Meres tantsivad hobud

ESITA

Meres tantsivad hobud

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

MERIHOBUKESTE paar tervitab teineteist ja muudab värvi otsekui punastades. Isane näib end puhevile ajavat ning emane teda imetlusega jälgivat. Nad puudutavad üksteist õrnalt ja embavad seejärel. Kui esimesed valgusekiired merevoogudesse tungivad, algab üks loomariigi kauneimaid ballette – merihobukeste tants.

„Merihobukesed on niivõrd huvitavad, omapärased ja võluvad,” ütleb mereekspert dr Keith Martin-Smith. Vanasti olid aga inimesed hädas sellega, kuidas neid olevusi klassifitseerida. Loodusteadlased andsid neile nime Hippocampus, mille all tunti ka kalasabaga mütoloogilisi hobuseid, kes vedasid Kreeka merejumala Poseidoni vankrit.

Keskajal olevat rändkaupmehed müünud merihobukesi noorte tuldpurskavate draakonite pähe. Tegelikult on aga merihobukesed luuplaatidega kaetud kalakesed, ehkki nad sedamoodi välja ei näe ega ka uju nagu kalad. Vees hõljuvaid merihobukesi on võrreldud õrnade kristallhobuste ja liikuvate malemängu ratsudega.

Meriratsusid elab enamikus maailma soojades rannikuvetes, neid on uskumatult erisuguse suuruse ja kujuga. Ekspertide sõnul võib merihobukesi olla 33 kuni 70 ja enamgi liiki alates kõigest sõrmeküüne suurusest kuni üle 30 sentimeetri pikkuse merihobukeseni.

Mis sest, et pole hambaid ega magu

Merihobukesed oma veidra kuju – hobusepea, luuplaatidest rüü ning ahvisabaga on loodud pigem koha peal seisma kui vees ringi kihutama. Suurema osa päevast passivadki nad rahulolevalt ühe ja sama koha peal, saba kinnitatud taime külge, põhitegevuseks söömine. Kui merihobukesed tahavad liikuda, annab neile hoogu tilluke seljauim, tüüriks on rinnauimed. Sarnaselt allveelaevadega vees tõusta või laskuda saavad nad aga ujupõies gaasi koguse muutmisega.

Söömine on näljastel merihobukestel tõsine töö. Iga väike krevett või vähike, kes neist mööda ujub, imetakse kiiresti torujast suust sisse. Kuna merihobukestel pole ei hambaid ega magu, mis aitaksid toitu seedida, peavad nad eluks vajalike toitainete saamiseks püüdma kuni 50 krevetti päevas. Saagipüüdmine ei tekita neile tublidele küttidele siiski mingeid probleeme, sest neil on suurepärane nägemine. Samal ajal kui üks silm vaatab saaki luurates ettepoole, jälgib teine seljatagust. Merihobukesed suudavad eristada rohkem värve kui inimesed ning enam detaile kui suurem osa teisi kalu.

Muidugi peavad merihobukesed olema valvsad selleski suhtes, et nad ise teiste toidulauale ei satuks. Paljud merihobukeste liigid jäävad mererohu, korallide ja mangroovitaimede sees märkamatuks, mis aitab neil varjata end selliste vaenlaste nagu krabide ja kilpkonnade eest. Nende laiguline nahk, rohusarnased kehajätked ja võime oma värvi muuta aitavad neil täielikult ümbritsevaga kokku sulada. „Kui tahad merihobukesi näha, pead väga tähelepanelikult ringi vaatama, sest nad on tõesti hästi maskeerunud,” ütleb loodusteadlane Rudie Kuiter.

Tants ja romantika

Erinevalt enamikust teistest kaladest jäävad merihobukesed kokku terveks eluks ning on harva üksteisest kaugel. Igal koidikul tugevdavad nad oma liitu ainulaadse tantsuga. „Merihobukeste tants on nii kaunis ja graatsiline, et seda on lausa lust vaadata,” ütleb merihobukeste kasvataja Tracy Warland. Kui tantsuaeg on läbi, kinnitavad nad end sabaga jälle mõne taime külge, et ülejäänud osa päevast endale toidupoolist hankida. Pulmatants on neil veelgi uhkem. Emaskala läheneb isasele, kelle haudetasku paisub ja muutub erksamaks ning kes tema ees edasi-tagasi paradeerib. Nad hõljuvad aeglaselt teineteise ümber ja põimivad oma sabad kokku. Meenutades tagajalgadele tõusnud hobuseid, keerlevad nad üksteise ümber merepõhja kohal. Tõustes ja laskudes, keerutades ja värvi muutes vallatlevad nad koos kuni pool tundi.

