Monteverde – looduskaitseala pilvedes

„ÄRGAKE!” COSTA RICA KORRESPONDENDILT

Kariibi soojad passaattuuled kohtuvad 1700 meetri kõrguseni sirutuvate mäetippudega. Neisse kõrgustesse jõudes tuuled jahenevad ning nendes sisalduv niiskus kondenseerub. Moodustuvad tihedad madalad pilved, mis vihmana mägedele langevad või need uduloori mähivad. Tulemus? Haruldane mäestikuline troopiline vihmamets.

ON AASTA 1951. Kveekerite nime all tuntud usulise rühmituse 44 liiget lahkuvad oma kodust Alabamast (USA), et leida rahulik paigake oma usulise kogukonna rajamiseks. Nad jõuavad oma otsingutel Kesk-Ameerikasse pilvedesse uppunud mägedesse Costa Rica loodeosas. Sealne maa on asustamata, viljakas ja võrdlemisi odav.

Ent piirkonna asustamine ei kulge sugugi kergelt. Marvin Rockwell, üks algasukatest, meenutab: „Üles mäkke viis vaid härjavankritee, mida meil tuli kirkade ja labidate abil siluda, et džiibid seda läbida saaksid.” Kohalike asukate abiga suutsid nad lõpuks pilvepiirile uue kodupaiga rajada. Nad nimetasid selle tabavalt Monteverdeks, mille tähendus on ’Roheline mägi’.

Asunikud langetasid kaks kaugeleulatuva mõjuga otsust. Nad teadsid, et nende põllumajanduslik kogukond peab kujunema isemajandavaks. Ent milline toode peaks vastu pika reisi mägedest alla turule? Otsustati,  et kõige paremini sobib selleks juust. Tol ajal asutatud väike juustuvabrik toodab nüüd päevas üle 4000 kilo juustu, lisaks ka teisi piimatooteid, nagu näiteks hapukoort, koorejuustu ja jäätist.

Samuti otsustasid asunikud võtta kaitse alla 541 hektarit metsa, mis katab mäenõlvu nende kodupaigast kõrgemal. Kuna see veelahkmepiirkond varustas veega nende väikest hüdroelektrijaama, tegid nad targa otsuse see kaitse alla võtta. Ei möödunud kuigi kaua aega, kui sealne floora- ja faunarikkus hakkas köitma teadlaste tähelepanu, seda eriti pärast konna Bufo periglenes avastamist. (Vt kasti „Ühe konna kadumise lugu”.) 1960. aastatel asutas rühm teadlasi ja kohalikke elanikke looduskaitseala nimetusega Reserva Biológica Bosque Nuboso Monteverde, mis peagi laienes ka veelahkmele. Pärast seda on kaitseala veelgi oma piire laiendanud ning võtab nüüd enda alla 10 500 hektarit.

See looduskaitseala on kujunenud Costa Rica peamiseks turismimagnetiks. Igal aastal reisib koguni 50 000 turisti mööda järsku looklevat sillutamata teed Monteverdesse. Kohale tulevad suured hulgad linnuvaatlejaid ja muid loodushuvilisi, et näha kaitseala ja selle lähipiirkondade tuhandeid linnu-, looma- ja taimeliike.

Taimemaailm

Looduskaitseala ökosüsteemide aluseks on umbes 500 puuliiki. Osa kiduraid ja jändrikke puid on visalt klammerdunud lagedatele mäeharjadele ning pidanud vastu neid räsivatele tuultele. Varjulisemates kohtades kasvavate puude tüved on mattunud väänkasvude, rohu- ja põõsatihnikusse. Kuidas suudavad need epifüütideks kutsutavad taimed ilma pinnasesse kinnitunud juurteta hakkama saada? Matkajuht selgitab: „Sellises niiskes keskkonnas saavad epifüüdid piisavalt vett, ilma et omaksid suurt juurestikku. See taimemass saab küllaldaselt toitaineid koos vihmaveega ülalt puuvõradest alla pudenevast leheprahist.”

 Valdavalt rohelisse värvipaletti lisavad erksaid laike 300 orhideeliiki. Iga vaba paiga täidavad lopsakad sõnajalad, mida on paarsada liiki – mõningad nende seast on ligi 12 meetri kõrgused ja 150 aasta vanused.

Millest on selline suur bioloogiline mitmekesisus nii väiksel alal tingitud? Esiteks, looduskaitseala piirid kulgevad nii Vaikse ookeani kui ka Kariibi mere suunas. Järsud niiskuse- ja temperatuurierinevused eri kõrgustel on loonud kuus ökoloogilist vööndit, kus valitseb rabav bioloogiline mitmekesisus.

