Teismeliste rasedused – üleilmne tragöödia

TEISMELISTE rasedusi iseloomustatakse sõnaga epideemia. Ent probleemi kogu traagika avaneb siis, kui mõelda, kuidas rasedus hirmunud teismelisele mõjub. Igal juhul tuleb tal kogeda täielikku elumuutust, mis avaldab sügavat mõju nii temale kui ka ta perekonnale ja teistele lähedastele.

Piibel iseloomustab teismeiga kui „nooruse õitseaega” – aega, mil seksuaaltung on tihtilugu ülivõimas (1. Korintlastele 7:36, UM). Ent käsitust, et teismeliste rasedused on pelgalt rasestumisvastaste vahendite kasutamise või mittekasutamise küsimus, võib pidada liigselt lihtsustatuks. Tõendid osutavad sellele, et teismeliste raseduse küsimusega seondub terve hulk keerukaid sotsiaalseid ja tundeelulisi probleeme.

Soodustegurid

Uuringutest selgub, et paljud teismeeas emad on pärit purunenud perekondadest. „Olen kogu oma elu soovinud vaid seda, et mul oleks tõeline pere,” võib paljude rasedate teismeliste suust ikka ja jälle kuulda. Niisiis, ilmselt on üks teismeea rasedust soodustav tegur probleemne kodu. Ühe teismeliste emade nõustamisprogrammi raames selgus, et „sageli on neil teismelistel habras suhe emaga ja puudub täielikult suhe isaga”. 18-aastaselt emaks saanud Anita meenutab, et kuigi tal oli teda üksinda kasvatav ema, kes tegi tema ülalpidamiseks ränka tööd, tajus ta isa puudumisest tingitud emotsionaalset tühjust.

Mõnest tütarlapsest saab vallasema vägistamise tagajärjel. Mõningatele neist tekitab see trauma sellist emotsionaalset valu, et see hakkab hiljem ennasthävitava käitumisena tunda andma. Jasmine vägistati, kui ta oli 15-aastane. „Pärast seda hakkasin käituma enesehävituslikult. 19-aastaselt jäin rasedaks,” meenutab ta. Seksuaalne kuritarvitamine võib tekitada ka väärtusetuse tunde. „Tundsin, et ma pole üldse midagi väärt,” nendib Jasmine kurvalt. Anita sai samasuguse raske katsumuse osaliseks: „7. – 11. eluaastani olin ühe teismelise seksuaalse ahistamise ohver. Vihkasin ja süüdistasin ennast.” Tema rasestus 17-aastaselt.

Kuid on ka noori, kellest saavad iseenda liigse enesekindluse ja uudishimu ohvrid. Eelmises artiklis tsiteeritud Nicole nendib: „Pidasin ennast igas asjas targaks, võimeliseks millega tahes hakkama saama. Kahjuks  olin võimeline ka last saama.” Samuti varakult vallasemaks saanud Carol proovis seksi järele uudishimu ajel. Ta sõnab: „Olin arvamusel, et elus on asju, mis vajavad kogemist.”

Oma osa on ka suutmatusel teadvustada seksuaalelu tagajärgi. Nagu tõdevad sotsioloogid Karen Rowlingson ja Stephen McKay, jääb Suurbritannia noortel vajaka „täpsetest teadmistest selle kohta, ... mida suhetest oodata võib ja mis tähendab rasedaks jääda”. Paistab, et mõned noored ei suuda mõista seost seksi ja raseduse vahel. Ühe uurimuse järgi mainisid teismelised emad „reeglina seda, et nad olid oma rasedusest teada saades šokeeritud või hämmingus, olgugi et nad polnud rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud”.

Igal juhul on teismeliste rasedusi kõige enam mõjutanud muutunud hoiakud seksi suhtes. Me elame ajal, mil inimesed on „rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:1–4). Austraalia teadlased Ailsa Burns ja Cath Scott mainivad, et „abieluvälise seksi vastu rakendatakse vähem sotsiaalseid, usulisi ja majanduslikke sanktsioone”. Abieluvälise lapse saamist ei häbimärgistata enam nii nagu vanasti. On ju piirkondi, kus teismelised peavad lapsesaamist koguni omamoodi vägitükiks või staatuse sümboliks.

 Emotsionaalne järelmõju

Emaksolemise reaalsus on hoopis midagi muud kui noorusunelmad. Saades oma rasedusest teada, valdavad tütarlapsi reeglina segipaisatud emotsioonid. Paljud möönavad, et nad on täiesti rabatud. „Tavapärased reaktsioonid on viha, süütunne ja tegelikkuse eitamine,” mainitakse Ameerikas tegutseva laste ja noorsoo psühhiaatria akadeemia väljaandes. Kuid tegelikkuse eitamine võib olla ohtlik, sest see võib takistada tütarlast vajalikku arstiabi saamast.

