Ohtlik tee iluni

MILLISED on kriteeriumid otsustamaks, mis on tõeline ilu? Üks tuntud mõttetera ütleb: „Ilu on vaataja silmades.” Tõsi ta on, ilu tajumist peetakse üldiselt subjektiivseks. Seda enam, et populaarsed arusaamad ilust on eri kultuurides ja eri ajastutel varieerunud seinast seina.

Jeffery Sobal, Cornelli Ülikooli (USA) toitumisteaduse abiprofessor, märgib: „Terve üheksateistkümnenda sajandi jooksul võrdsustati peaaegu kõigis ühiskondades priskust kõrgema sotsiaalse staatusega. Suurem vööümbermõõt oli märk majanduslikust heaolust ja tervisest, samal ajal kui kõhnus tähendas, et inimene on liiga vaene, et enesele piisavalt toitu lubada.” Paljude tolle aja maalikunstnike tööd peegeldavad seda arusaama, sest nende modellid – peamiselt naised – on lihavate käte, jalgade, selja ja puusadega. Ning paljud neist taiestest on portreed reaalsetest inimestest, keda peeti ilu etalonideks.

Sedasama arusaama kohtab veel tänapäevalgi, ehkki ilu hõlmab enamat kui vaid priskust või kõhnust. Isegi praegusajal hinnatakse mõnedes Vaikse ookeani lõunaosa saarte kultuurides priskust väga kõrgelt. Mõnes Aafrika paigas saadetakse tulevased pruudid „nuumafarmidesse”, kus neile antakse toiduks suurtes kogustes rammusat sööki selle mõttega, et nad oleksid veelgi kütkestavamad. Ühe Nigeeria ööklubi  omanik ütleb: „Keskmine Aafrika naine on tüse. . . Selles tema ilu seisnebki. See on meie kultuurile omane.” Tüsedust kui märki rikkusest ja edukusest hinnatakse ka paljudes traditsioonilistes hispaania kultuurides.

Ometi on palju teisi paiku, kus arvatakse otse vastupidist. Miks? Mõned ütlevad, et kaubavahetuse laienemise ning industrialiseerimise tõttu suurenesid toiduvarud ja nende kättesaadavus, nii et ka alamad klassid said süüa seda, mida varem said vaid rikkad endale lubada. Sellest tulenevalt korpulentsuse imetlemine tasapisi hääbus. Teisest küljest seostab osa religioosseid tõekspidamisi ülekaalulisust liigsöömisega, ning see on andnud tüsedusele negatiivse varjundi. Samuti on oma mõju avaldanud teaduslikud avastused lihavusega seotud terviseriskide kohta. Need ja teised tegurid on aidanud kaasa sellele, et arvamused ilu kohta on muutunud, ning nüüdseks on suur osa maailmast juba aastakümneid saledust ideaaliks pidanud.

Meedia on teinud palju, et seda arvamust süvendada. Inimesed, kes reklaamtahvlitel või televisioonis midagi reklaamivad, on tavaliselt saledad ja treenitud kehaga. Nende välimus peaks kandma sõnumit turvalisusest ja edukusest. Sama võib öelda ka filmi- ja telestaaride kohta.

Millist mõju avaldab see aga tavalistele inimestele, sealhulgas noortele? Üks hiljuti ilmunud artikkel välimusse suhtumise kohta osutab sellele, et „ajaks, kui keskmine Ameerika neiu keskkooli lõpetab, on ta vaadanud telerit üle 22 000 tunni”. Suur osa sellest ajast on teda pommitatud piltidega veetlevatest naistest, kel on „täiuslik” keha. Artikkel lisab: „Kuna naised näevad selliseid pilte korduvalt, tekib neil seos sellise kehaideaali ning prestiiži, õnne, armastuse ja edukuse vahel.” Pole siis sugugi üllatav, et pärast ühe ajakirja modellifotode vaatamist tundis 47 protsenti küsitletud tüdrukutest, et nad on sunnitud kaalus maha võtma, ehkki tegelikult olid ainult 29 protsenti neist ülekaalulised.

Samuti moetööstus mõjutab tugevalt inimeste arusaamu ilust. Venezuela modell Jennifer, kes töötab Méxicos, sõnab: „Modelli töö ongi hea välja näha, ning tänapäeval on selleks vaja olla kõhn.” Prantsuse modell nimega Vanessa ütleb: „Asi pole mitte niivõrd selles, et sinult nõutakse, et sa pead kõhn olema, vaid sa nõuad seda endalt ise. See on kogu maailmas valitsev trend.” Ühes küsitluses, mis viidi läbi tüdrukute seas, tunnistas 69 protsenti neist, et ajakirjades nähtud modellid on mõjutanud nende arusaama sellest, milline on ilus keha.

Kuid naised pole ainsad, kes end niinimetatud ideaalfiguurist mõjutada lasevad. Mehhiko ajaleht „El Universal” märgib: „Kunagi varem pole olnud turul nii palju meeste ilutooteid kui praegu.”

