Suure raha maa

„Ärgake!” Guami-korrespondendilt

KAUGEL Vaikses ookeanis asub Yapi saarestik. Tänu troopiliselt kaunile loodusele ja mahedale kliimale on see privaatsuse otsinguil ränduritele külalislahkeks sadamaks. Külalised saavad aga tihtilugu üllatuse osaliseks, kui näevad, et inimesed jätavad seal oma rahasäästud otse tänavale. Ja tegemist on tõesti suure rahaga!

Saarestiku saartel võib näha hoonete ees ja jalgradadel kivikettaid. Need kettad, mida kohalikus keeles kutsutakse rai, ongi Yapi saartel käibiv rahaühik. Kuigi mõned inimesed hoiavad raha kodus, kasutab enamik küla „pankasid”. Nendes pole küll ühtegi turvameest valvamas ega laekureid kliente teenindamas. Pole näha isegi vastavat hoonet. Selle asemel et hoida raha kinnistes ruumides, tegutsevad need „pangad” hoopis väljas. Otse kookospuude all ja müüride najal võib näha palju kivikettaid, igaühel auk keskel. Need võivad olla kuni 4-meetrise läbimõõduga ja kaaluda üle viie tonni.

Oma elukohas võid kanda peenraha taskus, kuid siin on mündid nii suured, et ei mahu autossegi. Kõik kivirahad on valmistatud enne 1931. aastat, kuid siiski on need kõik saarestikus ametlikult käibel. Kuidas hakati kasutama sellist omapärast raha?

Vaevaga soetatud

Legendi järgi käis kauges minevikus grupp Yapi meresõitjaid ühel Belau saarestiku saarel, kust nad leidsid ilusaid kive. Nad tõid need kaasa enda kodusaartele ja seal otsustasid inimesed neid hakata kasutama rahatähtedena. Kivid lõigati täiskuusarnasteks ketasteks ja keskele tehti auk.

 Japid olid väga valivad selles suhtes, mis materjali kasutada. Nad eelistasid mineraale, mida me praegu tunneme kui aragoniiti ja kaltsiiti. Aragoniit, mida leidub maapõues, on ka pärlite koostisosa, ja kaltsiit on marmori põhikomponent. Mõlemad on osavalt lõigates väga pilkupüüdvad, kuid kumbagi neist ei leidu Yapi saartel. Nõnda siis pidid japid käima Belaul neid kive toomas. Belau saared asuvad Yapist umbes 400 kilomeetrit edelas ja sinna jõudmiseks peavad japid oma kanuudel seilama mööda ohtlikku merd viis päeva.

Belaul küsisid japid kohalikult pealikult luba ja seejärel asusid kaljus kive kaevandama. Algeliste käsitööriistadega lõikasid nad allmaakoobastes kivikamakaid ja kujundasid need sõõrjaks. Vaid ühe rahaketta lõikamine ja töötlemine kestis kuid, mõnikord ka aastaid!

Kividesse tehti augud, et neist saaks läbi pista tugevad teibad, millega neid rannikule kanda. Seal laaditi vastvalminud raha kanuudele või bambusparvedele. Sellise suure kiviraha transportimiseks tõstsid töölised kamaka vees püsti ja ehitasid selle ümber suure parve. Tuule ja jõuliste käte jõul aerutades pukseerisid nad parve sellel oleva uhiuue aardega Yapile.

Kogu töö tehti käsitsi ja see oli ohtlik. Paljud said kuival maal massiivseid kivikamakaid lõigates ja tassides viga või surma. Reisil Yapile olid veel oma riskid. Yapi ja Belau ümbruse ookeanivete põhjasügavustest paistavad hästi nii mõnedki kivirahakamakad, mis tõestab, et sugugi mitte kõik transportijad ei jõudnud turvaliselt Yapile. Põhjaläinud raha kuulub aga ikka mõnele Yapi asukale. Sellel on oma väärtus nii nagu kuival maal olevatel kiviketastel.

Mis on selle väärtus?

Pärast äritehingut vahetab rai omanikku, kes jätab kivid tavaliselt sinna, kus need on. Paljud rahakettad on olnud samas kohas juba aastakümneid, kaugel nende omaniku kodust. Varastamist pole ju karta.

Kui vargale ongi mõni kiviraha silma hakanud, peaks ta selle ärandamiseks kõigepealt olema väga tugev ja ka  piisavalt jultunud. Iseäranis suurt jultumust nõuab see seetõttu, et kõik naabrid teavad, kellele mingi kiviketas kuulub, ja neil on suur austus omandiõiguse vastu.

Kuidas hinnata kiviraha väärtust? Esmalt tuleb vaadelda muidugi selle suurust, selle loomulikku ilu ja töötlemise kvaliteeti. Seejärel tuleb arvesse selle saamiselugu. Kui vana see on? Kas seda oli väga raske kaevandada ja lõigata? Kas selle transportimine Yapile oli ohtlik või kaotas mõni mees lausa elu? Lõpuks, missugune on selle kivirahaga seotud äritehingute toimetajate ühiskondlik positsioon? Pealikule kuuluv kivi on tunduvalt väärtuslikum kui lihtinimese oma.

1960. aastal, kui üks välismaa pank ostis endale viiemeetrise läbimõõduga rahaketta, sai selle rahatähe ajalugu tuntuks ka väljaspool Yapit. See rahatükk oli ilmselt olnud käibel alates 1880. aastatest. Kunagi oli sellega tasutud maja ehitajatele. Edasi maksid ühe küla elanikud naaberküla elanikele sellega ühe tantsu esitamise eest. Hiljem oli üks majaomanik vahetanud selle katusematerjali vastu. Kõik need tehingud toimusid, ilma et kivi oleks vahetanud oma asukohta ja ilma mingi kirjaliku ülestähenduseta. Kõik kiviraha omanikud ja sellega seotud tehingud olid Yapil üldteada asi.

Suurem ei pruugi olla väärtuslikum

Kui rai sadade aastate eest kasutusele võeti, olid need kivimündid alguses nii haruldased ja väärtuslikud, et kuulusid vaid pealikele. Hiljem, 19. sajandi lõpupoole, sai tänu raudtööriistadele ja kaubalaevadele lõigata ja transportida palju rohkem kivimünte, sealhulgas ka päris suuri. Kuigi uuemad kivirahad on suuremad kui vanad, on nende väärtus väiksem, kuna need pole valmistatud traditsioonilisel ja rohkem vaevanõudvamal viisil.

Pärast 1929. aasta ametlikku rahalugemist teatati, et saartel on 13 281 kiviraha, mis on rohkem kui elanikke nendel saartel! Teine maailmasõda muutis olukorda. Väesalgad konfiskeerisid paljud kivirahad ning kasutasid neid ajutise lennuvälja ja kaitserajatiste ehitamiseks. Vaid pooled kivikettad jäid alles. Ka suveniirikütid ja kollektsionäärid on paljud rahatähed minema viinud. Praegusel ajal peab valitsus seda kiviraha kultuuripärandiks ja on selle võtnud kaitse alla.

Yapil ei kasva raha puu otsas ega ole ka tänavad sillutatud kullaga. Kuid inimesed hoiavad siiani oma varandust tänavatel, kus kõik seda imetleda saavad!

[Kaardid lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Jaapan

VAIKNE OOKEAN

Filipiinid

Saipan

Guam

Yap

Belau

[Allikaviide]

Maakera: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 21]

Kiviraha „pank”

[Pilt lk 22]

Mõned Yapi rahatähed võivad kaaluda üle viie tonni