Olin kikapude šamaan

JUTUSTANUD BOB LEE WHITE SEENIOR

Sündisin 1935. aastal USA-s Oklahoma osariigis McLoudi linnas tohu ja kõrkjatega kaetud väikeses onnis, kus oli tavaks elada Ameerika põliselanikel. Minu indiaaninimi Pay-Mee-Ton-Wah tähendab meie kikapu * hõimu keeles „Vesi, mis voolab mööda”. Juba väikese poisina õpetati mulle indiaanlaste spirituaalseid traditsioone. Miks?

MINU emapoolne vanaisa, nagu ka vanavanaisa, oli olnud aastaid Oklahoma põliselanike kikapude Vee klanni šamaan. Kui vanaisa, kellel polnud poega, suri, otsustasid kaksteist suguvõsa vanemat, et tema mantlipärijaks peab saama vanima tütre vanim poeg. See vanim poeg olin mina.

Kuidas minust sai šamaan

Tavaliselt võis inimene šamaaniks saada alles 30-aastaselt ja seda vaid pärast paastuaja läbimist, mil ta nägi nägemusi või sai muul moel valgustust šamanistlikeks toiminguteks. Minule õpetati aga kikapude traditsioonilisi uskumusi juba siis, kui olin veel poisike. Pärisin šamaanirõivad ning mee-shon’i ehk loomanahka mässitud kultusesemete kompsu, mida kutsuti ka ravimikotiks. See oli üle poole meetri pikk ning meenutas oma ovaalse kuju tõttu ameerika jalgpalli või ragbipalli. Veetsin suure osa ajast kultusetelgi kõige pühamas paigas, kus ma kuulasin hõimupealike pajatusi oma nägemustest. Niisiis sai minust juba noorena kikapude uus šamaan.

Kõik need üksikasjad sööbisid mu noorde mällu. Kuna ühtki neist paljude põlvkondade usutraditsioonide saladustest, millesse mind pühendati, polnud kuskile üles kirjutatud, sain neist teadlikuks ainuüksi mina. Kui oleksin tolleaegsetele hõimuvanematele kuuletunud ja jäänud oma hõimu juurde, oleksin šamaanikohustusi täitmas veel tänase päevani.

Otsustasin siiski minna Kansasesse õppima. See tegi hõimuvanematele muret, sest nad kartsid, et „valge mehe maailm” haarab mind endasse. Pärast kooli lõpetamist sõitsin California osariiki Los Angelesse, kus sain uuesti kokku oma lapsepõlvearmastatu Diane’iga. Diane kuulus Karu klanni ning tema indiaanikeelne nimi on Tu-No-Thak-Quah ehk Pöörav  Karu. Meie emad ja vanaisad olid olnud kauaaegsed sõbrad. Abiellusime 1956. aasta septembris. Ka Diane oli religioosse taustaga. Tema vanaisa oli toonud kikapudele peyote religiooni. (Vaata kasti lk 22.)

Peyote religioon

Peyote usk on tänaseks levinud mitmete indiaanihõimude sekka. „Suur osa peyote religiooni arengus ja levikus indiaaniterritooriumil” oli komantšide pealikul ja šamaanil Quanah Parkeril (u 1845–1911) („The Encyclopedia of Native American Religions”). Parker, kes tegi innukat reklaami uimakaktuse (kutsutud ka peyote-kaktuseks) hallutsinogeensele mõjule ja oletatavale tervendavale väele, pööras sellesse usku paljud Põhja-Ameerika indiaanlased. Nõnda siis harrastasid kikapud ja teised hõimud nii oma traditsioonilist usku kui ka peyote religiooni.

Hollywoodis

Ajal, mil elasin Los Angeleses, tegutsesin üsna aktiivselt indiaanlaste klubides ja ühingutes ning sain mitme klubi ja ühingu presidendiks. Mõned neist klubidest ja ühingutest olid Trummi ja Sule Klubi, Indiaanlaste Keegliliit ja Indiaanlaste Spordiliit. Kuulusin samuti Los Angelese Indiaanlaste Keskuse juhatusse.

