Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kõrbest sai taas paradiis

Kõrbest sai taas paradiis

Kõrbest sai taas paradiis

„Ärgake!” Leedu-korrespondendilt

ÜHE väikese kaluriküla elanikud mõistsid 18. sajandi lõpupoole, et nende kodukoht on hävimas. Juba aastaid oli suur düün ehk liivaluide aeglaselt nende küla poole liikunud. Külaelanikud püüdsid peatada liiva pealetungi puust barjääriga, kuid asjata. 1797. aastaks oli liiv küla täiesti enda alla matnud.

See oli aga vaid üks episood 80 aastat kestnud draamast, mille jooksul düünid neelasid endasse üle kümne küla Läänemere-äärsel 100 kilomeetri pikkusel Kura maasäärel, mis kuulub praegu Venemaale ja Leedule, ning muutsid selle kõrbeks. See, kuidas maasäär, mis on praegu üks suurimaid turistide huviväärsusi, laastati ja taastati, on põnev lugu.

Väärmajandamise ja vallutuste ohver

Kura sääre liivad olid sajandeid lopsaka taimestikuga kaetud ning siinsetes metsades elas hulgaliselt ulukeid. 18. sajandi alguseks oli Kura säär saanud tähtsaks postiteeks Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Kui Kura sääre rahvaarv rahuajal kasvas, ülekarjatati siinsed hapra taimestikuga rohumaad ning metsades võeti maha liiga palju puid. Siis ei osanud kohalikud elanikud veel mõista, kuivõrd tundlik on taimestik, millest sõltus nende elu.

Surmalöögi sai aga mets 1757. aastal, mil maasäärele tungis Vene armee ning hakkas puid maha võtma, et ehitada Preisimaa tähtsa linna Königsbergi (Kaliningradi) vallutamiseks sadu madala süvisega laevu. Järgnevatel aastakümnetel kuhjasid tuuled liivaluiteid, ja see põhjustaski eespool mainitud katastroofi.

Kas Kura sääre maastikku oli võimalik taastada? Otsusekindel postitöötaja Georg David Kuwert ja tema isa Gottlieb olid nende hulgas, kes arvasid, et on. Aastal 1825 asusidki nad maasäärt taasmetsastama. See oli kurnav ning pikaajaline ettevõtmine. Nende tööd jätkasid sajad inimesed ja see projekt kestis üle sajandi. Kõigepealt tuli liivad kinnistada liivalembeste kõrrelistega, mille juured tungisid sügavale pinnasesse. Seejärel istutati tuhandetele hektaritele vastupidavaid mände ja kaski. Lõpuks oli võitlus liivaga võidetud. Nüüdseks on metsastatud umbes 70 protsenti kuivast maast. Milline näeb Kura säär välja praegu?

Turistide paradiis

Nüüd külastab Kura säärt päevas 8000 turisti, ja see pole ka ime, sest siin on tõesti, mida vaadata. Ükskõik kas matkata jalgsi, sõita ratta või autoga, muutub maastik kiiresti. Kura sääre metsades elab põtru, metskits, rebaseid ja metssigu. Siin pesitseb sadakond linnuliiki ning peale selle rändab siit igal aastal läbi peaaegu miljon lindu. Taimedest võib Kura säärelt leida 900 liiki ning liivaluiteidki on siin veel üsna palju alles jäänud, kuigi need moodustavad nüüd kõigest 12 protsenti Kura säärest.

Mõned Kura sääre düünid küünivad 50 meetri kõrguseni. Jalutuskäik luidetel, ümberringi üksnes liiv ja peakohal taevas, on unustamatu elamus. Kui ronida mööda luite nõlva üles, on näha, et tuul on vorminud mõned neist poolkuukujuliseks. Luite teraval harjal, kust liiv mööda nõlva alla veereb, et jälle sammukese edasi liikuda, avaneb hingetukstegev maastik. Vaataja ees tungib kaugusesse kitsas maariba, mida kaunistavad külad, metsad, lagendikud ja majakad. Ühel pool maasäärt veerevad Läänemerelt randa lained, teisel pool säärt Kura lahes on aga meri rahulikum.

Turistid peavad sääre karget mereõhku kosutavaks. Paljudele meeldib siin purjelaua või jahiga sõita, teistele aga rahulikult vanade külade vahel jalutada. Erksavärvilised majad, mille katused on kaetud õlgede või katusekividega, aitavad säilitada möödaniku rahulikku miljööd. Tugev suitsukala lõhn ning kuivama pandud kalavõrgud tuletavad külastajatele meelde, et kalapüük on alati olnud sääre elanike peamine tegevusala. Kuna kalurid on väga huvitatud tuulesuunast, on siin ka palju kunstipäraseid tuulelippe, mida on huvitav uurida. Tänu tuulelippudele, mis kaunistasid veesõidukite masti, oli vanasti võimalik teada saada, kust külast veesõiduk pärit on. Inimeste huvi köidavad ka merevaigutükid, mida lained aeg-ajalt randa uhuvad. Pilvistel päevadel külastavad paljud merevaigumuuseume. Mõnes merevaigutükis võib koguni näha kivistunud taimi ja putukaid.

Pole siis üllatav, et ÜRO Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsiooni Leedu esindaja kirjeldas Kura maasäärt kui paradiisi. See paradiis on loodud maale, mis oli rikutud vale majandamise ja sõjapidamise tõttu. Muidugi on maailmas palju kohti, mis on siiani laastatud. Piibel aga kinnitab, et Jumala Kuningriigi valitsuse all muudetakse kogu meie maa kauniks paradiisiks, kus õiglased inimesed võivad elada igavesti (Jesaja 65:17, 21–25; 2. Peetruse 3:13, 14).

[Kaardid lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

LÄÄNEMERI

LEEDU

KURA SÄÄR

Kura laht

VENEMAA

Kaliningrad

[Pildid lk 16, 17]

Kura säärel on palju linde, taimi ja liivaluiteid

[Allikaviited]

Kolm väikest pilti all: Gedimino Graz̆ulevic̆iaus nuotrauka

Linnud ja kõrrelised: Gedimino Graz̆ulevic̆iaus nuotrauka; taust: UAB „Laiko spalvos”

FOTO: A. VARANKA

[Pildid lk 18]

Metssead

Kühmnokk-luiged

Merevaik

[Allikaviide]

Kolm pilti üleval: Gedimino Graz̆ulevic̆iaus nuotrauka

[Pilt lk 18]

Kura sääre loodust naudivad iga päev tuhanded turistid