Marmorist mäed

„Ärgake!” Itaalia-korrespondendilt

MÄETIPUD Carrara ja Pietrasanta piirkonnas paistavad olevat kaetud lumega. Kuid see on ainult illusioon. Need valged lapikesed on tegelikult suured kaevandusprügi täis alad. Need mäed Apua Alpides Loode-Itaalias Toscana maakonnas on geoloogiline haruldus. Siin paiknevad marmormäed. Kusagilt mujalt maailmas ei leia nii palju seda suursugust materjali.

Juba iidsetest aegadest on inimesed nendest mägedest kive raiunud ja vorminud neist sambaid, paneele, põrandaid ja kauneid skulptuure. Külluslikud marmorivarud, kohalike tööliste kogemus ja professionaalsus ning siinne kvaliteetne tehnoloogia on teinud selle piirkonna tuntuks maailma kivituruna. Lisaks kohapeal kaevandatud materjalidele transporditakse kive Marina di Carrara sadamasse igast maakera nurgast ning seejärel töödeldakse neid piirkonna vastavates tööstusettevõtetes ning eksporditakse kogu maailma.

Iidne marmoritraditsioon

Muistsed roomlased tarvitasid kohalikku kivi ehitus- ja skulptuurimaterjalina. Skulptuuris kasutatavat valget karrara marmorit peetakse iseäranis kauniks. Aastal 1505 valis Michelangelo siit siledaid marmorplokke, millel poleks ühtegi laiku ega defekti, ning meisterdas neist mõned oma kuulsaimad taiesed.

Muistsed kaevandusmeetodid jäid sajanditeks peamiselt muutumatuks. Kivis olevatesse looduslikesse pragudesse või raiutud orvadesse pisteti puukiil. Kui vesi valgus pragudesse, puukiilud paisusid ja nii murdusid marmorplokid lahti. 18. sajandi keskpaigas hakati kasutama lõhkeainet, kuid see purustas kivi nii palju, et kasutada sai vaid kolmandikku. Tohutud mahajäetud marmorikuhjad, mis jätavad kaugelt lume mulje, annavad tunnistust möödunud aegade kiviraiemeetoditest.

Kelkude ja köitega kivirahnude järsakust allavedamine oli ohtlik ettevõtmine. Üks allikas selgitab: „Kui kelguköis purunes, tähendas see kindlat surma grupi juhile, kes juhtis toiminguid otse kiviploki ees; ka teistel grupi liikmetel, kes köiega kõva löögi said, oli pääsemislootus väike.”

Tänapäevased meetodid on muidugi täiesti teistsugused. Ma veetsin päeva Carrara piirkonnas ja sain väikese pildi sellest, kuidas tänapäeval marmoriga töötatakse. Jälgigem seda koos.

Käik kivimurdu

Giovanni, kes pidi mulle kivimurdu näitama, oli parasjagu ühes Carrara marmori-kaubahoovis. Sellistes õuedes seisab sadu marmorplokke, korralikult üksteise peale laotud, valmis müümiseks või kohapeal töötlemiseks. Automaatsete masinatega saetakse plokist tahvleid ja teised masinad poleerivad pindu. Mõlemaid töid tehti varem käsitsi.

Kivimurdu sõidame Giovanni neljarattaveoga sõidukiga ja järske kurve läbides jõuame peatselt kitsasse mäeorgu, kus kõikjal on näha valgeid kivirahne. Raskeveokid, mis veavad mäest alla tohutuid kivikamakaid, võivad kanda kuni 30-tonnist koormat.

 Käänaku taga näeme hämmastavat valget seina, mis on lõigatud mäe sisse. See on tohutu suur ja koosneb otsekui hiiglaslikest astmetest, igaüks umbes 6 kuni 9 meetrit kõrge. Giovanni sõidab ühe astme peale ja peatub.

Pilk ümberringi näitab, et me oleme ühes paljudest oru kivimurdudest. Looduslikust kaljust torkab silma palju valgeid kivirünkaid, mõned meist sadade meetrite kõrgusel. Seda võib õigusega nimetada „suureks ja aukartustäratavaks” vaatepildiks.

Minu mõtiskelu katkestab buldooser, mis oma hõlmaga osa seda astmestikku ümber pöörab. Nelinurkne marmorplokk, mille mõõdud on umbes 11 x 2 x 6 meetrit, kukub ettevalmistatud alusele, nii et ta ei puruneks. Kuidas aga selliseid kivimürakaid kalju küljest lahti lõigatakse?

