Valikud ja küsimused

Võib vaid kujutleda, millises ahastuses on abielupaar, kes nii väga soovib last saada, ent kelle viljatus ei võimalda seda. Nad asuvad meditsiinilt abi otsima ning neile selgub, et viljatuse raviks on töötatud välja hulgaliselt protseduure ja ravivõtteid. Kas on see tähtis, millise neist nad valivad, kui üldse valivad?

TÄNAPÄEVAL on viljatutel paaridel selliseid valikuvõimalusi, mis kõigest mõni aastakümme tagasi puudusid. Ent nende valikuvõimalustega kaasneb tõsine küsimus: millised eetilised ja kõlbelised aspektid kaasnevad kunstliku viljastamise meetoditega? Enne kui asume seda käsitlema, vaadelgem, kuidas erisugused usulised rühmitused sellistesse ravimenetlustesse suhtuvad.

Mida ütlevad usulised rühmitused?

Aastal 1987 andis katoliku kirik välja dokumendi, mis käsitleb viljatuse raviprotseduuride kõlbelisi aspekte. Donum Vitae (Elu and) nime all tuntud avalduses väljendati seisukohta, et juhul, kui ravimeetod aitab abielupaaril loomulikul teel viljastuda, võib sellist ravi pidada kõlbeliseks. Seevastu teatati, et kui raviprotseduur asendab intiimvahekorda, tuleb seda pidada moraalselt vääraks. Selle seisukoha järgi on munajuhasulguse likvideerimiseks tehtav lõikus ja viljatuse ravimid kõlbelised, kuid katseklaasiviljastus kõlblusetu.

Järgmisel aastal korraldas USA Kongressi komitee usurühmituste seas küsitluse, et selgitada välja nende seisukohad viljatuse ravi suhtes. Lõppraportist selgus, et suurem osa neist pooldas traditsioonilist meditsiinilist sekkumist, kunstlikku viljastamist abikaasa spermaga ja katseklaasiviljastust, eeldusel, et nii munarakk kui ka seemnerakud kuuluvad abielupaarile. Lisaks teatas enamik küsitletud rühmitusi, et embrüote hävitamine, kunstlik viljastamine doonori abil ja surrogaatema kasutamine on moraalselt väär. *

Aastal 1997 teatas Euroopa oikumeeniline kiriku- ja ühiskonnaküsimuste komisjon, kuhu kuuluvad protestandi, anglikaani ja õigeusu kirikud, oma ametlikus seisukohavõtus, et kunstliku viljastamise küsimustes ollakse eri seisukohtadel. Rõhutades igaühe südametunnistuse ja isikliku vastutuse osatähtsust, sedastas dokument: „Tuleb järeldada, et on raske kõnelda liikmeskirikute ühtsest seisukohast, pigem võiks nentida seisukohtade paljusust.”

On ilmne, et kunstliku viljastuse meetodite suhtes ollakse täiesti erisugustel seisukohtadel. ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioon möönab, et kunstliku viljastuse ravimeetodite valdkond „esitab alatasa väljakutseid sotsiaalsetele normidele, moraali ja eetika mõõdupuudele ning õigussüsteemidele”. Milliseid tegureid tuleks kaaluda, enne kui kunstliku viljastuse suhtes otsus langetada?

Millised on probleemid?

Põhitegur, mida tuleb kaaluda, on inimembrüo seisund. See seondub ühe üliolulise küsimusega:  millal saab elu alguse, kas eostumisel või hiljem raseduse ajal? Kahtlemata mõjutab vastus sellele paljude abielupaaride otsust ravi valikul. Kui nad on seisukohal, et elu saab alguse eostumisest, siis tuleb kaaluda mõningaid tähtsaid küsimusi.

● Kas saaks abielupaar lubada arstidel teostada tavapärast protseduuri, mille käigus viljastatakse või kantakse üle rohkem munarakke kui üks, et vajaduse korral oleks olemas lisavaru?

● Mis sellistest säilitatavatest embrüotest saab, kui abielupaar ei või ega taha enam rohkem lapsi saada?

● Mis saab neist säilitatavatest embrüotest, kui abielupaar lahutab või üks kaasadest sureb?

● Kes võtaks endale tõsise vastutuse selliste embrüote hävitamise eest?

