Kui oluline on lapse varajane kasvatamine?

FLORENCE, kes oli 40 aastat vana, igatses väga endale last. Raseduse ajal aga hoiatas arst teda, et laps võib sündida puuduliku õpivõimega. Florence ei kaotanud lootust ning tõi ilmale terve lapse.

Kohe pärast poja Stepheni sündi hakkas Florence talle raamatuid ette lugema ning igal võimalusel temaga kõnelema. Poja suuremaks sirgudes mängisid nad koos, käisid vaatamas huviväärsusi, harjutasid arvutamist ning laulsid. „Mängisime mänge isegi vannitamise ajal,” meenutab Florence. Kõik see andis suurepäraseid tulemusi.

Alles 14-aastane Stephen lõpetas Miami ülikooli silmapaistvate tulemustega. Kaks aastat hiljem, 16 aasta vanuselt, lõpetas ta juuraõpingud, ning nagu on kirjas tema biograafias, sai temast hiljem Ameerika Ühendriikide noorim jurist. Tema ema dr Florence Baccus – endine õpetaja ja haridusnõustaja – on pühendanud palju aega varajase õppimise uurimisele. Ta on veendunud, et kogu see tähelepanu ja ergutus, mis temalt pojale osaks sai, vormis ka poja tuleviku.

Kas päritud või õpitud

Nüüdisaja lastepsühholoogide seas on tõusnud tähtsaks vaidlusküsimuseks see, millist osa etendab lapse arengus pärilikkus, millist osa kasvatus. Enamik teadlasi on veendunud selles, et lapse arengut mõjutavad mõlemad tegurid.

Lapse arengu ekspert dr J. Fraser Mustard selgitab: „Meie praeguste kliiniliste teadmiste põhjal võib öelda, et lapse aju arengut mõjutavad tema varajase eluea kogemused.” Professor Susan Greenfield mainib sedasama: „Me teame näiteks, et viiuldajatel on vasaku käe sõrmi juhtiv ajupiirkond paremini arenenud kui teistel inimestel.”

Milline peaks olema ettevalmistus

Pidades silmas neid uurimistulemusi, teevad paljud lapsevanemad tõsiseid pingutusi, et lapsed saaksid käia

 kõige paremas lasteaias, samuti kulutavad nad palju raha nende muusika- ja kunstiõpingutele. Arvatakse, et kui laps tegeleb kõigega, on ta suuremaks sirgudes igakülgsete võimetega. Kiiresti võidavad populaarsust mitmesugused individuaalõppe ja koolieelse kasvatuse programmid. Mõningad vanemad on valmis tegema mida tahes, et nende lapsel oleks teiste ees eeliseid.

Kas selline eesmärgile pühendumus tagab alati edu? Kuigi võib tunduda, et sedalaadi kasvatus avab laste ees kõik uksed, jäävad sellised lapsed paljudel juhtudel ilma ülimalt olulisest õpikogemusest, mida saab vabamängu kaudu. Suunamata mängimine stimuleerib loovust ning arendab lapse sotsiaalseid, vaimseid ja emotsionaalseid oskusi, väidavad kasvatusspetsialistid.

Mõningate arenguekspertide arvates tuleneb vanemate suunatud mängust uut tüüpi probleem – ülejuhitud lapsed, kes on stressis ja emotsionaalselt ebastabiilsed ning kes ei saa korralikult magada ja kaebavad mitmesuguste vaevuste üle. Üks psühholoog täheldab, et teismeikka jõudes pole paljud sellistest lastest õppinud probleemide lahendamise oskusi ning on „füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud, seltsimatud ja mässulised”.

Seega on paljud lapsevanemad kimbatuses. Nad soovivad aidata lastel oma võimeid võimalikult hästi välja arendada, samas aga mõistavad nad, et pole arukas väikelapsi liiga nõudlikult ja kiirustades tagant sundida. Kas on midagi, mis aitaks saavutada mõistliku tasakaalu? Millised on väikelaste eeldused arenguks ja kuidas saab sellele kaasa aidata? Mida võivad vanemad teha, tagamaks, et lapsed elus hästi hakkama saavad? Neid küsimusi käsitlevad järgnevad artiklid.

[Pilt lk 3]

Varased elukogemused mõjutavad lapse aju arengut

[Pilt lk 4]

Mäng stimuleerib lapse loovust ning arendab võimeid