Elu Tšehhi veskites

„ÄRGAKE!” TŠEHHI-KORRESPONDENDILT

SADA aastat tagasi võis kõikjal Tšehhis kuulda veski hammasrataste ühtlast klobinat. Siiski ei häirinud see rahu, vaid andis Tšehhi idüllilisele maastikule omamoodi võlu juurde. Veski oli tolle aja inimeste elus kesksel kohal.

Noil päevil oli möldriemandal tavaks värskelt jahvatatud jahust kohe leiba küpsetada. Võib kujutada ette, kuidas ta leiva otse ahjust suurele lauale asetas. Ja kuidas see leib küll lõhnas! Siis astus laua juurde mölder ise, üleni jahune, ja kutsus pere kokku veidi keha kinnitama.

Veskid läbi ajaloo

Möldri amet on vaata et sama vana kui põlluharimine ise. Muistses Iisraelis oli jahu jahvatamine tavapärane töö, mida tehti kodus. Enamasti olid jahvatajateks naised, kes kasutasid käsikive ning töötasid tihtipeale paaris. Piiblis on mainitud ka suuri veskikive, mida ajasid ringi loomad (Markuse 9:42, UM).

Sõna „veski” võib otsekohe tuua silme ette tuuleveski, ent Tšehhi maakohtades olid levinumad vesiveskid. Miks? Ilmselt arvasid tšehhid, et voolav vesi on kõige ökonoomsem ja kindlam energiaallikas.

Nagu mujale Kesk-Euroopasse, rajati ka Tšehhisse suuri paistiikide, kanalite ja vesiväravate süsteeme, mis reguleerisid veevoolu. Paistiikidesse kogunes vesi, mis voolas mööda kanaleid vesiveskisse, ning vee reguleerimiseks kasutati vesiväravaid. Mõned kanalid olid alla 20 meetri, teised aga üle kilomeetri pikkused ning neis voolav vesi pani tööle mitmed kanali ääres asuvad seisvad veskid.

Mölder ja tema abilised

Sada aastat tagasi elas mölder kogu oma perega veskis. Elu- ja tööruumid paiknesid ühe katuse all ning samade tugevate kiviseinte vahel. Linnainimestel oli kombeks möldrit meistriks kutsuda. Möldrit võis kergesti ära tunda jahuste, üleskeeratud säärtega pükste, lambanahkse äärega mütsi ja tuhvlite järgi.

 Kuna möldri töö oli raske, pidi ta olema füüsiliselt tugev. Mõelda vaid, kui palju jahukotte tuli tal oma elu jooksul tõsta ja tassida! Möldri töö oli auväärne amet, mis pärandus tavaliselt isalt pojale. Poeg õppis ametit kodus oma isa käest, kuid võis käia tööl ka teiste oskuslike veskimeeste juures, et kogemusi juurde saada.

Veskis jagus tööd kogu perele. Tihtipeale jäi pere oma jõududest vajaka ja nii võeti tööle alalisi abilisi või päevatöölisi. Need päevatöölised olid samuti kogenud möldrid, kes abistasid teisi veskimehi kõige kiirematel aegadel majutuse ja söögi eest.

Veski tööd juhtis peamölder, kes oli väga lugupeetud ja oma töös vilunud. Tema abiliseks oli veskipoiss, kes õppis möldriametit ning kelle hoolde usaldati veski masinavärk. Jahvatatud jahu kvaliteediga hinnati veskipoisi teadmisi ja oskusi. Möldril oli veel üks abiline, kes jälgis pidevalt kogenud möldrite tööd. Tema tähelepanu ameti õppimisel ei lastud millegagi häirida.

Veskikivid

Piiblis Iiobi raamatus on mainitud alumist veskikivi (Iiob 41:16). See viide muistsest ajast näitab seda, kuidas veskikive kasutati. Veskikive oli kaks – ülemine ja alumine. Alumine veskikivi oli statsionaarne, ülemist aga pöörati ringi, et jahvatada kahe kivi vahele lastud vilja.

