Laastatud maa
Laastatud maa
AASTAL 1805 jõudsid kuulsad maadeuurijad Meriwether Lewis ja William Clark Columbia jõe äärde, mis asub praeguses Washingtoni osariigis USA-s. * Jõest endast köitis meeste tähelepanu rohkem see, kui rikkalikult oli selles lõhet. „Lõherohkus on lihtsalt kujuteldamatu,” kirjutasid nad päevikusse. „Neid ujub allavoolu ja paiskub kaldale nii suurel hulgal, et indiaanlastel pole tarvis teha muud, kui need vaid üles korjata, puhastada ja sõrestikel ära kuivatada.” Lõhesid oli tollal tõesti nii palju, et indiaanlased kasutasid neid koguni küttepuude asemel.
Tänapäeval on aga lood sootuks teistsugused. „Teadlastele on juba enam kui kümme aastat teada, et kalavarud vähenevad kiiremini, kui need suudavad täieneda,” teatab ajakirja „Newsweek” aruanne. Näiteks on arvestatud, et Põhja-Atlandil on 90 protsenti loodusliku päritoluga lõhe populatsioonist kadunud.
Kalavarud pole aga sugugi ainsad, mis vähenevad. Tohutus koguses tarbitakse ka fossiilkütuseid, mineraale ja metsamaterjali. Maailma Looduse Fond annab teada, et ajavahemikus 1970–1995 jäi maakera loodusvarasid vähemaks 30 protsendi võrra. Loodusvarade kasutamine osutub tihtipeale kahe teraga mõõgaks, sest meetodid, mida nende kättesaamiseks kasutatakse, võivad looduskeskkonda hävitada.
Mõned arvavad, et kui inimene on need probleemid tekitanud, suudab ta ka ise lahendusi leida. Näiteks öeldakse, et viimastel aastatel on paljudes tööstuslinnades vähenenud õhusaaste. Kas sellised näited tähendavad, et olukord on inimese kontrolli all?
[Allmärkus]
^ lõik 2 Lewis ja Clark olid saadetud Mississippi jõest lääne poole äsja ostetud territooriumi uurima ja kaardistama.
[Pildi allikaviide lk 3]
© Kevin Schafer/CORBIS