Aidsivastase võitluse edusammud

„Mitte kunagi varem inimajaloos pole nii keeruka haiguse kohta nõnda lühikese aja jooksul sedavõrd palju teada saadud,” kirjutab dr Gerald J. Stine oma raamatus „AIDS Update 2003”. Ta väidab, et „HIV/AIDS-i ajalugu on silmapaistvate teaduslike saavutuste ajalugu”. Mida siis on saavutatud?

NÜÜDISAEGSED meditsiinialased teadmised ja kogemused on võimaldanud teadlastel töötada välja HIV-nakatunutele uut lootust pakkuvad ravimikombinatsioonid. Lisaks on paljudes maades andnud häid tulemusi aidsi ennetusprogrammid. Kuid kas sellised edusammud lubavad arvata, et see surmakülvav epideemia hakkab vaibuma? Kas suudavad praegused teaduslikud ja hariduslikud ettevõtmised aidsi levikut tõkestada? Kaalugem järgnevat.

Tabletiravi

„Uus lootuskiir võitluses aidsiga”, kõlas pealkiri 1986. aasta 29. septembri ajakirjas „Time”. Selleks lootuskiireks olid tulemused, mida andsid HIV-ravi kliinilised katsetused antiretroviraalse ravimi azidotimidiiniga (AZT-ga). Tuleb märkida, et AZT-d tarvitanud HIV-nakatunud elasid kauem. Sellest ajast peale on antiretroviraalsed ravimid pikendanud sadade tuhandete inimeste elu. (Vaata kasti „Mis on antiretroviraalsed ravimid?”, lk 7.) Kui edukalt on need HIV-nakkust ravinud?

Hoolimata AZT müügiletulekut ümbritsenud esialgsest entusiasmist, märkis ajakiri „Time” ära aidsi uurivate teadlaste kindla veendumuse, et AZT pole mingi imerelv võitluses aidsiga. Neil oli õigus. Osa patsiente ei suutnud taluda AZT kõrvaltoimet, mistõttu töötati välja uusi antiretroviraalseid ravimeid. Hiljem kiitis USA Toidu- ja Ravimiamet heaks mitme sedalaadi ravimi kombinatsiooni kasutamise kaugelearenenud HIV-nakkusega patsientide raviks. Kompleksravi, mis tähendas korraga kolme või enama antiretroviraalse ravimi tarvitamist, leidis aidsiravijate entusiastlikku vastuvõttu. 1996. aastal peetud rahvusvahelisel aidsikonverentsil kuulutas üks arst koguni, et arvatavasti suudavad need ravimid HI-viiruse organismist täielikult hävitada.

Kahjuks sai juba aastaga selgeks, et järgides kolme ravimi tarvitamisel ka kõige rangemat  ravirežiimi, pole võimalik HI-viirust välja juurida. Sellegipoolest nenditakse UNAIDS-i raportis, et „tänu antiretroviraalsele kompleksravile on HIV-positiivsed inimesed võinud elada pikemat, tervemat ja teokamat elu”. Näiteks USA-s ja Euroopa riikides on antiretroviraalsed preparaadid vähendanud aidsihaigete suremust rohkem kui 70 protsenti. Lisaks osutavad mitmed uuringud sellele, et valikulise kompleksraviga võidakse märgatavalt vähendada HI-nakkuse kandumist rasedalt naiselt lapsele.

Paraku on need kompleksravimid miljonitele HIV-patsientidele kättesaamatud. Miks?

„Vaesusest tingitud haigus”

Antiretroviraalset kompleksravi rakendatakse kõrge elatustasemega maades laialdaselt. Kuid Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) arvestuste järgi saab arengumaades seda ravi endale lubada kõigest 5 protsenti abivajajatest. ÜRO saadikud on iseloomustanud seda tasakaalutut olukorda kui „karjuvat ülekohut” ning „nüüdismaailma jõledust”.

Ebavõrdsed ravivõimalused võivad eksisteerida ka ühe riigi piires. „The Globe and Mail” teatab, et iga kolmas aidsi surnud kanadalane polnud üldse kompleksravi saanud. Ehkki neid ravimeid saab Kanadas tasuta, on mõningad grupid kõrvale jäänud. „Korralikust ravist on jäänud ilma need, kes seda kõige rohkem vajaksid: põliselanikud, naised ja vaesed,” kirjutab „The Globe and Mail”. „The Guardian” tsiteerib ühe HIV-positiivse aafriklannast ema sõnu: „Ma ei mõista seda. Miks saavad need valged mehed, kes meestega seksivad, ellu jääda, mina aga pean surema?” Vastus seisneb ravimite toodanguga seotud kulutustes ja ravimite jaotamises.