Pulmatants on muidugi eelmänguks lastekasvatamisele. „Kui paaritumisaeg läheneb, muutub merihobukeste tants pikemaks ja sagedasemaks ning nende tantsu võib näha kogu päeva jooksul,” ütleb Kuiter. „Kui tants on jõudnud kulminatsiooni, tõuseb paarike veepinnale, sabad üksteise ümber põimunud ning kehad teineteise vastu surutud. Seejärel poetab emane merihobuke õrnalt oma marja isase haudetaskusse.” Tulevane isa otsib siis ühe vaikse koha, et mari haudetasku seintesse korralikult ära sättida. Kui mari on viljastatud, algab loomariigi kõige ebatavalisem kandeaeg.

„Iga naise unistus”

„Minu arust on see hea mõte, et merihobukestel jäävad tiineks ja sünnitavad isad,” ütles üks naine. „See on iga naise unistus,” sõnas teine. Üks isane merihobuke oli üheainsa aasta jooksul seitse korda tiine, kusjuures iga tiinus kestab 21 päeva.

Nii kaua kui väiksed merihobukesed on isa haudetaskus, saavad nad hapnikku ja toitaineid selle rikkalike veresoonte kaudu. Aja jooksul muutub haudetaskus soolasus suuremaks, mis valmistab merivarsakesi eluks merevees. Merihobukese poegimine võib kesta mõnest tunnist kahe päevani. Lõpuks avaneb isase haudetasku ning merihobukeselapsed heidetakse vette. Vastsündinud merihobukeste arv varieerub liigiti, kuid see võib ulatuda 1500-ni.

Lemmikloomad, haruldused ja ravimimaterjal

Kogu maailmas on merihobukeste populatsioonid vaatamata nende kalade suurele sigivusele üha enam ohustatud. Mõningate ametnike hinnanguil püütakse ja müüakse igal aastal 30 miljonit merihobukest. Paljud neist lähevad müügiks idamaise rahvameditsiini tarbeks, kus neid kasutatakse kõiksugu haiguste raviks, alates astmast ja murdunud luudest kuni impotentsuseni.

Igal aastal kasutatakse miljon merihobukest ka eksootilise kaubana, näiteks valmistatakse neist võtmehoidjaid, kirjapresse ja prosse. Ökoloogiliselt hapraid rannikualasid, mis on merihobukeste elupaigaks, ohustab traalpüük, korallrahudes dünamiidiga kalastamine ja reostus. Merihobukesi püütakse ka selleks, et neid akvaariumis kasvatada, kuigi väga vähesed neist jäävad vangistuses ellu, sest nad vajavad spetsiaalset toitu ning on vastuvõtlikud haigustele.

Kõige selle takistamiseks on tehtud ettepanek võtta kasutusele seaduslikud meetmed, mis nõuaksid paljudelt riikidelt selle tõestamist, et merihobukeste eksportimine ei sea ohtu nende populatsioone ega ökoloogilist tasakaalu. Paremad meetodid ja tehnoloogiad aitavad ka väikesel hulgal merihobukeste kaubanduslikel kasvatajatel varustada turgu vangistuses kasvatatud merihobukestega.

Merihobukeste tulevik sõltub merede tulevikust. „Maailma mered on inimtegevuse tõttu ilmselges ohus. Me kurname meresid liiga palju,” kurdab Kuiter. Kas need õrnad tantsivad kalad kaotavad inimeste „progressi” tõttu oma elu? „Tuleb olla optimistlik,” ütleb Martin-Smith. „Üldiselt toetavad inimesed meie pingutusi merihobukeste päästmisel. Meie ülesanne on panna inimesi elusolenditest rohkem huvituma ja nende heaolu pärast muret tundma. Kui see õnnestub, siis on muutused võimalikud. Kui suudame päästa merihobukesed, suudame võib-olla päästa ka mered.” Võib-olla. Õnneks on lootuseks palju kindlam alus (Ilmutuse 14:7).

[Pilt lk 15]

Hippocampus bargibanti (elusuuruses)

[Allikaviide]

[Pildid lk 16, 17]

Merihobukesed võivad muuta oma värvust, et sulada ühte ümbrusega

Hippocampus breviceps

Hippocampus abdominalis

Hippocampus erectus

[Pilt lk 16]

Hippocampus procerus

[Pilt lk 17]

Hippocampus breviceps’id

[Pilt lk 17]

Isane Hippocampus breviceps sünnitab

[Pilt lk 17]

Noored Hippocampus breviceps’id

[Piltide allikaviited lk 16]

[Piltide allikaviide lk 17]

Kõik fotod: Rudie H Kuiter

ÄRGAKE!