumala rahva seast endale naise Edna. Pärast abiellumist korraldasime oma elu nii, et saaksime osaleda piiblilises haridustöös täisajaliselt. Materiaalsete vajaduste eest hoolitsemiseks töötasin telereporteri õpipoisina. Mul polnud selles vallas mingit kogemust, kuid Jehoova tunnistajate koguduses piibliõpetajana saadud oskused aitasid mind selles töös. Hiljem sai minust raadiojaama uudistedirektor. Minu eesmärgiks polnud aga kuulsuse saavutamine meedias. Püüdsime Ednaga alati anda oma parima Piibli tõe õpetajatena, kus meid ka ei vajatud.

Aastal 1987 kutsuti mind ringkonnatööle külastama Jehoova tunnistajate kogudusi. Reisiva kogudusevanemana külastan iga nädal uut kogudust ning pakun oma vaimsetele õdedele ja vendadele julgustust ning väljaõpet piibliharidustööks. Nüüd on minu vaimne perekond veelgi suurem. Kuigi meil endil pole lapsi, on meil Jehoova organisatsioonis palju vaimseid poegi ja tütreid.

Pärast nii pikki aastaid reisin ma jälle linnast linna, olles nüüd siirdunud tsirkusetöölt ringkonnatööle. Vahel mõtlen, kuidas oleks õnnestunud mu karjäär õhuakrobaadina. Kas oleksin saavutanud oma lapsepõlveunistuse ja sooritanud kolmekordse salto? Need mõtted hajuvad aga kiiresti, kui mõtlen Jumala tõotusele tulevasest maisest paradiisist (Ilmutuse 21:4).

Tõesti, ma sündisin „saepurustes kingades”. Ent ma pean alati meeles Piibli sõnu: „Kui armsad on nende sammud, kes häid sõnumeid kuulutavad!” (Roomlastele 10:15). Eesõigus aidata inimestel õppida tundma Jumalat on suurem mis tahes saavutustest, milleni oleksin jõudnud tsirkuseartistina. Jehoova on igati õnnistanud mu elu!

[Pildid lk 19]

Mõned meie tsirkuseperest ja minu isa tuubaga

[Pilt lk 21]

Koos oma naise Ednaga praegu