Kirjutatud on: ma kohtun temaga taas

Jutustab Rosalía Phillips

„Sa lööd läbi! Sul on selleks talenti!” Need sõnad lausus mulle mõni sekund enne lavaeesriide avanemist meie ansambli juht, kes parajasti klaveri taga istus. Teised neli ansambliliiget viipasid mulle julgustavalt. Seljas punane litritega kaunistatud kleit, olin ansambli kõige uuem laulja. Ärevus mattis mu enda alla. Olin siin, México tähtsaimas teatris tegemas debüüti meelelahutusäris! Aeg oli 1976. aasta märts ning 18. eluaastast lahutas mind üks kuu.

MINU isa oli kolm aastat tagasi surnud ning mu süda ja meel oli tulvil mälestusi temast. Ka publik mäletas teda hästi. Teda kui oma maa tippkoomikut, kes oli Mehhiko kino kuldajastul mänginud enam kui 120 filmis, armastati ja austati. Tema nimi Germán Valdés hüüdnimega Tin-Tán ilutses kinoafiššidel kõikjal Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning USA ja Euroopa hispaaniakeelsetel aladel. Isegi tänapäeval, rohkem kui 30 aastat pärast tema surma, näidatakse tema filme televisioonis ikka ja jälle.

Juba alates ajast, mil olin väike tüdruk, oli meie kodu kuulsuste kogunemispaik. Mu ema ja ta õed moodustasid laulutrio nimega Las Hermanitas Julián (Õed Juliánid). Ema vend Julio Julián oli Euroopas tuntud ooperitenor, venna hispaanlannast naine Conchita Domínguez oli sopran. Lisaks olid isa vennad Manuel Valdés, hüüdnimega Loco (pöörane), ja Ramón Valdés, keda rohkem tunti Don Ramónina, kuulsad telekoomikud.

Mulle ja mu vennale Carlosele olid filmistuudiod, revüüteatrid ja salvestusstuudiod tuttavad paigad, sest isa võttis meid sageli sinna ja ka ringreisidele kaasa – sel teel suutis ta perekonda koos hoida. Milline kontrast valitses sealse pealiskaudse õhustiku ning meie kodu täitnud tõelise harmoonia ja armastuse vahel! Mäletan oma isa äärmiselt südamliku inimesena, kes oli täis energiat ja elurõõmu. Ta oli ülimalt heldekäeline, mõnikord üle igasuguse mõistlikkuse. Ta õpetas mulle, et õnn ei olene mitte sellest, mis meil on, vaid sellest, mida me teistele anname.

 Kurb pööre

1971. aasta lõpupoole tegi ema meile vennaga teatavaks jahmatava uudise, et isal on diagnoositud parandamatu haigus. Pidin poolteist aastat pealt vaatama, kuidas isa tugevatoimeliste ravimite mõju all olles surmaheitlust peab.

Mul on ikka veel meeles päev, mil kiirabiauto ta haiglasse ära viis. Teadsin, et ta ei tule enam kunagi tagasi. Raske on kirjeldada valu, mida ma tundsin. Otsustasin, et kuna tema peab kannatama, pean ka mina kannatama. Surusin hõõguva sigareti peopessa ja nutsin lohutamatult. Isa suri 1973. aasta 29. juunil. Küsisin endalt: „Miks pidi meist lahkuma inimene, kes oli nii palju head teinud, nii palju rõõmu valmistanud? Kus ta nüüd on? Kas ta kuuleb, kui ma temaga räägin? Mis mõte on mu elul nüüd, mil teda enam pole?”

Karjäär, millel puudub siht

Võtnud aega emotsionaalseks taastumiseks, hakkasin õppima ruumidisaini. Kuid aeg-ajalt tõstis minus pead mässumeelsus, nii et ma jätsin kooli pooleli. Otsustasime emaga seltskondlikult aktiivsemad olla ning hakkasime käima meelelahutusmaailma elegantsetel olengutel. Tihtilugu lausus võõrustaja lõpuks: „Kas sa, Rosalía, laulaks meile mõne oma laulu?” Neile meeldis mu hääl ja tunderikas musitseerimine ning nad leidsid, et olen pärinud oma vanemate talendi.

