Nad aitavad sertão farmeritel toime tulla

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

SERTÃO’S * – poolkõrbelisel alal, mis hõlmab 1 100 000 ruutkilomeetri suurust ala Kirde-Brasiilias, peetakse umbes kümmet miljonit kitse. Selles paigas tähendab suvi üheksat kuud pilvitut taevast, lämmatavat kuumust ja parkunud maad. Jõeveed kuivavad, puud langetavad lehed, puhub kuum ja kuiv tuul ning kariloomad uitavad vabalt ringi, otsides kasinat toidupoolist.

Brasiilia kohalikele kitsedele ei näi aga selline kuivus raskusi valmistavat. Kui veiste ja lammaste karju jääb suurte põudade ajal vähemaks, siis kitsede arv tõuseb. Kuidas õnnestub siis neil sellistes tingimustes ellu jääda?

Teistsugune suu

Paljud sertão elanikud väidavad, et kitsed söövad kõike, mida kätte saavad, nii riideid, saapaid kui ka sadulaid. Professor João Ambrósio riiklikust kitseuurimiskeskusest Kirde-Brasiilias Sobralist kinnitab, et kitsed suudavad püsida elus tänu näiliselt seedimatule toidule, mille hulka kuuluvad juured, kuivanud lehed ning enam kui 60 puuliigi koor. Teised koduloomad, nagu veised, söövad aga peaaegu ainult rohtu.

Kuigi kitsedele tuleb kasuks see, et nad pole toidu suhtes valivad, on neile kõige suuremaks abiks suu ehitus. Ambrósio ütleb, et veised tõmbavad rohtu keelega ega suuda valida välja üksikuid lehti ega puukoort. Kitsed aga võivad tänu oma väikesele suule, liikuvatele mokkadele ja teravatele hammastele saada kätte taime kõige toitvamaid osi. Selle tõttu peetakse neid taimestiku hävitajateks. „Süüdistage hoopis inimest, kelle tõttu kitsed niisugustes tingimustes peavad elama. Kitsed püüavad lihtsalt hinges püsida,” sõnab Ambrósio.

Kitsepidamine tasub end ära

Pole siis ime, et nendel vastupidavatel kitsedel on tähtis roll sertão’s, kus nendest sõltub farmerite elatis. Tänu kitselihale saavad paljud pered kätte vajaliku valgukoguse. Kuna loomaliha on kallis, süüakse siin kandis praetud või keedetud kitseliha ning buchada’t (riisi ja kuubikuteks lõigatud rupskitega täidetud  kitse magu). Lisasissetulekute saamiseks müüakse kitsenahku nahatöötlusvabrikutele. Niisiis saab kitsed hädaolukorras rahaks teha, et osta ravimeid või muud eluks hädavajalikku.

Teine eelis kitsede pidamise juures on see, et nendega ei pea suurt tegelema. Päeval söövad väikesed kitsekarjad omapead tarastamata tihnikutes. Õhtu saabudes pöördub iga kits oma karjuse häält kuuldes sõnakuulelikult oma tarasse. Farmer sekkub kitsede ellu üksnes sigimisperioodil, mil ta valib välja tapaloomad, ravib haigeid ja märgistab tallesid. Kitsi on nii kerge pidada, et isegi linnaelanikud peavad neid oma aias või lubavad neil vaatamata kohalikele seadustele linnas ringi uidata. Selles, et kitsed linnaväljakutel rohtu näkitsevad, pole midagi ebatavalist.

Sajanditepikkune kitsekasvatus on näidanud, et nende loomade pidamine tasub end ära, seda eriti väikefarmeritel. Näiteks nõuab kaheksa kitse pidamine sama palju tööd ja maad kui ühe lehma pidamine. Pealegi, kui ühel farmeril on viis lehma ja üks neist sureb ära, tähendab see tema karjale 20-protsendilist kaotust. Kui farmeril on aga viie lehma asemel 40 kitse, nõuaks nende pidamine sama palju maad ja tööd. Ühe kitse surm võrduks aga üksnes 2,5-protsendilise kaotusega. Niisiis pole raske mõista, miks umbes miljon Brasiilia perekonda peab kitsi justkui põua ja ikalduse kindlustuseks.

Ajend vaevanägemiseks

Ühed suuremad kitsekarjad on Bahia osariigis, kus peetakse tuhandeid kitsi. Öeldakse, et osariigi pealinnast umbes 800 kilomeetri kaugusel sisemaal väikelinnas Uauás on kitsede ja kohalike elanike suhe viis ühele. Peaaegu kogu sealse elanikkonna elatis sõltub kitsede pidamisest või sellega seotud tegevustest. Kohalikel elanikel on tavaks heita nalja, et Uauás peavad kitsed inimesi, mitte inimesed kitsi.

