Pimedusse peitunud ilu

„ÄRGAKE!” SLOVEENIA-KORRESPONDENDILT

KAASAS väike lamp, liikus Luka Čeč maa-aluses pimeduses aegamisi edasi. Sügaval maa all vinnas ta end vaevaliselt ühe kaljurünga otsa ning võis tasuks nautida lausa uskumatut vaatepilti. Ta silme ees avanes kiiskavalt sädelev maailm. Mille ta oli avastanud? Uue käigu Postojna koopas Sloveenias.

Selle 1818. aasta kevadel tehtud avastusega algas praeguseks õitsvale järjele tõusnud turismindus. Ka andis see tõuke speleoloogia ehk koopateaduse arengule. Tutvumaks selle võrratu koobastikuga lähemalt, võtkem ette reis Lääne-Sloveenia linnakesse Postojnasse.

Koobaste poolest rikas maastik

Postojna koopa, milles on kokku umbes 20 kilomeetrit käike ja grotte, võib arvata Euroopa suurimate sekka. See paikneb Sloveenias Karsti regioonis, kus Julia Alpide ja Dinaari Alpide vahel laiub umbes 50 kilomeetrit Aadria merest sisemaale ulatuv lubjakiviplatoo. Postojna koopad kuuluvad tuhandete selle regiooni maa-aluste õõnte hulka.

Tänapäeval on sõnal „karst” lai tähendus. Selle termini abil iseloomustavad kogu maailma geoloogid Karsti regiooniga sarnanevat pinnareljeefi. Karstialasid leidub maailma paljudes paikades, kaasa arvatud Austraalias, Hiinas, Indohiinas, Kesk-Ameerikas, Venemaal ning ka Kariibi mere ja Vahemere maade piirkonnas. Nende alade maastikku iseloomustab viljatu kaljune pinnas, kuhu erosiooni toimel on tekkinud koopaid, karstilehtreid ning maa-aluseid jõgesid ja järvesid.

Kuna suure osa Sloveeniast hõlmavad karstunud alad, on siin väga palju koopaid ja muid maa-aluseid moodustisi. Postojna koobast võib kõrvutada selliste kuulsate karstikoobastega nagu Mammutikoobas USA-s Kentuckys ja Flöödikoobas Hiinas Guilinis.

Heitkem pilk koobastiku sisemusse

Esimene Postojna koopa kirjeldus on pärit 17. sajandist, mil seda mainis oma raamatus „Die Ehre des Herzogthums Crain” sloveenia õpetlane Janez Vajkard Valvasor. Tema kirjelduse järgi olid selle piirkonna  koobastes „kummalise kujuga sambad”. Ta võrdles neid „kõiksugu putukate, madude ja muude loomadega ... või siis koletiste, moondunud nägude, tontide ja muu taolisega”. Ta lisas: „Õudus- ja hirmutunnet süvendavad ka arvukad igasse ilmakaarde hargnevad käigud, õõned ja sügavad lõhed.” Pole siis midagi imestada, et pärast sellise verd tarretama paneva kirjelduse lugemist oli vähe neid julgeid, kes söandanuks laskuda sügavamale koobaste võikasse pimedusse.

Sellegipoolest hakkas Postojna koopa populaarsus aja jooksul kasvama, eriti aga pärast seda, kui Čeč aastal 1818 oma avastuse tegi. Juba järgmisel aastal oli koobastik rahvale avatud. Ent alles siis, kui aastal 1872 paigaldati sinna allmaaraudtee ja aastal 1884 elektrilambid, avanes paljudele võimalus neid loodusimesid oma silmaga näha. Mida nad siis nägid?

Tänapäeval on Postojna koobastik üldtuntud oma kaunite käikude poolest. Stalaktiitide ja stalagmiitide eredad värvid ja eriskummalised vormid muudavad koopakäigud otsekui kalliskivideks. Mõningad neist sätendavad, justkui oleksid need teemantidega üle külvatud, mõningad aga säravad soojades kollakates või roostepruunides toonides. Seintele kraabitud kirjad räägivad sellest, et ka möödunud sajanditel on koobaste enneolematu ilu külastajatele naudingut pakkunud.