Ühel sellisel olengul kuulis mind laulmas helilooja ja ansambli Arturo Castro ja Castrod 76 juht ning kutsus mind oma ansamblisse. Algul mulle see mõte ei meeldinud, sest kuigi ma armastasin muusikat ning olin juba alates 14. eluaastast kitarri mänginud ja laule loonud, ei soovinud ma kutseliseks artistiks saada. Kuid ema julgustas mind ning peret oli vaja rahaliselt toetada, nii et lõpuks andsin oma nõusoleku. See viiski eespool kirjeldatud debüüdini.

Mul oli kohe karjääri algusest peale pidevalt tööd. Meie ansambel tegi ringreisi Mehhikos, astudes üles kaks korda õhtu jooksul. Esinesime ka Guatemalas, Venezuelas, New Yorgis ja Las Vegases. Olin ansamblis kaks aastat. Siis pakuti mulle võimalust mängida filmides. Sain paar kõrvalosa ja ühe peaosa, mille eest pälvisin kaks silmapaistvat auhinda.

Ühel päeval helistati mulle riigi tähtsaimast telekompaniist. Mulle pakuti oivalist staarilepingut ning peaosa seebiooperis, mis pidi minu järgi nime saama. Avanes võimalus tõusta meelelahutusmaailma tippu ning saada suurepärast palka, ehkki ma regulaarselt tööd ei pidanud tegema. Tundes, et ma pole kõike seda väärt, ning kartes kaotada oma vabadust, keeldusin sellest lepingust. Siiski ma nõustusin seebiooperis mängima, kuid vaid tingimusel, et saan jätkata teatriõpinguid kõrgkoolis. Sellegipoolest polnud ma õnnelik. Mulle ei andnud meelerahu pealtnägemine, kuidas näitlejad püüavad aastaid endale pearolli saada, samas kui mina selle kohe sain – seda eelkõige põhjusel, et olen Tin-Tán’i tütar.

Edasi tulid salvestused. Esimene neist oli seebiooperi filmimuusika, mille sõnade ja muusika autor ma olin. Hiljem tegin salvestusi ühes kuulsas Londoni stuudios. Lisandusid üha uued salvestused, filmid ja seebiooperid. Ajalehtede meelelahutuslisade esikülgedel hakkasid ilmuma minust artiklid, nii et võib öelda, et olin jõudnud edu tippu. Kuid midagi oli ikka puudu. Nägin, kui ennasttäis ja karjäärihimulised on artistid ning milline ebamoraalsus ja silmakirjalikkus nende vahel valitseb, ning kaotasin usu inimestesse.

Siis aga kohtusin 1980. aasta sügisel perekondlikul koosviibimisel oma onu Julioga. Ta oli otsustanud ooperilavalt lahkuda ning ma kuulsin teda kõnelemas Jumala tõotatud paradiisist. Onu Julio rääkis, et maa pealt kaob ülekohus ja mure ning hakkab valitsema armastus. Ka ütles ta, et tõelise Jumala nimi on Jehoova. Kõige enam köitis mind see, et paradiisis äratatakse surnud omaksed üles.  Lootus taas isaga kohtuda tegi südame rõõmsaks. Tundsin temast ikka puudust ning igatsesin tunda ta toetust ja armastust. Kui tore oleks temaga jälle kohtuda! Kuid sügaval sisimas tundsin, et see on võimatu. Onu Julio andis mulle Piibli ja kutsus meid emaga Jehoova tunnistajate konvendile, mis pidi toimuma mõne nädala pärast. Ütlesime talle, et ehk tulemegi.