„Olin hirmunud,” meenutab Elvenia hetke, mil tal tuli seista silmitsi oma seksiseikluse tagajärgedega. Paljudel rasestunud tütarlastel polegi kedagi, kellele oma mure usaldada, või siis häbenevad nad oma olukorrast kõnelda. Pole siis üllatav, et mõningaid valdab halvav süü- ja hirmutunne. Samuti kannatavad paljud teismeeas rasedad raske depressiooni all. „Kaotasin elutahte, nii et mul oli ükskõik, kas ma elan või suren,” lausub Jasmine. *

Ükskõik, kuidas tütarlaps algul ka ei reageeriks, tuleb tal lõpuks ikkagi langetada hulk kaugeleulatuvaid otsuseid nii enda kui ka oma lapse suhtes. Seda, kuidas saaksid tütarlapsed neid otsuseid targalt langetada, käsitleme järgmises artiklis.

[Allmärkus]

 [Kast lk 7]

Teismeliste rasedused – kurvad faktid

Ehkki järgnevad faktid kirjeldavad olukorda Ameerika Ühendriikides, kajastuvad nendes kogu maailma teismeeas rasedate probleemid.

● Kümnest tütarlapsest neli jääb enne 20-aastaseks saamist rasedaks – see tähendab rohkem kui 900 000 teismeliste rasedust aastas.

● Ligi 40 protsenti teismelistest emadest on alla 18-aastased.

● Teismeeas vanemate lapsed kogevad sagedamini kuritarvitamist ja hülgamist kui vanemas eas lapsevanemate lapsed.

● Alla 18-aastastest emadest lõpetab keskkooli vaid neli kümnest.

● Ligikaudu 80 protsenti isadest ei abiellu oma lapse teismeeas emaga.

● Vaid 30 protsendil pärast lapse sündi abiellunud emadel jääb see abielu kestma. Teismeliste abielud purunevad kaks korda tõenäolisemalt kui vähemalt 25-aastaste naiste abielud.

● Teismeeas emade lapsed võivad suurema tõenäosusega sündida enneaegselt ja madala sünnikaaluga, mistõttu suureneb imikusurma, pimesuse, kurtuse, krooniliste hingamisteede haiguste, vaimse alaarengu, vaimuhaiguste, ajuhalvatuse, düsleksia ja hüperaktiivsuse oht.

[Allikaviide]

Võetud väljaandest „Not Just Another Single Issue: Teen Pregnancy Prevention’s Link to Other Critical Social Issues”. (The National Campaign to Prevent Teen Pregnancy, veebruar 2002.)

[Kast/pilt lk 7]

Teismeliste rasedused maailmas

AMEERIKA ÜHENDRIIGID. „Hoolimata teismeliste raseduste arvu kahanemisest viimasel ajal, jääb kümnest tütarlapsest neli enne 20-aastaseks saamist vähemalt üks kord rasedaks.” („Whatever Happened to Childhood? The Problem of Teen Pregnancy in the United States”, 1997.)

BRASIILIA. Teatatakse, et „aastal 1998 sünnitas lapse 698 439 alla 19-aastast teismeeas tütarlast, kes kasutasid Brasiilia riikliku tervishoiusüsteemi teenuseid. ... Neist 31 857 tütarlast olid 10–14 aasta vanused, mis vaieldamatult on liiga noor iga lapse saamiseks”. („Folha de S. Paulo”, 25. august 1999.)

MALAISIA. „Alates aastast 1998 on väljaspool abielu sündinud laste arv kasvanud eelkõige hilisemas teismeeas emade osas.” („New Straits Times–Management Times”, 1. aprill 2002.)

SUURBRITANNIA. „Suurbritannias on Lääne-Euroopa kõrgeimad teismeliste raseduste näitajad ... 1997. aastal rasestus Inglismaal ligi 90 000 teismelist. Umbes kolm viiendikku neist (56 000) sünnitas lapse, kusjuures 90 protsenti teismeliste lastest (umbes 50 000) sündis väljaspool abielu.” („Lone Parent Families”, 2002.)

VENEMAA. „Ligikaudu kolmandik kõigist Venemaal viimasel aastal sündinud lastest on vallaslapsed, milline näitaja on võrreldes kümnekonna aasta taguste arvudega kahekordistunud ning ületab kõik Teise maailmasõja järgsed näitajad, selgub riiklikust statistikast. Üle 40 protsendi neist lastest sündis teismeeas vanematele.” („The Moscow Times”, 29. november 2001.)

[Pilt lk 5]

Vanemate lahkumineku korral suureneb teismelise rasestumise oht

[Pilt lk 6]

Paistab, et mõned noored ei taju seksi ja raseduse vahelist seost

[Pilt lk 6]

Rasedus avaldab nii tütarlapse kui ka tema lähedaste elule pöördelist mõju