Linnu- ja loomariik

Monteverde on linnuvaatleja paradiis. Aastal 1996 nähti Monteverde aladel linnuloenduse käigus 25-kilomeetrise diameetriga sõõris vaid 24 tunni jooksul 369 linnuliiki! Kohalike linnuliikide nimistu ulatub miniatuursest koolibrist sädeleva hundkveesalini. Tegelikult tulevadki paljud külastajad vaatama just hundkveesalit – üht kõige muljetavaldavama sulestikuga lindu troopikamaades. Monteverdes pesitseb neid linde sadakond paari, kuid neid on raske märgata, sest nende rohekas sulestik sulandub metsarohelusega ideaalselt. Ent kohalike poekeste ja restoranide ümbrusse paigaldatud toitmispudelite juures sagivad koolibrid küll kahe silma vahele ei jää. Need säravvioletse, smaragdrohelise ja türkiissinise sulestikuga ehitud linnud lendavad kiirete, silmale tabamatute tiivalöökide saatel vihinal lilleõite ja toitmispudelite vahet.

Monteverde on elupaigaks ka sajale imetajaliigile. „Siin on üks väheseid allesjäänud paiku, kus elutseb viit liiki kaslasi: jaaguar, otselot, puuma, pikksabakass ja jaguarundi,” on kirjas ühes Costa Rica teatmikus. Ent need erakliku eluviisiga suured kaslased hoiavad inimestega distantsi. „Puumat nähakse vaid kord kuue kuu jooksul,” ütleb ajakirjale „Ärgake!” looduskaitseala juhataja Rafael Bolaños. „Jaaguari aga on nähtud vaid keskmiselt kord kolme aasta jooksul.” Tunduvalt tõenäolisemalt võib kohata mõnda kahepaiksete ja roomajate 120 liigi esindajat.

Milline on Monteverde tulevik? Kavas on kaitseala laiendamine. Tegelikult on looduskaitseala tänu hiljutisele Santa Elena ja El Bosque Eterno de los Niños’e metsakaitseala juurdeliitmisele enam kui kahekordistunud. (Vt alltoodud kasti.) Loodetavasti aitavad sellised meetmed tagada siinset rikkalikku elukooslust pealpool pilvi.

[Kast/pilt lk 17]

Ühe konna kadumise lugu

Looduskaitsealal elutseva briljantselt sädeleva oranžika värvusega konna Bufo periglenes avastas Monteverde mägimetsades 1960. aastatel bioloog Jay Savage. Paistab, et see on maakera ainuke paik, kus seda konna leidus. „Aastal 1985 leiti tuhatkonna isendiga asurkond,” täheldab Monteverde mägimetsade kaitseala haldur Rafael Bolaños. „Kuid kõigest paar aastat hiljem leiti vaid üksikud isendid.” Praegu arvatakse, et see konn on välja surnud.

Dr Alan Pounds, kes on uurinud 20 konnaliigi kadumist Monteverde looduskaitsealalt, märgib, et „tavatud kõrvalekalded päevases sademehulgas ... on mitme kahepaiksete populatsiooni, sealhulgas endeemse Bufo periglenes’e kahanemise ja kadumise otsene põhjus”.

[Allikaviide]

© 2003 Richard Sage

[Kast lk 18]

El Bosque Eterno de los Niños

Rootsi väikeses maakoolis küsisid ühe klassi üheksa-aastased lapsed, mida nemad saaksid vihmametsade heaks ära teha. Õpetaja abiga kogusid nad raha, millega aastal 1988 osteti kuus hektarit ohustatud vihmametsa. Nõnda sündiski kaitseala El Bosque Eterno de los Niños (’Laste põline vihmamets’). Uudised sellest projektist hakkasid levima, nii et praegu osalevad selles 44 maa lapsed. Lapsed on kogunud nõnda palju raha, et kaitsealaga saab liita tuhandeid hektareid Monteverde looduskaitseala kolme piiriga külgnevaid maalappe.

[Kaart lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Monteverde

[Pilt lk 16]

Epifüüdid

[Pilt lk 16]

Sõnajalad

[Pilt lk 16, 17]

Orhidee

[Pilt lk 18]

Koolibri

[Allikaviide]

THE HUMMINGBIRD SOCIETY/Newark Delaware USA

[Pilt lk 18]

Hundkveesal

[Allikaviide]

© Anthony Mercieca/SuperStock

[Pilt lk 18]

Punasilmne puukonn

[Piltide allikaviide lk 17]

Taust ja orhidee: © Michael ja Patricia Fogden