Kolmest antiretroviraalsest preparaadist koosnev kuur maksab Ameerika Ühendriikides ja Euroopa maades keskmiselt 8000–12000 eurot aastas. Ehkki mõningates arengumaades on saadaval nende kompleksravimite odavamad koopiaravimid, mis läheksid aastas maksma 240 eurot või vähem, jäävad need siiski kättesaamatuks paljudele HIV-nakatunutele, kes elavad piirkondades, kus neid ravimeid kõige rohkem vaja läheks. Dr Stine ütleb olukorra kohta kokkuvõtlikult: „Aids on vaesusest tingitud haigus.”

Ravimitootjate kommertshuvid

Patenteeritud ravimite koopiaravimite väljatöötamine ja madalama hinnaga turustamine pole osutunud sugugi kergeks. Paljude riikide ranged patendiseadused keelustavad tootemargiga ravimite volituseta kopeerimise. „Tegemist on majandussõjaga,” ütleb ühe suure farmaatsiaettevõtte juht. Ta nendib, et koopiaravimite tootmine ja arengumaadele müümine kasumisaamise eesmärgil „on ebaõiglane nende suhtes, kes on need ravimid välja töötanud”. Lisaks väidavad tootemärgiga ravimeid väljastavad ettevõtted, et kahanenud tulud võivad tingida ravimitega seotud uurimistööle ja tootearendusele ettenähtud summade kärpimist. Tuntakse ka muret selle üle, et arengumaadele mõeldud odavad kompleksravimid võivad tegelikult jõuda arenenud maade mustale turule.

 Odavate kompleksravimite pooldajad väidavad vastu, et uusi ravimeid saaks välja töötada 5–10 protsendi ulatuses sellest hinnast, mida ravimitootjad välja pakuvad. Ka väidavad nad, et ravimeid tootvad erakompaniid kipuvad uurimistöö ja tootearengu vallas jätma kõrvale vaesemate maade vajadused. Seepärast soovitab hädavajalike ravimite kättesaadavuse projekti koordinaator Daniel Berman: „Uute ravimite väljatöötamiseks on tarvis rahvusvahelise toetusega täitevorganeid, kes hoiavad hindu arenguriikidele kättesaadaval tasemel.”

Lähtudes üleilmsest vajadusest kompleksravi järele, on WHO töötanud välja niinimetatud viiendaks-kolmele-plaani, mis tagaks kompleksravimid aastaks 2005 kolmele miljonile HIV/AIDS-haigele. „Viiendaks-kolmele-tegevuskavast ei tohi saada järjekordset ÜRO nurjunud ettevõtmist,” hoiatab Nathan Ford organisatsioonist Piirideta Ravimid. „See arv hõlmab praegu vaid poolt ravi vajavate HIV/AIDS-i nakatunute oletatavast arvust, kusjuures see arv kasvab [aastaks 2005] tunduvalt.”

Muud takistused

Kui arengumaad peaksidki kompleksravimeid piisaval määral saama, on veel teisi ületamist vajavaid takistusi. Mõningaid ravimeid tuleb tarvitada koos toidu ja puhta joogiveega, ent on maid, kus sajad tuhanded inimesed saavad süüa vaid ülepäeviti. Neid kompleksravimeid (tavaliselt 20 või enamgi tabletti päevas) tuleb võtta iga päev kindlal kellaajal, ent paljudel haigetel pole ühtki ajanäitajat. Ravimikombinatsioone tuleb vastavalt haige seisundile kohandada, kuid paljudes maades on arstide järele suur puudus. Kompleksravi tagamine arengumaades nõuab ilmselgelt ülisuurte takistuste ületamist.

Ka arenenud maade haigetel on kompleksravi saamine raskendatud. Uuringud osutavad sellele, et hooletus kõigi ettenähtud ravimite kavakindlal tarvitamisel on murettekitavalt sagedane. See võib viia ravimiresistentsuseni.  Selliste HIV-i ravimiresistentsete tüvedega võidakse nakatada teisigi.

