Kuhu on kadumas lõhe, kalade kuningas

„ÄRGAKE!” IIRIMAA-KORRESPONDENDILT

LÕHED on kuulsad selle poolest, kuidas nad mööda jugasid ülesjõge kudema lähevad. Ühest jutustusest võib lugeda, et üks mees märganud kord kalal olles „suurel hulgal lõhesid, kes ei saanud joast üles” ning kukkusid joajalami lähedale jõekaldale. Kalamees süüdanud siis joa kõrvale kivi peale lõkke ning asetanud sellele panni. „Mõned lõhed, kes ei suutnud joast üles saada, kukkusid juhuslikult praepannile.” Seega sai kalamees hiljem uhkustada, et tema maal on nii palju lõhesid, et hüppavad ise pannile, ilma et neid püüdma peaks.

Muidugi võib see lugu olla liialdus. Kuid jugadest hüppavad lõhed tõepoolest üles. Raport, mille on andnud välja Iirimaa lõhede uurimiskeskus, näitab aga kahjuks seda, et viimastel aastatel „on ülesjõge kudema minevate lõhede arvukus drastiliselt langenud”. Ühes uuringus selgus, et peaaegu 44 000 noorlõhest, kes ühe aasta jooksul märgistati ja jõgedesse lasti, tuli sinna tagasi kudema üksnes 3 protsenti (umbes 1300 kala).

Miks on kalade kuninga lõhe arvukus nii suuresti vähenenud? Kas lõhevarud taastuvad kunagi? Kui saame teadmisi selle kala huvitava ja ebatavalise elutsükli kohta, annab see meile ülevaate nende vähenemise põhjustest ja võimalikest lahendustest.

Lõhe areng

Lõhe elu algab novembri ja veebruari vahelisel perioodil mageveejõgede kruusases põhjas. Samal ajal, kui emakala jõepõhja kuni 30 sentimeetri sügavusi lohke kaevab, peletab isakala sissetungijaid eemale. Emane kala heidab igasse lohku tuhandeid marju, mille isane seejärel viljastab. Et kaitsta viljastatud marja, katab emakala selle kruusaga.

Märtsis-aprillis kooruvad marjateradest iseäraliku moega kalad. Need on tegelikult kõigest umbes kolme sentimeetri pikkused eelvastsed, kelle kõhupoolel võib näha veidrat rebukotti. Alguses peidab see kalalaps end kruusa all ning toitub oma rebukotist, kaasaskantavast toiduvarust. Nelja-viie nädala pärast, mil rebukoti varud on kasutatud, on eelvastsest saanud vastne, kes vingerdab kivide vahelt välja jõkke. Kui kalake on saanud viie sentimeetri pikkuseks, näeb ta juba päris kala moodi välja. Tema peas on vaid kaks mõtet – esiteks, kust saada söögiks väikseid putukaid ja planktonit, ning teiseks, kust leida turvaline elupaik. Selles staadiumis hukkub enam kui 90 protsenti lõhedest kas toidu- või ruumipuuduse pärast või teiste lõhelaste, jäälindude, haigrute, saarmaste või  muude vaenlaste saagiks langemise tõttu.

„Umbes aasta pärast on lõhe kasvanud 8–10 sentimeetri pikkuseks,” ütleb Michael, kes on juba mõnda aega lõhesid ja teisi kalu uurinud. „Tema keha külgedel võib näha iseloomulikke tumedaid tähne. Nüüd kutsutakse kala tähnikuks. Kui kala on kasvanud 15 sentimeetri pikkuseks, kaovad tumedad tähnid ning kala saab selga hõbedase soomusrüü. Sel ajal toimuvad kala kehas suured muutused, mis teevad ta enamikust teistest kaladest erinevaks.”