Otsustan oma elu muuta

Ühel õhtul suitsetasin voodis ja lugesin onult saadud Piiblit. See, mida lugesin Õpetussõnadest, tõi mind järeldusele, et valgus, arusaamine ja elu on pärit Jumalalt, ent pimedus, segadus ja surm vastupidisest allikast. Selsamal õhtul kustutasin oma viimase sigareti ja jäin ootama ema kojutulekut. Palusin talt pisarsilmi toetust mõningate väga oluliste otsuste langetamiseks. Edasi läksin teatrisse, kus olin parajasti harjutamas Cordelia rolli Shakespeare’i näidendist „Kuningas Lear”. Loobusin osast ja katkestasin suhted oma kallimaga, kes oli üks juhtivatest näitlejatest.

Kuid ma veel ei teadnud, kuidas Jumalat teenida, mistõttu mul polnud midagi, millele toetuda. Langesin sügavasse depressiooni. Palusin Jumalat, et ta aitaks mul tunda end kuuluvat tõeliselt kuhugi vaid selle alusel, kes ma tegelikult olen, aga mitte päritud talendi või tuntud nime alusel. Katkestasin kõik oma tavapärased sidemed ja tegemised.

Tee tõelisele edule

Kogu selle segaduse keskel meenus mulle onu kutse tulla konvendile. Helistasin talle ja ta sõidutas mu staadionile. See, mida ma seal nägin, puudutas mind sügavalt. Nägin tavalisi inimesi, kes ei ropendanud, suitsetanud ega püüdnud endast kellelegi muljet jätta. See, mida kuulsin Piiblist räägitavat, meenutas mulle seda, mida olin lugenud raamatust „Kas Piibel on tõesti Jumala Sõna?”, * mille olin leidnud kodunt peagi pärast isa surma.

Umbes sel ajal pakuti mulle järjekordset peaosa seebiooperis. Mulle meeldis see roll, sest see tundus toetavat jumalikke väärtushinnanguid, millest olin konvendil kuulnud. Seda silmas pidades võtsin selle osa vastu. Teisest küljest ei andnud mulle rahu üks Piibli mõte: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega ... Mis on ühist valgusel pimedusega?” (2. Korintlastele 6:14).

Minus hakkas kasvama soov olla Jumalale meelepärane. Tahtsin minna koos onu ja tädiga kuningriigisaali koosolekule. Nende kogudus oli minu kodust tunni tee kaugusel, kuid käisin seal ühtejärge kolm pühapäeva. Onu otsustas mind viia minu kodukoha kogudusse. Jõudsime kohale, kui koosolek oli parajasti lõppemas, ning ma kohtusin Isabeliga, minuealise neiuga. Ta oli tagasihoidlik ja lahke. Kui onu tutvustas mind talle kui Rosalía Valdést, ei pööranud ta mu nimele vähimatki tähelepanu. Mul oli selle üle väga hea meel. Isabel tegi mulle ettepaneku uurida minu pool kodus Piiblit.

Kasutasime esialgu raamatut „Tõde, mis viib igavesse ellu”. * Isabel oli lahke ja kohandas end minu ajakavaga. Mõnikord tuli tal oodata päris hilise õhtuni, mil mul seebiooperi filmivõtted lõppesid. Kui tänulik ma olin selle eest, et keegi tunneb mu vastu huvi vaid põhjusel, et tahan Piibli tõdesid tundma õppida! Isabel oli siiras, aus ja heade kommetega – milliseid omadusi olin pidanud võimalikuks omandada vaid filosoofiat ja kauneid kunste õppides.  Korraldasime asjad nii, et saime õppida mitu tundi korraga, mõnikord mitu korda nädalas.

Algul oli mul raske enda vääradest ideedest loobuda, ent tasapisi hakkasid neid asendama Piibli tõed. Mul on meeles, millist julgust andis mulle Jumala tõotus: „Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vahid tema aset, aga teda pole kuskil! Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” (Laul 37:10, 11). Ka lootus oma isa paradiisis taas näha hakkas mulle tunduma reaalsena. Mõtlesin tihtilugu Jeesuse sõnadele: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks” (Johannese 5:28, 29).