Vastuse annab Giovanni isa Franco, kes on töötanud selles kivimurrus terve oma elu. Ta näitab mulle rihmajamit, mis veab pikka terastrossi, mis teeb vertikaalse sisselõike selle astme tagaseina, mille peal me oleme. Ta selgitab, et kaljusse puuritakse horisontaalselt 8 sentimeetri suurune auk ning seejärel teine vertikaalne auk ülemisse astmesse. Kaks auku peavad omavahel ristuma. Seejärel aetakse läbi aukude teemantkattega terastross ja tehakse silmus, moodustades justkui hiiglasliku kaelakee. Elektrimootor pingutab trossi ja paneb selle ülisuurel kiirusel ringi käima, nii et see teebki soovitud sisselõike. Kui kõik kaljurahnu küljed, nii horisontaalsed kui vertikaalsed, on lõigatud, pööratakse see ümber. Seejärel lõigatakse see sama trossiga sellisteks tükkideks, mida on kergem transportida. Samasuguseid meetodeid kasutatakse ka naabruses olevates allmaakaevandustes, kus lõigatakse marmorit sügaval mäe sisemuses.

Kohalik tööstus töötleb toormaterjali paljudeks toodeteks, valmistades plaate, ehituselemente ja arhitektuuris kasutatavat kattematerjali. Ehitusala on alati olnud Carrara kivitoodangu peamine turg.

Mõned töökojad valmistavad tellimuse peale põrandakatteid ja sise- või välisviimistlusmaterjale. Teised on spetsialiseerunud kaunistustega kaminasimsside, vannitoasisustuse, laudade ja muu sellise valmistamisele. Kõikvõimalike kaunite mustrite ja värvitoonidega  kohalikud marmortooted, mis on turul saadaval, kaunistavad kõikjal maailmas avalikke väljakuid ning ka ühiskondlikke hooneid ja eramaju, samuti jumalateenistuspaiku, muuseume, ostukeskusi, lennujaamu ja pilvelõhkujaid.

Tööstuslik marmor on huvipakkuv, kuid mind köidab ka marmori dekoratiivne ja kunstiline rakendus. Et sellest rohkem teada saada, veedan ma pärastlõuna Pietrasantas.

Marmoritöökojad

„Astu sisse oskusmeistri töökotta, sulle näidatakse meelsasti oma oskusi,” kutsub Pietrasanta turistiinfo buklett. Pietrasanta on väike sõbralik paik, kus võib vabalt sisse astuda nii keskaegses keskuses kui ka väljaspool seda asuvatesse töökodadesse ja imetleda seal valmistatavat toodangut.

Siin kohtan paljudest maadest skulptoreid, kes on süvenenud oma jõuliste taieste loomisse, samas kui valge tolmuga kaetud kohalikud käsitöölised valmistavad püüdlikult kipsmudelite järgi kujukesi. Ateljeede väljapanekuruumid, mis on täis klassikalisi ja moodsaid taieseid, näevad välja nagu täistuubitud muuseumid.

Ühe kuju valmimine on pikk protsess. Alguses saeb skulptor kahetonnist kivirahnu robustselt soovitud kuju järgi, seejärel tegeleb aga umbes kolm kuni viis kuud täpsust nõudva kiviraiumisega, kuni töö saab valmis. Töö käigus võidakse eemaldada umbes tonn marmorit. Varem olid peamised töövahendid haamrid, meislid ja viilid. Nüüd on kasutusel nurklihvijad ja suruõhumeislid, mis on sillutist purustavate suruõhuvasarate „väikevennad” ja kiirendavad tööprotsessi. Detailid tuleb aga ikkagi käsitsi viimistleda. Tulemus võib olla hingematvalt kaunis.

Paljudes paikades ei praktiseerita enam iidset marmorilõikamiskunsti. Siiski, tänu Carrara ja Pietrasanta piirkonna marmorivarudele ja osavate kunstkäsitööliste sajanditepikkusele kogemusele ning tänu kunstnikele, kes on tulnud siia ammutama tarkust kohalikust varasalvest, võib seda piirkonda õigusega kutsuda „suureks marmoriakadeemiaks”.

[Pilt lk 24]

Maa-alune kaevandus

[Pildid lk 24, 25]

Teemantkattega trossi abil lõigatakse marmorplokke

[Pilt lk 24, 25]

Marmorikaevandus Itaalias Carraras

[Pilt lk 25]

Keiser Augustuse marmorkuju, 1. saj m.a.j

[Allikaviide]

Scala/Art Resource, NY

[Pildi allikaviide lk 23]

Stuudio SEM, Pietrasanta