Lakkamatu võitlus veega

„ÄRGAKE!” HOLLANDI-KORRESPONDENDILT

„Kaks korda päevas tormavad võimsad merevood üle hiiglasliku maa-ala, nii et tekib kahtlus, kas see ala kuulub maale või merele. Vaesekestel tuleb elada enda kuhjatud kinkudel, mis peavad olema sedavõrd kõrged, et ka kõrgeim veetase nendeni ei küündiks.”

ÜLALTOODU on esimesel sajandil elanud rooma kirjamehe Plinius Vanema kirjeldus võitlusest merega, mida pidasid Põhjamere madalate rannikualade elanikud. See võitlus jätkub ka tänapäeval. Tõsiasi on see, et selle regiooni enam kui 16 miljonist elanikust elavad ja töötavad umbes pooled allpool merepinda.

Hoolimata lakkamatust võitlusest ei pea need Hollandi ehk Madalmaade elanikud end sugugi vaesekesteks. Nende maa võib olla küll madal ja väike, * ent siiski kuulub see maailma rikkaimate hulka. Ja üllatav on see, et suurema osa oma rikkusest võlgneb Holland just veele ja võitlusele selle vastu.

Tähtis põhjus, miks hollandlased on arvanud heaks nendele aladele elama jääda, on viljakas maa. See sobib väga hästi põllu- ja aiakultuuride viljelemiseks ning karjakasvatuseks. Kuna siin suubuvad merre Euroopa  suurimad jõed, on riigi asukohal ka suur majanduslik tähtsus. Seega pole midagi imestada, et Hollandit – sealjuures maailma suurimat sadamalinna Rotterdami – kutsutakse Euroopa väravaks.

Kaitsetammide rajamise pikk ajalugu

Kuid maa õitseng pole tulnud sugugi kergelt. Möödunud 900 aasta jooksul on hollandlased rajanud tamme, et kaitsta end nii läbi riigi voolavate jõgede kui ka mere vete eest. Nii varjubki Holland ähvardavate jõe- ja merevete eest tammide taha, mida on kokku tuhandeid kilomeetreid – muljetavaldav saavutus!

Tamme on ka teistes maades, ent siin on tammide hädavajalikkus tingitud sellisest tegurist nagu kõrgus merepinnast. Raamatu „Dijken” (Tammid) kaasautor Koos Groen ütleb: „Kui kogu Šveitsi rahvas peaks otsustama veeta aastakese puhkust välismaal, oleks nende tagasi tulles maa ikka alles. Kui aga seda teeksid hollandlased, leiaksid nad pärast tagasipöördumist, et pool maast ja 75 protsenti kodudest on kadunud.” *

Tänu sellele lakkamatule võitlusele võivad miljonid allpool merepinda elavad hollandlased jalad kuivad hoida ja öösel rahulikult magada. Vaadelgem, milliseid jõupingutusi tehakse kallaste ja luidete kaitsmisel.

Kallaste ja luidete kindlustamine

Tuhandete aastate jooksul on kallaste ja luitevallide näol tekkinud neile aladele mere pealetungi tõkestav looduslik barjäär. Paraku nõrgestab seda barjääri pidevalt erosioon. Et seda kompenseerida, on bagerid 9–20 kilomeetri kaugusel rannikust tõstmas merepõhjast üles liiva, mida kasutatakse kallaste kõrgendamiseks või kindlustamiseks. Alates aastast 1970 on selle maa luidete korrashoidmiseks teisaldatud enam kui 85 miljonit kuupmeetrit liiva!

Ent luidete kindlustamine ei too kasu mitte ainult inimestele. „Ehkki luidete  alla jääb kõigest 1 protsent Hollandi pindalast, võib siit leida kolm neljandikku kõigist riigis leiduvatest linnuliikidest ja kaks kolmandikku kõrgematest taimeliikidest,” kirjutab Hollandi ajaleht „NRC Handelsblad”.

Kaitseliin lühenes

Hollandlased rajasid 1932. aastal 32 kilomeetri pikkuse Afsluitdijki ehk tõkketammi. Ühe hoobiga tegi see tamm Zuiderzee sisemerest IJsselmeeri järve. Samuti lühendas see riigi umbes 1900 kilomeetri pikkust rannajoont veidi enam kui 1300 kilomeetrini.

Umbes 20 aastat hiljem, aastal 1953, kui kohutav uputus oli nõudnud 1835 inimese elu, tegid tammiehitajad algust veelgi suurejoonelisema projektiga. Nende eesmärgiks oli sulgeda riigi edelaosas kõik merekäärud, välja arvatud need, mis viivad Rotterdami ja Antwerpeni sadamatesse. Tänu Delta plaanile, nagu seda projekti kutsuti, lühenes riigi rannajoon umbes 622 kilomeetrini.

Kindlustamine jõgede vastu

Ent veega ei ähvarda mitte ainult meri, vaid ka Hollandi kaudu merre suubuvad jõed. Talve lõppedes, pärast pikka vihmaperioodi ja mäestikulume sulamise ajal kanduvad nende Šveitsi, Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia jõgede võimsad tulvaveed Hollandisse.

Sellised kolossaalsed veemassiivid võivad tekitada suurt kahju. Näiteks 1995. aasta veebruaris muutusid jõed riigi keskosas sedavõrd veerohkeks, et tamme kardeti sellise surve all purunevat. Läbimurde korral oleks vesi katnud tammidetaguse maa mitme meetri kõrguselt. Varemtsiteeritud Koos Groen ütleb: „Vaid vähesed mõistavad, mis oleks võinud juhtuda, kui jõetammid järele oleksid andnud.”