Küsimust, mida võtta ette kasutamata jäänud embrüotega, ei saa kergelt võtta. Mõne riigi õigusnõuete järgi tuleb paaril koostada kirjalik nõusolek, kus on täpselt määratletud, mida liigsete embrüotega teha – kas säilitada, loovutada, kasutada teaduslikeks uuringuteks või lasta hukkuda. Paaridel on tarvis teada, et mõningates paikades peetakse eetiliselt vastuvõetavaks seda, et viljastuskliinik hävitab säilitatavad embrüod ilma kirjaliku nõusolekuta, kui neid pole enam kui viie aasta jooksul kasutatud. Tänapäeval säilitatakse maailma kliinikutes sadu tuhandeid külmutatud embrüoid.

Veel üks kaalumist vajav tegur on see, et paarile võidakse teha ettepanek annetada kasutamata jäänud embrüod tüviraku-uuringuteks. Näiteks Ameerika viljatusühing on kutsunud paare üles loovutama oma säilitatavad kasutamata embrüod teaduslikeks uuringuteks. Tüviraku-uuringute üks eesmärke on leida uusi ravimeetodeid, ent see teadusvaldkond on tekitanud palju poleemikat, sest embrüost  tüvirakkude eraldamisega embrüo tegelikult hukkub. *

Geenitehnoloogia uued suunad tõstatavad täiendavaid eetilisi küsimusi. Mõelgem näiteks embrüodiagnostikale. (Vaata kasti „Mida öelda embrüodiagnostika kohta?”.) See meetod võimaldab embrüoid geneetiliselt uurida, valimaks välja ühte neist – pidades näiteks silmas soovitud sugu või tõvestava geeni puudumist –, et see siis emakasse viia. Kriitikud hoiatavad, et see meetod võib viia soolise diskrimineerimiseni või võimaldada paaridel valida oma lastele lõpuks muidki geneetilisi erijooni, sealhulgas juuste või silmade värvi. Selline diagnoosimismeetod tõstatab eetilise küsimuse: mis saab embrüotest, mida välja ei valita?

 Kas see võib kahjustada abielusidemeid?

Mõningate viljatuse ravivormide puhul vajab kaalumist veel üks aspekt. Kuidas võib mõjuda surrogaatema või doonorsperma või -munarakkude kasutamine abielusidemele? Mõningate meetodite rakendamine kaasab lapsesaamisprotsessi kolmanda osalise (doonori) või ka neljanda osalise (kaks doonorit) või koguni viienda osalise (kaks doonorit ja surrogaatema).

Kui raviga on seotud geneetiline doonormaterjal, on osalistel vaja kaaluda veel teisigi tegureid.

● Millist pikemaajalist emotsionaalset mõju võib selline sünd vanematele avaldada, juhul kui vaid üks neist on geneetiline vanem või pole seda mitte kumbki?

● Kuidas võiks poeg või tütar suhtuda teadasaamisse, et tema sünd oli sellise ebahariliku eostusmeetodi tulemus?

● Kas laps peaks saama teada, kes on tema tegelikud vanemad, ning kas ta võiks bioloogilise isa või ema üles otsida?

● Millised on geneetilist materjali loovutanu või loovutanute moraalsed ja seaduslikud õigused ja kohustused?

Kuidas on lugu anonüümsusega?

Paljudes maades peetakse vajalikuks tagada doonorite anonüümsus. Suurbritannia viljastamise ja embrüoloogiaga tegelev amet, kelle ülesandeks on reguleerida inimese reproduktiivse materjali kasutamist, selgitab: „Nii praegused kui ka varasemad doonorid jäävad nende muna- või seemnerakke kasutanud paaridele ning vastava protseduuri tulemusena sündida võivatele lastele anonüümseks, välja arvatud juhul, kui doonorlus on toimunud omavahel tuttavate inimeste vahel ettekavatsetult.”

Kuid selline anonüümsusenõue on tekitanud mõnes paigas tuliseid vaidlusi. Mõningad maad on oma menetlusviisi või seadusandlust muutnud. Anonüümsusenõude vastased rõhutavad laste õigust olla oma põlvnemisest täiesti teadlik. Ühes raportis mainitakse: „Enam kui 80 protsenti adopteeritutest otsib oma bioloogilisi sugulasi. Paljud neist teevad seda soovist rahuldada neid pikka aega saatnud inimlikku uudishimu oma juurte kohta. Peaaegu 70 protsenti soovib hankida olulist taustinfot geneetiliste vanemate võimalike pärilike terviseprobleemide kohta.”