 Alguses valmistati veskikivisid kõvast kivimist. Hiljem hakati neid tegema purustatud kivist, mille sideaineks kasutati magneesiumkloriidi. Veski hammasrattaid valmistasid aga kogenud spetsialistid väga kõvast puidust. Hammasrataste tegemine oli oskusi nõudev töö. Peale selle, et hammasrattad olid keeruka kujuga, pidid need ka omavahel hästi haakuma. Hammasrattad suurendasid muu masinavärgi pöörlemiskiirust. Nende hammasrataste klobin andiski veskitele iseloomuliku hääle.

Möldrid tšehhi folklooris

Mõned veskimehed olid ausad, teised aga ahned ja võimukad või ebaausad. Seepärast ongi mõningates tšehhi rahvalauludes möldreid ja nende peresid pilgatud, teisi aga kiidetud ning nende abilisi peetud ihaldusväärseteks abikaasadeks. Mõningates lauludes räägitakse üleujutustest, mis olid peale tulekahju möldritele ja veskitele kõige suuremaks ohuks.

Laulu tekstid erinevad vastavalt kirjutamise paigale ja ajale. Siiski oli nende peateema sarnane kogu Tšehhis. Neid jutustusi levitasid ja ilustasid needsamad rändavad päevatöölised, kes möldritel abiks käisid.

Tänapäeva veskid

Aja kuludes hakkas möldreid aina vähemaks jääma. Veskid moderniseeriti ning vee jõul töötavad veski mehhanismid asendati elektrimootoritega. Üksikud möldrid üritasid iga hinna eest säilitada oma traditsioonilist eluviisi ning mõned veskid jätkasid Tšehhis tööd ka Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Kuid aasta 1948 tähendas veskitööde lõppu isegi kõige sihikindlamatele möldritele. Tol aastal said veskid riiklikuks omandiks ning enamik veskeid lõpetas töö, mistõttu need hakkasid tasapisi lagunema.

Praegusaegsed veskid ei tekita inimestes enam selliseid tundeid nagu vanad veskid. Jahu jahvatatakse masinatega, mida reguleerivad sageli arvutid. Suur osa veskikive on asendatud terasest silindritega. Vanad maalilised veskid kütkestavad aga veelgi neid, kes armastavad vaikust ja romantikat, ning turiste, keda huvitab kultuur ja ajalugu.

Praeguseks on mõned veskid oma võlu tõttu puhkekohtadeks ümber ehitatud. Paljud turistid käivad vaatamas Vltava jõe lisajõel C̆ertovkal (’Kuradi kiirvool’) asuvat veskiratast. Siinne veskitöö lõppes pärast seda, kui veski 1938. aastal maha põles. Ent selle peaaegu seitsmemeetrise läbimõõduga vesiratas, mis valmistati rohkem kui 600 aastat tagasi, taastati aastal 1995 kui kultuurimälestis. See ratas käib ringi kuni tänase päevani.

Seistes selles renoveeritud veskis, võime kujutada, kuidas mölder siin sajand tagasi oma tööd tegi ja kuidas vesi ratta ringi käies pladises. Lahkume veskist ja varsti on sellest meie selja taga jäänud vaid väike täpp. Hammasrataste klobin kõlab aga veelgi meie kõrvus – see meeldiv hääl, mis jääb meisse veel pikaks ajaks.

[Pilt lk 22]

Veskikivi

[Pildid lk 22, 23]

1. Vana mehhaaniline viljapuhasti

2. Jahvatusseade

3. Vesiratas kannab võlli kaudu jõu üle jahvatusseadmetele

4. Peaaegu 7-meetrise läbimõõduga vesiratas C̆ertovka jõel, mille abil töötas kunagi veski

[Pilt lk 24]

Vesiratas C̆ertovka jõel