 Kas „ideaalse välimuse” taotlemine annab ideaalse tulemuse?

Püüdes saavutada „ideaalset” või lihtsalt võimalikult head välimust, otsivad paljud inimesed abi ilukirurgiast. See meditsiiniharu pakub aina odavamaid, kuid samas järjest mitmekesisemaid teenuseid. Kust sai ilukirurgia alguse?

„Encyclopædia Britannica” andmetel on plastilise kirurgia nüüdisaegsed menetlusviisid saanud alguse Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel, kui püüti parandada sõjahaavadest jäänud arme. Sellest ajast peale on neist menetlustest olnud palju kasu, et korrigeerida põletuste ja traumade tagajärjel tekkinud raskeid kehavigastusi ning kaasasündinud defekte. Kuid nagu see entsüklopeedia tunnistab, tehakse plastilisi operatsioone sageli „üksnes selleks, et parandada tegelikult tervete inimeste välimust”. Näiteks võidakse korrigeerida nina, eemaldada näolt ja kaelalt liigset nahakudet, vähendada kõrvade suurust, kõrvaldada rasva kõhult ja puusadelt, suurendada mõningaid kehavorme ning anda koguni nabale „kütkestavam” väljanägemine.

Ent mida öelda selle kohta, kui terved inimesed riskivad selliste meetoditega oma välimust parandada? Milliseid ohte võivad nad kohata? Mehhiko plastilise, esteetilise ja taastuskirurgia ühingu sekretär Angel Papadopulos selgitab, et mõnikord sooritavad selliseid operatsioone puuduliku ettevalmistusega inimesed, millest sünnib palju kahju. On kliinikuid, kus patsientidele manustatakse figuuri korrigeerimiseks ohtlikke aineid. Üks ajaleht kirjutas 2003. aasta algul, et ilusalongides valitsevad tervisekahjulikud tingimused põhjustasid skandaali Kanaari saartel, kus kannatajateks olid sajad naised, kellele oli tehtud ohtlik operatsioon. *

Mehedki võivad hakata endale „ideaalvälimust” taotlema. Mõned veedavad palju tunde spordisaalis ning kasutavad praktiliselt kogu oma vaba aja selleks, et oma keha vormida ja muskleid kasvatada. Ajakiri „Milenio” ütleb: „Treeningsõltuvus surub sotsiaalse tegevuse ja suhted teiste inimestega pikapeale tagaplaanile.” Vastupandamatu soov omada lihaselist  keha tõukab mõned tarbima isegi selliseid keemilisi aineid, mis võivad organismi kahjustada, näiteks steroide.

Mõned noored naised, kellele hea välimus on saanud kinnisideeks, on langenud selliste söömishäirete nagu buliimia ja anoreksia ohvriks. Kasutatakse ka salendavaid tooteid, mis tõotavad anda lühikese aja jooksul erakordseid tulemusi, kuid mille kasutamist mainekad raviasutused heaks ei kiida. Niisuguste toodete tarbimine võib põhjustada suurt kahju.

Sellega, kui inimese mure välimuse pärast muutub äärmuslikuks, ei kaasne mitte üksnes füüsilised probleemid. Dr Katherine Phillips Browni ülikoolist (USA) ütleb, et inimestel, kes oma füüsilise välimuse pärast ülearu muretsevad, võib tekkida psüühikahäire, mida nimetatakse düsmorfseks kehatajuhäireks. Selle häire all kannatajad tunnevad painavat muret kujutletavate vigade pärast oma välimuses. Niisugune häire võib esineda ühel inimesel 50-st. Need, kel see häire on, „võivad olla oma inetuses nii veendunud, et nad isoleerivad end oma sõpradest ja lähedastest. Nad võivad langeda depressiooni ning haududa enesetapumõtteid”. Phillips toob näiteks ühe kena välimusega tütarlapse, kellel oli kergemakujuline akne, kuid kes ise oli veendunud selles, et ta nägu on arme täis. Tütarlaps keeldus inimeste sekka minemast ja jättis kooli kaheksandas klassis pooleli.

Kas väljanägemine on tõepoolest nii tähtis, et inimene peab „ideaalse välimuse” saavutamise nimel oma vaimse ja füüsilise heaolu ohvriks tooma? Kas mitte pole olemas üks kaugelt tähtsamat laadi ilu, mille poole püüelda?

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

69 protsendi tüdrukute arusaama sellest, milline on ilus keha, on mõjutanud ajakirjadest nähtud modellid

[Pilt lk 4]

Reklaamid avaldavad tugevat mõju sellele, mida füüsiliseks iluks peetakse

[Pilt lk 6]

Mõned on teinud endale kahju ülemääraste kosmeetiliste operatsioonidega

[Pildid lk 7]

Mõni inimene teeb tohutuid pingutusi, et soovitud välimust saavutada