Dr Stine juhib tähelepanu veel ühele HIV-nakatunute tõsisele probleemile: „HIV-ravi paradoks on see, et mõnikord põhjustab ravi halvemat enesetunnet kui haigus ise, eriti kui ravi algab enne, kui haigussümptomid endast märku annavad.” Kompleksravi saavad HIV-nakatunud kogevad tavapäraselt kõrvaltoimeid, kaasa arvatud suhkurtõbi, rasvaainevahetuse häired, kõrge kolesteroolitase ja luuhõrenemine. Mõningad kõrvaltoimed on eluohtlikud.

Ennetusmeetmed

Kui edukad on olnud ennetusmeetmed, mida on rakendatud aidsi leviku tõkestamiseks ja riskikäitumise muutmiseks? Laiaulatuslikud aidsialased koolituskampaaniad Ugandas 1990. aastatel vähendasid prognoositud HIV-näitajaid 14 protsendilt 8 protsendile aastal 2000. Ka tänu Senegali pingutustele informeerida oma kodanikke HIV-nakkuse ohtudest on selle riigi HIV-näitajaks vähem kui 1 protsent täiskasvanud elanikkonnast. Sellised tulemused annavad lootust.

Seevastu teistes maades pole aidsialane haridustöö nii edukas olnud. Kui aastal 2002 küsitleti 11 000 noort kanadalast, selgus, et pooled keskkoolis õpinguid alustanutest uskusid, et aids on ravitav. Samal aastal korraldatud Briti uuring näitas, et 42 protsenti 10–11-aastastest poistest polnud HIV-ist ega aidsist midagi kuulnud. Kuid ka HIV-ist ja aidsist ning ravi puudumisest teadlikud noored on muutunud liiga muretuks. „Paljudele noortele on HIV kõigest üks eluprobleem paljude seas, nagu, kas nad saavad head toitu süüa, kellega nad hakkavad koos elama, kas nad õpivad edasi,” mainib üks arst.

Niisiis pole midagi üllatavat WHO seisukohas, et „eriti just suure haigestumusega maades on küllap vist efektiivsemaid epideemiaga võitlemise meetodeid keskendumine noortele”. Kuidas saaks noortel aidata toimida aidsiohu hoiatuste kohaselt? Kas lootus, et olukord paraneb, on realistlik?

[Väljavõte lk 6]

Eelmisel aastal said Aafrikas antiretroviraalseid ravimeid 2 protsenti abivajajatest, võrreldes 84 protsendiga Ameerikas

[Kast/pildid lk 7]

Mis on antiretroviraalsed ravimid? *

Terve inimese T-abistajarakud stimuleerivad või aktiveerivad immuunsüsteemi nakkust ründama. HIV-i peamiseks sihtmärgiks ongi need T-abistajarakud. Ta kasutab T-abistajarakke enda paljundamiseks, samas neid nõrgestades ja hävitades, kuni immuunsüsteem on rängalt kahjustunud. Antiretroviraalsed ravimid katkestavad selle paljunemisprotsessi.

Praegu manustatakse nelja põhitüüpi antiretroviraalseid preparaate. Nukleosiidanaloogid ja mittenukleosiidanaloogid ei lase HIV-il end inimese DNA-sse kopeerida. Proteaasinhibiitorid takistavad nakatunud rakkudes paiknevatel spetsiifilistel proteaasiensüümidel viirust kokku panemast ja HIV-i paljundamast. Fusiooninhibiitorite sihiks on takistada HIV-i sisenemist rakkudesse. Tõkestades HIV-i paljunemist, võivad antiretroviraalsed ravimid aeglustada HIV-nakkuse üleminekut aidsiks, mida peetakse HIV-i kõige rängemaks kliiniliseks vormiks.