Michael jätkab: „Mais-juunis laskub lõhe sisemiste impulsside ajel koos tuhandete teiste lõhedega allavoolu mere poole. Selles staadiumis lõhet nimetatakse laskujaks ehk smoltiks.” „Kuidas aga mageveekala meres elada suudab?” küsin Michaeli käes, kes vastab: „Üldiselt ei saagi mageveekalad meres elada, kuid lõhede lõpuste ümber toimuvad keerukad muutused, tänu millele tal on võimalik mereveest soola välja filtreerida. Kui muutused on toimunud, asub lõhe, kes on nii väike, et mahub pihku, oma kuulsale rändele.”

Mereelu

Miks peab selline väike kala üleüldse oma kodujõest lahkuma? Kuhu ta läheb? Noortel lõhedel tuleb ujuda uutele toitumisaladele selleks, et saavutada suguküpsus. Kui lõhe suudab pääseda kormoranide, hüljeste, delfiinide ja ka mõõkvaalade eest, jõuab ta merre, kus hakkab toituma zooplanktonist, tobiastest, heeringatest, moivadest ja teistest kaladest. Aastaga kasvab tema kaal 15 korda. Paarisajagrammisest lõhest saab peaaegu kolmekilogrammine kala. Kui lõhe  jääb merre viieks aastaks, võib ta koguda kaalu 18 kilogrammi või rohkemgi. On leitud isegi mõningaid 45 kilogrammi kaaluvaid lõhesid.

Lõhede täpsed toitumisalad leiti alles 1950. aastatel, kui kutselised kalurid hakkasid Gröönimaa ranniku lähedalt suuri saake püüdma. Teine suur lõhede toitumisala avastati Šotimaast põhja poole jäävate Fääri saarte lähistelt. Sellest ajast peale on leitud teisigi lõhede toitumisalasid. Lõhesid on leitud toitumas isegi Arktika jää all. Nende avastustega algasid aga tõelised probleemid. Gröönimaale ja Fääri saartele rajati suured kalapüügikohad. Kutselised kalurid püüdsid tuhandeid tonne lõhesid ning jõgedesse kudema rändavate kalade arv vähenes järsult. Valitsused, kes mõistsid probleemi tõsidust, seadsid kalapüügile mitmesuguseid piiranguid ja kvoote. See on aidanud kaitsta lõhesid meres.

Tagasi jõkke

Lõpuks, kui lõhe on saanud suguküpseks, pöördub ta tagasi oma sünnijõkke, leiab endale paarilise ning sama tsükkel hakkab otsast peale. „Kõige hämmastavam on see,” selgitab Michael, „et see kala oskab navigeeruda tuhandeid kilomeetreid mööda ookeani, kus ta pole varem olnud. Teadlased ei suuda lõhe navigeerumisoskust seniajani täpselt selgitada. Mõned ütlevad, et lõhed navigeeruvad maa magnetismi, ookeani hoovuste ja isegi tähtede järgi. Arvatakse ka seda, et lõhe tunneb ära oma sünnijõe lõhna ehk selle keemilise koostise.”

„Nüüd tuleb lõhedel jälle mageveega kohaneda,” ütleb Michael. „Lõhedel, kes on kasvanud suuremaks ja tugevamaks, on nii tugev koju tagasipöördumise instinkt, et neile pole takistuseks ei teelejäävad joad ega kärestikud.”

Sünnikohta on aga raskem tagasi tulla siis, kui nende liikumist takistavad tammid, hüdroelektrijaamad või teised inimeste rajatised. Mis juhtub siis? „Paljud keskkonnateadlikud inimesed on teinud lõhedele kõrvalteid,” ütleb lõheuurija Deirdre. „Suure takistuse kõrvale rajatakse väiksema kaldega tee. Seda kutsutakse kalatrepiks. Tänu kalatreppidele saavad lõhed oma kudemispaikade poole liikuda.”

„Kalatreppidest pole aga iga kord kasu,” jätkab Deirdre. „Olen näinud lõhesid, kes väldivad niisuguseid kõrvalteid. Nad kasutavad üksnes algteed ning üritavad kõigest hoolimata inimeste tehtud takistusi ületada. Paljud lõhed surevad kurnatusest  või peksavad end takistuste vastu surnuks.”