 Vann, millel pole katust

Rohkem kui ükski teine maa, on Holland tuntud oma poldrite poolest. Poldrid on allapoole merepinda jäävad tammidest ümbritsetud maatükid, mis on merelt kätte võidetud. Kuni 19. sajandi lõpuni reguleeriti poldrite veetaset tuuleveskite abil, tänapäeval asendavad neid arvutijuhtimisega pumbajaamad. Peter Nowak, kes hooldab üht pumbajaama Amsterdami lähistel, selgitab olukorda lähemalt.

„Poldrit võiks võrrelda vanniga,” ütleb Nowak. „Tihtilugu on see mitu meetrit allpool merepinda. Ümbritsev tamm kaitseb poldrit üleujutuste eest. Ent tamm pole katus. Tugevate vihmade tõttu võib tammisisene ala ehk vann veega täituda. Tõsiste raskuste vältimiseks on vaja vett välja pumbata. Kuid kuhu see vesi juhtida?”

Poldril on kuivenduskraavide võrk, mis kannab vee pumbajaama. Et need kraavid ei ummistuks, tuleb igal talumehel oma valduse piires neid puhtana hoida. Seejärel pumpab pumbajaam poldrilt tulnud liigvee boezem’i, nutikasse järvede ja kanalite süsteemi, mis on poldriväliseks varubasseiniks. Ülemäärane vesi valgub boezem’ist mõõna ajal merre.

„Poldri õiget veetaset säilitada on Hollandi majanduse seisukohalt ülioluline,” jätkab Nowak. „Kuiva suve ajal tuleb vett kraavides hoida, sest seda vajavad põllumeeste rohumaad ja viljapõllud. Mõnel poldril kasvatatakse riigi kuulsaimat eksportartiklit lilli.”

Elu endisel merepõhjal

Alates 20. sajandist ei vaadata poldritele enam mitte ainult kui täiendavale põllumaale, vaid ka kui uuele elamumaale. Kui linnaplaneerijad asusid pool sajandit tagasi projekteerima poldritele linnu, puudusid neil uute elurajoonide rajamise kogemused. Kuid tänapäeval poldritel käies võib veenduda, et linnaplaneerijatel on õnnestunud endisele merepõhjale rajada elamissõbralikke asualasid. Miks mitte tulla ja ise selles veenduda?

Kas sinu meelest tundub jalutuskäik allpool merepinda veidi kahlase ettevõtmisena? See on täiesti mõistetav, ent paljud kuulevad üllatusega, et nad on seda enesele teadmata juba teinud. Kui juhtud olema teinud vahepeatuse Schipholi lennuväljal Amsterdami lähistel, maandus lennuk endisele järvepõhjale! Tõsiasi, et sa ei märganudki, et viibid umbes 4 meetrit allpool merepinda, tõendab seda, et Hollandi kaitsetammid on ikka veel heas korras!

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 18]

Kogunemine ALLPOOL MEREPINDA

Üks Hollandi Jehoova tunnistajate kokkutulekusaal asub 5 meetrit allpool merepinda, nii et üks Jehoova tunnistaja märgib: „Teel kaks korda aastas toimuvatele kokkutulekutele meenutame tihtilugu Jumala sõnu kirjakohast Iiob 38:8 ja 11: „Kes sulges ustega mere?” ja: „Siitsaadik võid sa tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!” Need sõnad tuletavad meile meelde, et see, kuidas Jehoova suudab taltsutada vee uskumatut väge, ületab kaugelt inimestest hüdraulikainseneride saavutused, olgu need kui muljetavaldavad tahes.”

[Kast lk 19]

Kes hooldab TAMMISID?

Tamme ja kuivendussüsteeme on tarvis hooldada ja mõnikord ka parandada. Keskajast alates on seda kohustust täitnud kohalikud ja regionaalsed veehooldusametid ehk veenõukogud. Need veevolikogud rajanevad kolmeastmelisel printsiibil: huvi, maksmine ja sõnaõigus. See, keda kaitsetammid huvitavad, peab nende töökorras hoidmise eest maksma, ent tal on ka sõnaõigus sellekohaste otsuste langetamise ja kogutud raha kulutamise osas.

Hollandi veevolikogud on tegutsenud 12. sajandist alates ning praegu on neid üle 30. Neid nõukogusid moodustada, keelustada ja juhtida on provintsiaalvõimude pädevuses. Nemad määravad „tammikaitsearmee” suuruse ja koosseisu. Sellesse armeesse kuulujad elavad piirkonnas, mida neil tuleb kaitsta. Neil on tugev motivatsioon – nad hoolitsevad omaenda perekonna ja kogukonna turvalisuse eest. Kõrgvee aegadel teevad nad tammil ringkäike, olles lekkeohu korral kohe valmis paigaldama liivakotte või muid kaitsevahendeid. See iidne veevolikogude korraldus tagab selle, et tammid on korralikult hooldatud.

[Kaardid lk 16]

(Vt trükitud väljaannet.)

Ilma luitevallide ja kaitsetammideta oleks sinisega märgitud piirkond enamik aega vee all

[Pilt lk 17]

Hiiglaslikud meretammid rajati madalama maa kaitseks

[Pilt lk 17]

Igal aastal kulub maa täitmiseks miljoneid kuupmeetreid liiva

[Pilt lk 18]

On üsna tavaline pilt, et autod sõidavad madalamal kui laevad

[Pilt lk 18]

Tammikatastroof aastal 1953

[Piltide allikaviide lk 17]

Mõlemad fotod: Met vriendelijke toestemming van het Nederlandse Ministerie van Verkeer en Waterstaat

[Piltide allikaviide lk 18]

Kaks ülemist fotot: Met vriendelijke toestemming van het Nederlandse Ministerie van Verkeer en Waterstaat