Kui töö selles seebiooperis lõppes, järgnesid otsekohe uued pakkumised. Ehkki need projektid oleksid mulle tõenäoliselt veelgi enam kuulsust toonud, oleks neis osalemine tähendanud, et ma kiidan heaks ebamoraalsuse, ebajumalakummardamise ja muud väärideed. Mulle oli saanud selgeks, et Saatan on tõesti olemas ega soovi, et me Jehoovat teeniksime. Niisiis keeldusin pakkumistest ja hakkasin kõigil koosolekutel käima. Emale ja vennale jäi muidugi mõista arusaamatuks, miks ma loobun nii paljudest headest võimalustest ja nii suurest rahast. Samal ajal panid nad tähele minus toimuvaid muutusi. Minu õnnetu ja tujutu olek hakkas asenduma pulbitseva elurõõmuga. Lõpuks ometi oli mu elul mõte!

Minus tekkis soov õpitut teistega jagada ning peagi sai minust Jumala Kuningriigi kauni sõnumi kuulutaja. Mõnikord, kui olin kuulutamas, oli raske korterivaldaja tähelepanu ülal hoida – paljud tundsid minu kui näitleja ära. Mitmelgi korral jõudsime koos kaaslasega inimese uksele just ajal, mil teleris jooksis seebiooper, kus mina mängisin. Korterivaldajad ei suutnud kuidagi uskuda, et mina nende ukselävel seisan.

Lasksin end Jehoovale pühendumise märgiks 1982. aasta 11. septembril ristida. Nüüd oli mu elul tõeline eesmärk ning mind ootas ees hoopis teistsugune karjäär. Isabeli innukus kuulutustöös pani mindki tegutsema. Ta oli täisajaline pioneer, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi jumalateenijaid kutsutakse. Peagi hakkasin koos temaga käima inimeste juures Piiblit uurimas. Isabelist sai minu parim sõbratar.

Olin praktiliselt oma artistitöö lõpetanud, seetõttu tuli meil emaga leppida madalama elustandardiga. Vahepeal lõin muusikat oma neljanda albumi jaoks, kus oli ka laule minu uutest väärtushinnangutest ja tõekspidamistest. Kirjutasin laulu, mis rääkis minu kindlast lootusest kohtuda taas oma isaga. Panin sellele pealkirjaks „Kirjutatud on: ma kohtun temaga taas”. Ema oli sügavalt liigutatud, kui ma seda talle esimest korda laulsin. Ta tajus minus siirast veendumust. Kui rõõmus ma küll olin, kui ta avaldas soovi Piiblit uurida. Kahe aasta pärast sai ka temast Jehoova ristitud teenija ning ta osaleb senini aktiivselt kuulutustöös.

Aja möödudes oli järjest kergem tööpakkumisi tagasi lükata. Ja katsumuste ja ahvatluste korral andis mulle meelekindlust Jehoovat edasi teenida see, kui kujutlesin imelist pilti, kus isa on koos meiega kaunis paradiisis.

Ühel päeval tehti mulle ettepanek lüüa näitlejana kaasa hispaaniakeelses lastesaates „Seesami tänav”. Arvasin, et ma ei saa seda teha, ning ütlesin lavastajale, et minu piiblilised põhimõtted ei luba mul propageerida selliseid asju nagu pühad ja sünnipäevad. Lavastaja lubas, et juhul kui ma töö vastu võtan, austab ta minu tõekspidamisi ning me võime koostada minu seisukohti detailselt käsitleva lepingu. Seepeale andsin oma nõusoleku ja mängisin 200 episoodis. See oli minu viimane näitlejatöö.

Jõus oli veel vaid üks leping plaadikompaniiga, seetõttu salvestasin kümme oma lugu, kaasa arvatud minu loodud laul, mis rääkis  mu isast ja ülestõusmisest. Mul oli võimalus laulda seda laulu televisioonis ja otseesinemistel, kus ma alati mainisin ka oma tõekspidamisi. Kuid plaadikompanii hakkas avaldama mulle survet panna rohkem rõhku sensuaalsusele. Ütlesin lepingust lahti.