Lõhekasvandused

Lõhe liha on toitev. Ja kuna lõhede arvukus on langemas, on rajatud lõhekasvandusi. Lõhesid hoitakse rannikul mageveebasseinides, kuni nad jõuavad smoltistaadiumisse. Seejärel viiakse nad meres paiknevatesse puuritaolistesse ehitistesse, kus neid toidetakse nii kaua, kui nad on saanud suguküpseks. Siis on aeg lõhed restoranidesse ja toidupoodidesse maha müüa.

Ometi ei pääse hädadest ka kasvanduste kalad. Nende toitmiseks kasutatakse kunsttoitu. Sellise toidu peal elavad ja puuris peetavad kalad on väga vastuvõtlikud haigustele ja parasiitidele, nagu näiteks sõudikutele. Mõned parasiitide eest kaitsvad mürgid on aga väga tugeva toimega. „Käisin varem kalakasvanduste all ujumas,” ütleb Ernest, kes on sukelduja, „ja kohe oli näha, et paljudes sellistes piirkondades oli merepõhi täiesti elutu.”

Kuningas on kadumas

Paljud lõhed püütakse võrku, enne kui nad üldse oma sünnijõkke tagasi jõuavad. Lõhe suure kaubandusliku väärtuse tõttu püüavad paljud kalamehed neid illegaalselt. Üksikud lõhed, kellel õnnestub jõkke tagasi pöörduda, peavad saama mööda ka lubadega kalameestest. Lõhevarude kaitsmiseks kasutatakse niisiis mitmesuguseid meetmeid. Näiteks on lubatud lõhet püüda ainult teatud jõelõikudel, peale selle on tõstetud püügiloa hinda ning on piiratud lõhepüügi hooaega. Ent isegi niisuguste kaitseabinõude rakendamisel püütakse jõest välja iga viies lõhe.

Lisaks sellele on lõhesid tabanud erisugused haigused, mis on lõhepopulatsiooni tunduvalt kahandanud. Üks neist on haavandtõbi, millesse kalad lõpuks surevad. Ka jõgedesse sattuv tööstussaaste ja pestitsiidid seavad ohtu nii lõhede kui ka teiste veeolevuste elu.

Kõike seda silmas pidades pole mingi ime, et kalade kuningas on kadumas. Vaatamata paljudele pingutustele, probleemid jäävad. Alles siis, kui maa Looja, kõigeväeline Jumal, ei lase enam inimestel meie planeeti rikkuda, taastatakse looduse tasakaal (Jesaja 11:9; 65:25).

[Joonis/kaart lk 14, 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lõhed rändavad Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja Hispaania jõgedest kaugele toitumisaladele Fääri saarte ning Gröönimaa lähistele, enne kui pöörduvad koju tagasi kudema

[Kaart]

Ameerika Ühendriigid

Gröönimaa

Island

Fääri saared

Venemaa

Prantsusmaa

Hispaania

[Joonis/pildid lk 15]

LÕHE IMESTUSVÄÄRNE ELUTSÜKKEL

Mari

↓

Arenevad vastsed marjaterades

↓

Eelvastne

↓

Vastne

↓

Tähnik

↓

Laskuja ehk smolt

↓

Suguküps kala

↓

Marja heitmine ja viljastamine

[Pildid]

Eelvastsed

Tähnik

[Allikaviited]

Elutsükkel: © Atlantic Salmon Federation/J.O. Pennanen; eelvastne: U.S. Fish & Wildlife Service, Washington, D.C.; tähnik: © Manu Esteve 2003

[Pildid lk 16, 17]

Koju tagasipöörduv lõhe võib hüpata sellest joast üles või minna kergemat teed ehk kalatrepist üles (suurendus paremal pool)

[Pildid lk 16, 17]

Looduslikes tingimustes elavaid lõhesid ohustab ülepüük, kasvanduste kalu aga haigused

[Allikaviited]

Foto: Vidar Vassvik

UWPHOTO © Erling Svensen

[Pildi allikaviide lk 14]

© Joanna McCarthy/SuperStock