Avastatud on uusi liike

Neid maa-aluseid hiigelsaale uurides on leitud nii ennenägematuid geoloogilisi moodustisi kui ka senitundmatuid eluvorme. Nüüdseks on Postojna koobastikust leitud üle kümne uue liigi.

Ühe sellise avastuse tegi kogu maailma speleoloogide rõõmuks aastal 1831 Čeč. Ta leidis ebatavalise koopamardika, mis sai nimeks Leptodirus hohenwarti tähendusega ’peene rindmikuga’. Mardikal on pisike pea, ümar tagakeha ning ebatavaliselt pikad tundlad ja jalad. Kahjuks sai selle liigi algselt leitud esindaja kogemata kombel viga, mistõttu põhjalikum uurimine saadi ette võtta alles pärast teise mardika leidmist 14 aastat hiljem.

Veel üks sellest piirkonnast leitud kummaline olend on koopaolm ehk prooteus, kes on pime. Juba aastal 1689 viitas sellele kui „draakonite järeltulijale” Valvasor. See tilluke kahepaikne on pakkunud ainest suurele hulgale teaduslikele uurimustele.

Lähedalasuvad koopad

Postojna koobastik pole sugugi ainuke selle regiooni arvukatest koobastest. Eriti tähelepanuväärne on lähedalasuv Škocjani koobas, mis aastal 1986 arvati UNESCO maailmapärandi hulka. Selle koopa külastajaid hämmastavad maa-aluste saalide ja kanjonite hiigelmõõtmed. Väidetavalt on need Euroopa suurimad. Näiteks on üks selle koopa osa 300 meetrit pikk, 100 meetrit lai ja 110 meetrit kõrge!

Predjama koopa suud kaitseb suur kindlus, legendaarse rüütli Erasmus Jamski ammune residents. Räägitakse, et loss pidas vallutajate rünnakuile sajandeid vastu. Toidumoon toimetati kohale maa-aluste salakäikude kaudu, mis jõudsid välja lossialusesse koobassaali. Legend räägib, et Erasmus loopis ründajaid pilkeks värskete kirsside ja küpsetatud lihaga, mis tõendas, et ta ei kannata lossimüüride taha sulgunult üldsegi mitte puudust. Olgu selle loo tõesusega kuidas on, kuid salakäigud on tõepoolest olemas.

Nende karstialade kütkestavate koobaste uurimine võib pakkuda hulgaliselt ootamatuid elamusi. Maailmakuulus skulptor Henry Moore iseloomustas Postojna koobast järgmiselt: „See on parim Looduse skulptuurinäitus, mida ma eales näinud olen.” Kui juhtud seda koobast külastama, oled ilmselt sama meelt.

 [Kast/pilt lk 24]

„Inimkala”

Proteus anguinus on kohalikele tuntud kui „inimkala”, sest tal on ebatavaline, inimese nahka meenutav värvus. See kahepaikne selgroogne elab vaid Kirde-Itaalia, Sloveenia ja sellest lõuna poole jäävate karstialade maa-alustes vetes. Tema värvitu nahk ja atrofeerunud silmad pole üldsegi defekt – ta elutseb alates munastaadiumist kuni surmani täielikus pimeduses. On hämmastav, et mõningaid teatakse olevat elanud koguni saja-aastaseks, pealegi võivad need kahepaiksed elada aastaid ilma toiduta.

[Allikaviide]

Arne Hodalic/www.ipak.org

[Pildid lk 24]

1. Škocjani koobastiku üks maa- aluseid saale on 110 meetrit kõrge

2. See kindlus kaitseb Predjama koopa suud

3. Postojna koopad on saanud ülemaailmselt tuntuks

[Pildi allikaviide lk 23]

Arne Hodalic/www.ipak.org