Õnnistused Jumalat teenides

Detsembris 1983 käisime Isabeliga ekskursioonil Jehoova tunnistajate rajatistes New Yorgis Brooklynis. Kohtusin seal Russell Phillipsiga, mehega, kellest hiljem sai minu abikaasa. Olime peaaegu kaks aastat kirjavahetuses. Päev, mil alustasin täisajalist pioneerteenistust, on unustamatu – Russell saatis mulle kaugelt New Yorgist roosid!

Ühe aasta tegin pioneeritööd koos Isabeliga. Siis kutsuti ta tööle Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroosse. Tema pajatused oma uuest tööst sütitasid minuski soovi teenistust laiendada ning kui Jehoova tahab, samuti Peetelisse tööle minna.

Üks mu elu õnnistusi on olnud ka Russell. Tänu tema armastusele Jehoova ja ta organisatsiooni vastu olen õppinud täisajalist teenistust kalliks pidama. Ta armastas Peetelit ning teenis Brooklynis kolm aastat. Pärast abiellumist teenisime täisajaliste pioneeridena üheskoos USA-s Colorados. Hiljem kutsuti meid rahvusvahelisele ehitustööle püstitama uusi harubüroorajatisi teistes maades. Küll oli meie üllatus suur, kui meid määrati tööle Mehhikosse! 1990. aasta aprillis sai meile osaks rõõmutoov eesõigus kuuluda Mehhiko Peeteli perre. Russelli eeskuju oli mulle suureks innustuseks. Imetlesin tema ennastohverdavat vaimu, mis andis talle tõuke kodumaalt ja perekonna juurest lahkumiseks, et edendada kuningriigihuvisid siin Mehhikos.

Hindasime Russelliga väga eesõigust teenida Mehhiko harubüroos. Ent ootamatu pööre saabus siis, kui jäin rasedaks. Oli see aga üllatus! Kuid olime alati jälginud imetlusega, kuidas vanemad oma lapsi tõeteel käima õpetavad, ning võtsime oma uue ülesande tänumeeles vastu. Evan sündis 1993. aasta oktoobris ja Gianna kaks pool aastat hiljem. Ehkki lastekasvatamine nõuab püsivaid pingutusi, tunneme iga kord, kui meie nii üheteistkümne- kui ka kaheksa-aastane laps väljendab kuulutustöös osaledes oma usku, et meie vaev on tasutud.

Praegu teenib Russell piirkondlikus kuningriigisaalide ehituskomitees ning alustas hiljuti täisajalist pioneerteenistust. Nende viimase 20 aasta jooksul olen saanud aidata oma 12 perekonnaliikmel ja veel 8 inimesel õppida tundma Piibli tõde ja asuda teenima Jehoovat.

Kui mu lapsed pärivad minult: „Ema, kas sul oli raske loobuda elust meelelahutusmaailmas?”, siis tsiteerin apostel Pauluse sõnu: „Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust” (Filiplastele 3:8). Kui tänulik ma olen, et Jehoova on mu päästnud tühisest ja sihitust elust ning lubanud mul tulla tema suurepärase rahva hulka! Tänan teda väsimatult tema Poja Jeesus Kristuse kaudu osaks saanud õnnistuste eest. Tihtilugu laulan rõõmuga laulu, mille kirjutasin oma isast. Olen kindel, et ma kohtun temaga taas.

[Allmärkused]

[Pilt lk 10]

Aastasena koos oma vanemate ja vennaga

[Pilt lk 12, 13]

Laulmas ansamblis Arturo Castro ja Castrod 76

[Allikaviide]

Angel Otero

[Pilt lk 14]

Koos perekonnaga praegu

[Pildi allikaviide lk 10]

Activa, 1979