Võitlus liigse kehakaaluga – kas see on pingutusi väärt?

„ÄRGAKE!” küsitles mitut kaaluprobleemidega maadelnud inimest. Kas nad on saavutanud rahuldavaid tulemusi? Mida nad soovitavad teistele hädasolijatele?

▪ Uurigem seda 183 sentimeetri pikkuse ja praegu 130 kilo kaaluva 46-aastase Mike’i käest. Tema suurim kaal oli 157 kilo.

Mike: „Olin juba nooruses ülekaaluline. See on perekonna viga – kõik, nii mu vend kui ka õed on ülekaalulised. Meil oli kombeks mitte midagi taldrikule alles jätta, isegi kui see oli liiga täis kuhjatud. Mis pani mind oma söömisharjumusi muutma? Arst ütles mulle, et mind ähvardab tõsine suhkurtõve oht. Mõte, et pean hakkama kogu oma ülejäänud elu jooksul insuliini tarvitama, tekitas minus tõsist hirmu. Ka oli mul suuri probleeme kolesterooliga, nii et ma pidin ravimeid tarvitama.

Mul oli ja on ka praegu istuv töö. Selle kompenseerimiseks teen kavakindlalt sporti, sealhulgas treenin vähemalt kolm korda nädalas minimaalselt pool tundi trenažööril. Järgmine oluline samm oli kõik kirja panna, mida ma päeva jooksul söön. Teadmine, et dietoloog iga nädal mu ülestähendusi kontrollib, aitas mul enesevalitsust arendada. Hakkasin mõtlema: „Kui ma ei söö seda, siis pole mul seda vaja ka kirja panna!”

Selle tulemusena olen võtnud viimase 15 kuuga 28 kilo alla. Kuid mul on vaja veel tublisti kaalus maha võtta – tahan jõuda 102 kiloni. Et seda saavutada, olen loobunud igasugu näksidest ja vormiroogadest. Viimastel kuudel olen söönud rohkem salateid ja köögivilju kui kogu eelnenud elu jooksul!

Mind sundis tegutsema ka see, et veoautojuhina tuleb mul juhiloa uuendamiseks igal aastal arstlik kontroll läbida. Ähvardava suhkurtõve tõttu valitses oht, et ma jään  loast ilma. Nüüd on asi muutunud. Mul pole enam vaja ravimeid tarvitada, et kolesterooli kontrolli all hoida. Mu vererõhk on alanenud ning mul pole enam tarvis nii palju ravimeid sisse võtta. Mul on rohkem energiat ning mu seljahädad ei vaeva enam mind nii palju kui varem. Samuti olen hakanud rasvunute kategooriast tasapisi välja jõudma!”

„Ärgake!”: „Kas ka naine saab kaalus mahavõtmisel abiks olla?”

Mike: „Ülekaaluga võideldes läheb kindlasti vaja kellegi tuge. Varem arvas mu naine, et mind tublisti toites saab ta väljendada mulle oma armastust. Nüüd aga aitab ta mul toiduportsjoneid piirata. Ma ei tohi lasta oma valvsusel kaduda, sest vastasel juhul hakkavad kilod enne, kui ma sellest arugi saan, taas lisanduma.”

▪ Räägime veel ühest Mike’ist, kes elab USA-s Kansases. Ta on 43-aastane ja 173 sentimeetrit pikk. Pärisime, milline oli tema suurim kehakaal ja mis olid selle põhjused.

Mike: „Mu kehakaal kasvas 135 kiloni. Olin alatasa väsinud ja mul ei jätkunud millekski energiat. Hingamisraskused ei lasknud mul magada. Läksin siis arsti juurde ja ta diagnoosis minu kaaluprobleemi üheks põhjuseks obstruktiivse uneapnoe. * Ka märkis ta, et mu vererõhk on kõrge.”

„Ärgake!”: „Milline oli sinu probleemide lahendus?”

Mike: „Arst kirjutas mulle välja magamise ajal püsivat positiivset õhurõhku tagava aparaadi. See hoiab ära neelu ahenemise, nii et ma saan normaalselt hingata. Selle tulemusena muutusin päeva ajal tegusamaks ning hakkasin kaalus alla võtma. Ka hakkasin kolm korda nädalas trenažööril treenima. Alustasin dieediga, mis tähendas kontrolli selle üle, mida ma söön, ja lisaportsjonitest hoidumist. Olen vaid aastaga 20 kilo alla võtnud ning mul on tarvis veel 20 kilost lahti saada. See on aeglane protsess, kuid ma tean, et saan sellega hakkama.”

„Ärgake!”: „Mis sind veel on ajendanud kaalus alla võtma?”

Mike: „Pole kuigi meeldiv kuulda sarkastilisi ja lahkusetuid märkusi välimuse kohta. Kiputakse arvama, et inimene on lihtsalt laisk. Ei mõisteta, et ülekaalulisusel võib olla palju põhjusi. Usun, et osaliselt on minu probleem tingitud pärilikest teguritest, sest suuremal osal minu perest on kaaluprobleeme.

Kuid ma tean, et kaalulangetamiseks tuleb mul olla kehaliselt aktiivne ja järgida ranget dieeti.”

▪ „Ärgake!” küsitles ka 38-aastast Wayne’i Oregonist. 31-aastaselt kaalus ta 112 kilo.