[Allmärkus]

[Pilt]

KENYA Arst teavitamas aidsihaiget antiretroviraalsest ravist

[Allikaviide]

© Sven Torfinn/Panos Pictures

[Pilt]

KENYA Aidsihaige saamas haiglas antiretroviraalset ravi

[Allikaviide]

© Sven Torfinn/Panos Pictures

 [Kast/pildid lk 8]

Naised ja aids

Praegu on 50 protsenti maailma täiskasvanud HIV/AIDS-i põdejatest naised

Kui aastal 1982 diagnoositi aids ka naistel, arvati, et nad on nakatunud veenisiseseid uimasteid kasutades. Peagi selgus, et naised võivad nakatuda normaalsete seksuaalkontaktide kaudu ning et nemad on eriti suur HIV-nakkuse riskirühm. Praegu on 50 protsenti maailma täiskasvanud HIV/AIDS-i põdejatest naised. „Epideemia on haaranud ebaproportsionaalselt suurt osa naisi ja teismeeas tütarlapsi, kes on nii sotsiaalses, kultuurilises, bioloogilises kui ka majanduslikus mõttes kaitsetumad ning kelle õlul lasub haigete ja surijate eest hoolitsemine,” teatab UNAIDS.

Miks valmistab aidsispetsialistidele erilist muret haiguse levimine naiste seas? HIV-nakatunud naised kogevad sagedamini diskrimineerimist kui mehed, seda eeskätt arengumaades. Kui naine on rase, satub ohtu lapse tervis, kui aga tal juba on lapsed, tekib raskusi nende eest hoolitsemisel, eriti kui ta on üksikema. Pealegi on HIV-nakkusega naiste spetsiifilisi haigustunnuseid ja nende kliinilist ravi võrdlemisi vähe uuritud.

Naiste olukorra muudavad eriti ohtlikuks mõningad kultuurilised tegurid. Paljudes maades on seksuaalteemade käsitlemine naistele tabu ning seksist keeldumise korral ähvardab neid väärkohtlemise oht. Tavaliselt on meestel mitu seksuaalpartnerit, keda nad võivad enesele teadmata HIV-i nakatada. Mõnikord on Aafrika meestel seksuaalsuhted nooremate naistega eesmärgil vältida HIV-i või siis ajendatuna väärusust, et seks süütute tütarlastega ravib aidsi. Mõistetavalt on WHO seisukohal: „Et naised oleksid kaitstud, peab ennetustöö olema suunatud meestele niisamuti nagu naistele.”

[Pilt]

PERUU HIV-positiivne ema koos oma HIV-negatiivse tütrega

[Allikaviide]

© Annie Bungeroth/Panos Pictures

[Pilt]

TAI Õpilaste kooliprogrammi kuulub ka aidsihaige külastamine

[Allikaviide]

© Ian Teh/Panos Pictures

[Pilt]

KENYA Kohtumine organisatsiooni Aidsihaiged Naised liikmetega

[Allikaviide]

© Sven Torfinn/Panos Pictures

[Kast/pilt lk 9]

Aidsiga seotud müüdid

▪ HIV-nakatunud näevad haiglased välja. „Keskmiselt kulub 10–12 aastat, enne kui HIV-nakatunu aidsi haigestub,” ütleb dr Gerald J. Stine. „Seni aga on HIV-nakatunu haigussümptomid vähe või üldse mitte märgatavad, ent ta võib teisi inimesi nakatada.”

▪ Aids on homoseksuaalide haigus. Aids diagnoositi esmalt 1980. aastate algul homoseksuaalide haigusena. Kuid tänapäeval on enamikus maailma paikades peamiseks HIV-nakkuse edasikandmise mooduseks heteroseksuaalsed suhted.

▪ Suuseks on turvaline. Haiguste Kontrolli ja Ennetuse Keskuse teatel „osutavad paljud uuringud sellele, et suuseksi vahendusel võidakse levitada HIV-i ja teisi seksuaalsel teel edasikanduvaid haigusi”. HIV-nakkuse edasikandumise oht suuseksi kaudu pole nii suur kui teistsuguste seksuaalkontaktide puhul. Kuid see komme on nüüd sedavõrd laialt levinud, et mõningate arstide arvates kujuneb sellest arvestusväärne HIV-i levimise moodus.

▪ Aids on ravitav. Ehkki antiretroviraalne ravi võib mõningate haigete puhul aeglustada HIV-i arenemist aidsiks, pole praegu veel olemas ei vaktsiini ega ravi.

[Pilt]

TŠEHHI VABARIIK Vere testimine aidsi suhtes, mille ravi piirdub senini vaid sümptomite leevendamisega

[Allikaviide]

© Liba Taylor/Panos Pictures

[Pilt lk 6]

SAMBIA Kaks HIV-positiivset tütarlast oma ravimeid ootamas

[Allikaviide]

© Pep Bonet/Panos Pictures