Ühes teises raportis, mis põhineb doonorviljastuse teel eostatud 16 täiskasvanu küsitlusel, teatatakse, et „paljud olid oma bioloogilist päritolu teada saades šokeeritud”. Edasi öeldakse selles: „Suurt hulka neist lastest vaevas teadmatus oma tegeliku põlvnemise suhtes ja hüljatusetunne. Oli neid, kes tundsid, et perekond on neid petnud ega vääri usaldust.”

Mida sina otsustad?

Kahtlemata toimub arstiteaduses kunstliku viljastuse tehnoloogia pidev areng. Ennustatakse, et tulevikus sünnib sedalaadi tehnoloogiat rakendades 30 protsenti lastest. Vaidlused sellega seonduvate eetiliste ja moraalsete probleemide üle kestavad.

Tõsikristlased juhinduvad millestki palju tähtsamast – inimesele soojätkamisvõime andnud Looja seisukohast (Laul 36:10). Piiblis muidugi pole otseselt juttu tänapäevastest kunstliku viljastamise meetoditest, sest Piibli aegadel olid sellised protseduurid tundmatud. Ent Piibel toob välja selged põhimõtted, mis kajastavad Jumala mõtteviisi ja vaatenurka. (Vaata kasti „Mida ütleb Piibel?”.) Need põhimõtted aitavad meil teha otsuseid, mis on eetilised ja kõlbelised ning lasevad meil seista Jumala ees puhta südametunnistusega (1. Timoteosele 1:5).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 8]

Mis on preembrüo?

Termin „preembrüo” viitab inimorganismi varajasimale arengustaadiumile esimese 14 päeva jooksul pärast viljastumist. Seejärel nimetatakse seda kuni kaheksanda rasedusnädala lõpuni embrüoks. Edasi aga kutsutakse seda looteks. Miks on kasutusel mõiste „preembrüo”?

Ajakiri „International Journal of Sociology and Social Policy” kirjutab, et selle terminiga põhjendatakse „inimembrüo uuringute lubatavust” esimese 14 päeva jooksul pärast eostumist. Ühes teatmeteoses öeldakse: „Kui defineerida embrüot kui rakukobarat, millest peab arenema laps, siis selle varaseimad elundite alged hakkavad moodustuma alles kaks nädalat pärast seemneraku kohtumist munarakuga.” Ent kas võib sellist preembrüot pidada pelgalt rakukogumikuks, mis kõlbab vaid teaduslikeks uuringuteks? Mõelgem sellele, mis selle kahe nädala jooksul tegelikult toimub.

Pärast seda, kui seemnerakk on tunginud munarakku, kulub umbes 24 tundi ema- ja isapoolse kromosoomistiku ühtesulamiseks. Mõne järgmise päeva jooksul see rakk lõigustub. 4–5 päeva pärast viljastumist moodustub sellest rakukogumikust õõneskera (see on ikka veel väiksem kui nööpnõelapea), mille välispinnal on rakukest ja sisepinnal rakumass. Nüüd nimetatakse seda blastotsüstiks. Paljudest välispoolsetest rakkudest moodustuvad mitteembrüonaalsed koed, kuid siserakumassist hakkab arenema laps.

Umbes nädal pärast viljastumist kinnitub blastotsüst emaka limaskestale ning hakkab moodustuma platsenta, mis tagab hapniku ja toitainete läbipääsu ema vereringest ning jääkainete eraldamise. Inimorganismi käsitlevas raamatus „Incredible Voyage–Exploring the Human Body” öeldakse, et umbes üheksandal päeval asub siserakumass „ehitama üles uut inimolendit”. Raamatus lisatakse: „Need paarkümmend rakku peavad järgneva 5–6 päeva jooksul tegema läbi terve rea ümberstruktureerimisi ja diferentseerumisi, et moodustuks tegeliku embrüo esimene struktuurielement.” Seega hakkab teise nädala lõpus tulema esile „esimene struktuurielement”, millest lõpuks areneb välja kesknärvisüsteem.

Sellise varajases inimese embrüos samm-sammult kulgeva ettevalmistusprotsessi tõttu väidetakse ka seda, et „pole olemas üht kindlat bioloogilist sündmust või momenti, mida võiks pidada uue inimembrüo algushetkeks”.