Esimesed talled sünnivad mais, umbes viis kuud pärast innaaja algust. Tööle pühendunud kitsekarjused rügavad tööd hommikul kella neljast õhtul kella seitsmeni. Nad ajavad kitsi kokku, joodavad neid, otsivad kadunuid ja aitavad eluohus olevaid tallekesi. Oskuslikud karjused püüavad kitsi lassoga ning lüpsavad iga päev tuhandeid loomi, et tallekesed end piimast surnuks ei jooks. Samuti tuleb ravida viga saanud kitsi ning eemaldada kitsedelt kiine, sest need võivad nahka väikseid auke tekitada, mis vähendab naha hinda.

 Niisugust vaeva nähakse kitsede pärast armastusest. Siiski pole see töö täiesti isetu. Uauás ja teistes maapiirkondades on tavaks usinaid karjuseid tasustada. Autasuks on iga neljas sigimisperioodil sündinud tall, ja kui karja omanik on lahke, koguni iga kolmas tall. Kõik talled märgistatakse ning võitja peab tõmbama loosi. Kuna võitja võib loosiga saada kas vigase või terve, kõhna või priske talle, hoolitsevad karjused karja kui enda oma eest.

Paremate omaduste aretamine

Brasiilia kitsed põlvnevad 16. sajandi alguses Euroopast tulnud asunike kitsedest. Kuid Brasiilia kohalikud kitsed on üldjuhul väiksemad ja annavad vähem piima kui nende Euroopa esivanemad.

Brasiilia canindé annab näiteks päevas alla liitri piima, tema suguõde Euroopas – kodukits – võib aga päevas anda ligi neli liitrit piima. Juba aastakümneid on paljude farmerite ja agronoomide unistuseks olnud ühendada Brasiilia kitse vastupidavus selle eelkäija produktiivsusega. Sel viisil võiks „vaese mehe lehm”, nagu paljud kitse nimetavad, saada sertão farmerite kullaks.

Kohalike kitsede ristamine teiste kitsedega on osutunud kiirmooduseks kasvatada looma suurust ja tõsta piimatoodangut. Üks põllumajandusega tegelev uurimisrühm Kirde-Brasiilias Paraíba osariigis ristas edukalt Brasiilia kohalikke kitsi Itaalia, Saksamaa ja Inglismaa tõugudega. Nii sündisid suuremat kasvu kitsed, kes tulevad hästi toime põuases kliimas ning annavad rohkem piima. Kitsetõud, mis andsid varem vähem kui liiter piima päevas, annavad nüüd 2,2 kuni 3,8 liitrit.

Uurimiskeskus Sobralis on teinud sama tulutoova avastuse, mida on aga odavam rakendada. Teadlased panid tähele, et kitsed eelistavad süüa teatavate puude lehti. Ent kitsedel on neid lehti võimalik kätte saada üksnes siis, kui need maha langevad. Selleks et kitsedel oleks võimalik kogu aeg neid lehti süüa, pügati nende puude oksad teatud kõrguseni. Tänu sellele hakkasid puud ajama oksi madalamalt, kust kitsed ulatuvad hästi lehti näkitsema. Milline oli tulemus? Kitsed võtsid kaalus neli korda juurde.

Vaatamata nendele uuendustele, kohtavad väikefarmerid ikkagi probleeme, millele teadlased tõenäoliselt lahendust ei leia. Milliseid? Üks farmer ütles: „Kitsed harjuvad inimesega, kes nende eest hoolitseb, ja nii saavad kitsed lemmikloomadeks. Lemmiklooma tapmine pole aga lihtne.” Kitsepidajad ei taha oma lemmikust sugugi ilma jääda. Kas pole see veel üks põhjus, miks neid kitsi on nii palju?

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 27]

Tõde kitsepiima kohta

Mõned ütlevad, et kitsepiim on raskesti seeditav, teised aga, et see haiseb. Seda ei maksa uskuda. Kui kellelgi on raskusi lehmapiima seedimisega, soovitavad arstid tihtipeale tarbida just kitsepiimast valmistatud tooteid. Kuigi kitsepiimas on rohkem valke ja rasvu, on selle rasvakerakesed väiksemad ja kergemini seeditavad. Mida aga öelda paha lõhna kohta?

Tegelikult on kitsepiim lõhnatu. Kui aga piimal on juures tugev ja ebameeldiv lõhn, võib see olla tingitud sellest, et kitse lüpsti ebahügieenilistes oludes või siis oli kits sokuga lähedases kokkupuutes. Soku sarvede taga asuvad näärmed toodavad hormoone, mis meelitavad kitsi ligi. Need hormoonid saastavad aga kõik, mille külge sokk on puutunud.

[Allikaviide]

CNPC–Centro Nacional de Pesquisa de Caprinos (Sobral, CE, Brasil)

[Kaart lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Sertão

[Pilt lk 26]

Tänu oma suu ehitusele saab kits valida välja paremaid taimeosi

[Allikaviide]

Dr. João Ambrósio–EMBRAPA (CNPC)

[Piltide allikaviited lk 25]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.; kitsed: CNPC–Centro Nacional de Pesquisa de Caprinos (Sobral, CE, Brasil)