Mis on vitiliigo?

„Ärgake!” Lõuna-Aafrika Vabariigi korrespondendilt

▪ Sibongile räägib oma nahahaigusest vahetevahel huumoriga: „Sündisin mustanahalisena, muutusin valgenahaliseks, nüüd ei tea ma isegi, kes ma tegelikult olen.” Tal on vitiliigo.

Vitiliigo ehk laikpigmenditus on tingitud naha pigmendirakkude hävimisest, mille tagajärjel moodustuvad nahale valged täpid ja laigud. Mõningatel patsientidel piirdub haigus vaid ühe laigu ilmumisega. Kuid mõningatel levib see kiiresti üle kogu keha. On ka aeglasema, aastatega progresseeruva vitiliigovormi põdejaid. Vitiliigo ei põhjusta füüsilisi vaevusi ega ole nakkav.

Mitte kõik vitiliigojuhud pole sedavõrd märgatavad kui Sibongilel, sest see tervisehäda paistab rohkem välja tumedanahalistel inimestel. Kuid selle haiguse all vähemal või rohkemal määral kannatajaid on küllaltki palju. Statistika näitab, et see terviserike on 1–2 protsendil rahvastikust. Vitiliigo ei tunne rassipiire ning seda põevad võrdselt mehed ja naised. Selle põhjused on senini teadmata.

Ehkki vitiliigole pole leitud veel mingit kindlat ravi, saab siiski üht-teist ette võtta. Näiteks heledanahalistel inimestel on haigus ilmsem siis, kui haigusest puutumata nahapiirkonnad on päevitunud. Niisiis, kui hoidutakse päikese käes viibimast, muutub kahjustus vähem märgatavaks. Tumedanahalistel inimestel aitavad naha värvikontrasti mahendada spetsiaalsed kosmeetikavahendid. Mõningatele patsientidele on olnud tõhusaks abiks ravimenetlus nimetusega repigmentatsioon. See ravi eeldab kuudepikkust ravimite tarvitamist ning eriliste ultraviolettkiirgusseadmete rakendamist. Mõningatel juhtudel kahjustatud nahapiirkondade normaalne värvus tänu sellele ravile taastub. On patsiente, kes valivad depigmentatsiooni. Selle ravi eesmärgiks on nahatooni ühtlustada, hävitades ravimite abil ülejäänud pigmendirakud.

Vitiliigo võib haiget emotsionaalselt vaevata, eriti kui seda esineb näopiirkonnas. Sibongile jutustab: „Hiljuti hakkasid kaks last mind nähes karjuma ja pistsid jooksu. Mõnikord ei taheta minuga kõnelda, kuna arvatakse, et mul on mingi nakkav haigus või et mu peal lasub needus. Kuidas küll tahaksin, et nad mõistaksid, et neil ei tarvitse sellise tervisehädaga inimesi karta. Vitiliigo pole puudutuse või õhu kaudu nakkav tõbi.”

Sibongile ei lase end oma nahahaigusel takistada tegelemast piibliharidustööga, mida ta Jehoova tunnistajana nii väga armastab. Seepärast külastab ta inimesi nende kodudes, et nendega vestelda. Ta räägib: „Olen oma välimusega leppinud, see pole mulle enam nii suureks probleemiks. Jään ootama Jehoova Jumala tõotatud maist paradiisi, mil mu loomulik nahavärvus taastub täielikult.” (Ilmutuse 21:3–5.)

[Pilt lk 22]

Aastal 1967, mil haigus polnud veel puhkenud