Valgusemängu elav esitus merevetes

Ujudes piki riffi edasi, märkas akvalangist ühes nišis hõljumas 60 sentimeetri pikkust seepiat, kes oli oma sinises ja hallikas ümbruses suurepäraselt maskeerunud. Sukelduja lähenedes lahvatas seepia värvus küütlevalt veripunaseks, kuid sukelduja eemaldudes limuse algne värvus taastus. Kas oled kunagi mõelnud sellele, kuidas need imepärased olendid – nagu ka mõningad kaheksajalad ja kalmaarid – sellega hakkama saavad?

Saladus seisneb nende nahas paiknevates pigmendirakkudes nimetusega kromatofoorid. Selliste rakkude suurust reguleerivad närvid, mis panevad lihaseid kokku tõmbuma, misläbi muutub limuste naha värvus ja muster.

Lisaks värvuse muutmisele suudavad paljud kalmaariliigid koguni jaanimardika kombel helenduda. See bioluminestsentsiks kutsutav nähtus, mis avaldub ka paljude teiste mereorganismide juures alates meduusidest kuni krevettideni, on rakkudes nimetusega fototsüüdid või organites nimetusega fotofoorid toimuvate keerukate keemiliste reaktsioonide tagajärg. Seda nähtust võivad tekitada ka helendavad bakterid, kes on sümbiootilistes suhetes peremeesorganismiga.

Keemiliste reaktsioonide puhul sisaldavad helendusrakud ja -elundid keemilist ainet lutsiferiini, mis ühe ensüümi toimel reageerib hapnikuga, tekitades tavapäraselt sinaka või roheka helenduse. Ajakiri „Scientific American” kirjutab, et mõningad helenduselundid on „keerukad organid, millel on fookustavad läätsed, värvusfilter või lülitina toimiv reguleeritav klapp. Kalmaarid, kelle nahas paiknevad nii fotofoorid kui ka kromatofoorid, on suutelised reguleerima nii värvust kui ka helenduse intensiivsust”.

Helendusbakteritega organismidel paiknevad need mikroskoopilised bakterid erilistes rikkaliku verevarustusega helenduselundites. Veri varustab neid mikroobe toitainetega, mikroobid aga kutsuvad vastutasuks esile helenduse.

[Piltide allikaviited lk 31]

Courtesy Jeffrey Jeffords/www.divegallery.com

© David Nicholson/Lepus/Photo Researchers, Inc.