Mul õnnestus pääseda ka Hollywoodi ringkondadesse. Minu tutvuskonda kuulusid näiteks Iron Eyes Cody, kes oli tuntud keskkonnauudiste edastaja televisioonis, ning Jay Silverheels, kes mängis telesarjas „The Lone Ranger” indiaanlast nimega Tonto. Kõige kuulsamad filmid, milles mina kaasa lõin, olid „Westward Ho, the Wagons!”, kus peaosa mängis Fess Parker, ning „Pardners”, milles peaosades olid Dean Martin ja Jerry Lewis.

Töötasime mõlemad Diane’iga mõnda aega Disneylandis. Mina mängisin kümneminutilistes sketšides iga tunni aja tagant terve päeva jooksul. Diane ütleb naerdes: „Minul ei tulnud teha muud kui kogu päev indiaaniriietuses rahva hulgas ringi kõndida ja indiaanlast „mängida”.”

Teistsugune usk

1962. aastal sai Diane kokku Jehoova tunnistajaga, kes andis talle ühe väikse voldiku. See tunnistaja tuli muudkui tagasi, aga Diane vabandas ikka ja jälle, et tal pole aega asjaga tõsisemalt tegeleda. Lõpuks, kui naine küsis, kas Diane sooviks, et ta ei tuleks enam, mõtles Diane omaette „otse loomulikult”, kuid ütles viisakusest „muidugi mitte”. Ja nii külastaski naine teda edasi. Diane rääkis mulle alati, mida uut ta oli naise käest teada saanud. Kui ta vahel unustas sellest rääkida, küsisin ise: „Kas see proua Jehoova tunnistaja ka läbi astus? Millest ta seekord rääkis?”

Kord andis see naine Diane’ile teada Jehoova tunnistajate erikõnest Los Angelese kokkutulekuhallis. Ta ütles, et võib meie nelja lapse järele vaadata, seni kui me käime kõnet kuulamas. Arvates, et ma nagunii seda kõnet  kuulama ei läheks, ei hakanud Diane seda mulle isegi mitte mainima. Kuna aga tunnistaja talle visalt peale käis, tegi ta sellest lõpuks juttu. Küsisin tema üllatuseks: „Kas see valge naine on tõesti valmis meie laste järele vaatama ja neile süüa andma?”

Niisiis läksimegi 1969. aastal esimest korda Jehoova tunnistajate kokkutulekule. Ma ei saanud küll kõigest, millest laval räägiti, päris hästi aru, kuid mulle avaldas väga suurt muljet Jehoova tunnistajate organiseeritus, see, kuidas vabatahtlikud lühikese lõuna jooksul 20 000 inimesele toitu suutsid pakkuda. Märkasin ka seda, et Jehoova tunnistajatel pole rassilisi eelarvamusi – mustad ja valged kutsusid üksteist vendadeks ja õdedeks.

1969. aasta augustis hakkasid Jehoova tunnistajad uurima minuga Piiblit raamatu abil „Tõde, mis viib igavesse ellu”. * Möönan, et mul oli oma tagamõte, miks ma Piiblit uurima nõustusin. Olin paljude indiaaniorganisatsioonide liige ning minu sihiks oli poliitiline karjäär. Tahtsin Piiblit tundma õppida, kuna poliitikud näisid Piiblit tundvat ning tsiteerisid seda raamatut. Alles nüüd saan ma aru, kui vähe paljud neist inimestest tegelikult Jumala Sõna mõistsid.

Suur elumuutus

Niipea, kui olin Piiblit uurima hakanud, tegin oma elus kiiresti muudatusi. Katkestasin sidemed kõikide klubide ja liitudega, samuti mõistsin, et pean lahti ütlema oma vanast põlisameeriklaste religioonist. Mäletan seda, kui istusin maha, et kirjutada ametist lahkumise kiri. Kirjutasin paberinurka kuupäeva ja alustasin kirja sõnaga „Kallis”. Pärast pikka pausi, mil mõtlesin, kellele peaksin selle kirja adresseerima, mõistsin, et see peaks olema hõimu vaimne juht ehk mina ise. Niisiis otsustasin saata selle kirja oma emale ja alustasin sõnadega „Kallis ema!”. Andsin emale teada,  et ma ei taha enam selle usuga tegeleda ega šamaan olla.