Wayne: „Mul oli istuv töö ning ma ei harrastanud mingit kehalist liikumist. Arsti juures käies kuulsin ehmatusega, et mul on kõrge vererõhk ning mind ähvardab  südamekomplikatsioonide oht. Ta saatis mind dietoloogi juurde, kes käskis mul järgida ranget treeningprogrammi ja piirata toiduportsjoneid. Hakkasin iga päev kõndima, läbides ühtejärge viis kilomeetrit, ning hommikul vara tõusma, et trenni teha. Söömis- ja joomisharjumuste osas pidin endale ümberõpet tegema. Jätsin ära rämpstoidu ning piirasin pagaritoodete ja magusate karastusjookide tarbimist, asendades need puu- ja juurviljadega. Nüüdseks on mu kaal vähenenud 80 kiloni!”

„Ärgake!”: „Mida positiivset oled märganud?”

Wayne: „Tunnen, et olen tervem ja elan taas täiel rinnal. Varem olin poolelus, otsekui tardumuses. Hea on ka see, et olen võinud lõpetada kõrgvererõhuravimite tarvitamise. Ja ma tunnen, et võin vaadata inimestele julgelt silma, tarvitsemata tajuda nende sõnatut kriitikat ülekaalulisuse pärast.”

▪ Charles (nimi muudetud) on 196 sentimeetrit pikk. Tema maksimaalkaal oli 168 kilo.

Charles: „Mul oli tõsiseid terviseprobleeme ning ma tundsin end üha halvemini. Ma ei suutnud trepist üles minna. Mul polnud piisavalt jaksu, et oma töö ära teha. Mul on uurimist ja vastutust nõudev istuv töö. Eriti just pärast arsti juures käimist mõistsin, et mul tuleb oma kehakaaluga midagi ette võtta. Ta hoiatas mind ähvardava insuldiohu eest. Olen näinud, mis inimesest pärast seda saab. See veenis mind, et on vaja tegutseda. Mul tuli hakata arstliku kontrolli all treenima ning ranget dieeti järgima. Nüüd, umbes aasta pärast, on mu kaal langenud 136 kiloni, kuid ma tean, et mul tuleb veel alla võtta. Head tulemused, mida olen enda juures märganud, veenavad mind ohvrite ja pingutuste vajalikkuses. Suudan nüüd trepist üles minna ning mul on rohkem energiat.”

▪ El Salvadorist pärit Marta kehakaal tõusis 83 kiloni. See viitas tema 165-sentimeetrise pikkuse juures ülekaalulisusele.

Marta: „Läksin arsti juurde. Ta soovitas mul tungivalt hakata kaalust alla võtma. Võtsin tema kui spetsialisti arvamust kuulda. Ta saatis mu konsultatsioonile dietoloogi juurde, kes selgitas mulle üksikasjalikult, millisest režiimist mul tuleb hakata kinni pidama. Ta näitas mulle, kuidas toiduportsjoneid piirata ja teadlikult toitu valida. Algul pidin talle iga nädal, hiljem iga kuu tulemustest teada andma. Nii arst kui ka dietoloog avaldasid mu tublidele edusammudele tunnustust. Lõpuks olin võtnud alla 12 kilo, nüüd püüan praeguse 68-kilo juures püsida.”

„Ärgake!”: „Kuidas oli lugu füüsilise treeningu ja ravimitega?”

Marta: „Mul polnud kolesterooliprobleemi, seepärast ei olnud mul vaja ravimeid tarvitada. Küll aga lülitasin oma päevakavasse rohkemal määral reibast kõndi.”

„Ärgake!”: „Mida sa tegid, kui olid sõpradel külas ja nad sulle peale käisid, et sa suuremad toiduportsjonid võtaksid?”

Marta: „Ütlesin neile lihtsalt, et arst soovitab mul tervise pärast dieeti pidada, ning tavaliselt ei käinud nad mulle enam peale.”

Niisiis, mida ülekaalu puhul ette võtta? Vanasõna ütleb: „Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.” Kas sul on tegutsemiseks piisavalt motivatsiooni ja tahtejõudu? Millised on sinu valikud, olgu sa ülekaalus laps või täiskasvanu? Vähem kilosid või vähem eluaastaid? Omanda aktiivne eluviis ja tunne rõõmu kordaminekutest ka pisiasjades – näiteks rõivaste väiksema suurusnumbri üle.

[Allmärkus]

[Kast lk 11]

Kas rasvaimu on lahendus?

Mis on rasvaimu ehk liposuktsioon? Ühe sõnaraamatu definitsioon kõlab: „Tavaliselt ilukirurgiline protseduur, mille käigus konkreetsetest kehapiirkondadest, näiteks reitelt või kõhult, eemaldatakse imemise teel liigne rasvkude. Nimetatakse ka lipektoomiaks.” („American Heritage Dictionary”.) Kuid kas see võiks olla ülekaalulisuse lahendus?

Väljaandes „Mayo Clinic on Healthy Weight” öeldakse, et rasvaimu kuulub ilukirurgia valdkonda – see pole kaalulangetamise meetod. Rasvarakud imetakse kehast välja naha alla viidud peene toru kaudu. Korraga võib eemaldada mitu kilo rasvkudet. Ent „see kirurgiline protseduur pole ülekaalulise ravi”. Kas see protseduur on ohutu? „Inimestel, kellel on mingi kaalust tingitud haigusseisund, kaasa arvatud suhkurtõbi ja südamehaigus, suureneb rasvaimu komplikatsioonide risk.”