Tõsikristlased usuvad, et elu saab alguse eostumisega. Fakt, et esialgne viljastatud rakk sisaldab programmi, mille kohaselt hakkab toimuma platsenta moodustumine, blastotsüsti emakale kinnitumine, ema veresoonestikuga seondumine ja palju muud, vaid suurendab neis aukartust imepärase Kavandaja Jehoova Jumala vastu.

[Pilt]

Inimembrüo kolmandal päeval (400-kordne suurendus)

[Allikaviide]

Courtesy of the University of Utah Andrology and IVF Laboratories

 [Kast/pilt lk 9]

MIDA ÖELDA EMBRÜODIAGNOSTIKA KOHTA?

Üht katseklaasiviljastamise uut arengusuunda kutsutakse embrüodiagnostikaks. Selleks teostatakse embrüote geneetiline uuring, misjärel neist valitakse välja üks, mis viiakse emakasse. Raamatus „Choosing Assisted Reproduction–Social, Emotional and Ethical Considerations” käsitletakse selle meetodiga seonduvaid eetilisi probleeme ning tõdetakse:

„Peagi on teadlased suutelised määrama kindlaks embrüo füüsilisi, intellektuaalseid ning võib-olla ka tundeelulisi ja sotsiaalseid omadusi. Seega ei pruugi olla kuigi kaugel aeg, mil vanemad saavad mõningaid oma järeltulijate omadusi valida. Kuigi paljud toetaksid embrüodiagnostikat abielupaaride puhul, kes võivad kanda edasi mingit geneetilist haigust, on palju neidki, kes ei kiida seda meetodit heaks paaride puhul, kelle sooviks on lapse sugu või tulevikus ka tema silmade värvi, musikaalsust ja pikkust valida.

Seoses embrüodiagnostikaga, nagu ka paljude teiste meetoditega, tõstatub küsimus, kas peaks midagi teostatama vaid seepärast, et seda on võimalik teostada. ... On tekkinud dilemma, kust kulgeb sellise problemaatilise tehnoloogia puhul eraldusjoon lubatu ja lubamatu vahel.”

 [Kast/pilt 10]

MIDA ÜTLEB PIIBEL?

Piiblis muidugi mõista pole otseseid arvamusavaldusi kunstliku viljastamise protseduuride kohta. Siiski annab Pühakiri meile teada seda, kuidas suhtub Jumal mõningatesse põhiprobleemidesse. Teades vastust paarile olulisele küsimusele, saavad tõsikristlased nende alusel langetada Jumalale meelepäraseid otsuseid.

Millal saab inimelu alguse? Piibel näitab, et elu algab eostumisega. Pangem tähele laulik Taaveti sõnu, kes pühast vaimust juhituna lausus Jumala kohta: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud” (Laul 139:16). Mõelgem ka kirjakohale 2. Moosese 21:22, 23, millest selgub, et sündimata last kahjustanud isik võetakse vastutusele. Sellest võib õppida, et Looja silmis on elu kallihinnaline ka väga varajases emakasiseses arengustaadiumis. Jumal vaatab tahtlikule embrüo hävitamisele kui raseduse katkestamisele. *

Kas inimesele on seatud lapsesaamisvõime kasutamise osas mingeid piiranguid? Jumala seisukohta väljendab kirjakoht 3. Moosese 18:20: „Ära maga oma ligimese naisega soo soetamiseks: sa roojastad ennast tema läbi!” Selles Pühakirja määruses kajastub põhimõte: mehe spermat ei tohi kasutada kellegi teise kui oma naise viljastamiseks ning naine ei tohi kanda kellegi teise last kui oma mehe oma. Teiste sõnadega, soojätkamisvõimet on keelatud kasutada kellegi teise heaks peale oma abielupartneri. Seepärast hoiduvad tõsikristlased surrogaatemadusest, samuti mis tahes muudest protseduuridest, mis eeldavad doonorsperma, -munarakkude või -embrüote kasutamist. *

Kunstliku viljastamise kohta otsust langetades tuleb tõsikristlastel hoolega kaaluda seda, mida Piibel Jumala mõtteviisi kohta teada annab. * On ju Jumal abielu ja perekonna Alusepanija (Efeslastele 3:14, 15).

[Allmärkused]

[Pilt lk 7]

Säilitatavad külmutatud embrüod

[Allikaviide]

© Firefly Productions/CORBIS