Lasime end naisega mõlemad 1970. aasta 3. jaanuaril ristida. Aastal 1973 sain kogudusevanemaks. Mina, endine kikapude šamaan, olin nüüd kõige kõrgema valitseja Jehoova õige jumalateenistuse üks eestvedajaid kohalikus koguduses. 1974. aasta juulis kolisime perega tagasi Oklahoma osariiki McLoudi, et aidata Ameerika põliselanikel mõista, milline on kogu inimkonna tõeline lootus, millest räägib Jumala Sõna Piibel.

Nii nagu teised hõimud, kasutasid ka kikapud oma usulistel tseremooniatel tubakat. On huvitav, et nad ei suitsetanud seda, vaid puistasid hoopis tulle nagu viirukit, arvates, et nende palved tõusevad koos suitsuga üles taevasse. Kõige eakamad kikapude vanemad arvasid, et tubaka suitsetamine on kurjast, et selleks piibu kasutamine on pilkamine ning et piibusuitsetamise komme on Euroopast pärit.

Minu käest on küsitud, kas mul on mõnda pilti, kus olen šamaanirõivastes. Tegelikult ei lubatud minust kunagi ühtki pilti teha, kartusest selle ees, mida nõiad nende vahendusel teha võivad. Aastate jooksul maeti maha kõik juuksed, mis mul ära lõigati, ning kellelgi ei lubatud neid puutuda. Nii ei saadud neid kasutada nõiduses, mis indiaanlastel on äärmiselt tõsine asi.

Pärast seda, kui ma kikapude religioonist lahti olin öelnud, võtsid suguvõsa juhid hõimu vaimse juhtimise enda peale. Kui need kaksteist meest, kes mu šamaaniks olid valinud, ära surid, said juhtideks uued klannijuhid, kes tegid aja jooksul selles religioonis muudatusi. Praeguseks on elus vaid üks neist juhtidest ja temagi on üsna vana. Mul pole kavatsustki anda teistele edasi neid teadmisi, mida mulle poisikesena õpetati.

Praegu teen ma kõik, mis suudan, et õpetada Jumala Sõna igasugu rahvastest ja suguharudest pärit inimestele. Olen täisajaline pioneer-jumalateenija ning mul on olnud rõõm õpetada Piiblit paljudes indiaanireservaatides kõikjal Ameerika Ühendriikides. Muu hulgas olen käinud kuulutamas oseidžide reservaadis Oklahoma osariigis ning mohaavide, hopide ja navahode reservaadis Arizona osariigis. Räägin suurima heameelega oma põlisameeriklastest kaasmaalastele, et meie kasutatud väljend „õnnelikud jahimaad”, mis osutab surmajärgsele elule, sisaldab sõna „maa”. See tähendab, et tegelikult me ootame paremat elu siin maa peal, mitte taevas. Mõtlen igatsusega saabuvale ajale, mil paljud eelmiste põlvede indiaanlased üles äratatakse, et saaksin anda neile siis teada Jumala uuest maailmast. (Johannese 5:28, 29; 2. Peetruse 3:13.)

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 22]

Mida kujutab endast peyote religioon?

Peyote religiooni tuntakse praegu Põlisameerika Kirikuna. Peyote-kaktus ehk uimakaktus on väike okasteta kaktus (parempoolsel pildil), mis kasvab peamiselt Mehhikos Rio Grande orus ja Texase osariigis. Põlisameerika Kirikusse kuulub üle 200 000 inimese Põhja-Ameerika hõimudest. „Peyote religioon, mis on pärit esiajaloolisest Mehhikost, sisaldab praegu kristlikke sugemeid, kuid on ikkagi jäänud indiaanlaste religiooniks.” („A Native American Encyclopedia–History, Culture, and Peoples”.) Kaks peamist tseremooniat selles religioonis on seotud poolkuu ja täiskuuga. Mõlemas tseremoonias võib täheldada „indiaanikultuuri ja kristliku religiooni elemente”. Peyote-tseremoonia kestab terve öö ja algab tavaliselt laupäeval. Grupp mehi istub tseremoonia ajal ringis tipi-nimelises püstkojas, kus nad söövad kibedamaitselist uimakaktust, mille tagajärjel tekivad hallutsinatsioonid, ning laulavad trummipõrina ja kuivatatud pudelkõrvitsa rütmilise kõrina saatel pühi laule.

[Allikaviide]

Loa andnud TAMU Cactus Photo Gallery

[Pilt lk 21]

Mina kikapu sõdalase rõivastes

[Pilt lk 23]

Koos oma naise Diane’iga praegu