Arstide pinged

„Noor abielupaar tuli minu juurde kindlas lootuses, et ma saan nende vastsündinu heaks midagi ära teha. Teda uurides valdas mu südant ängistus – tema seisundit polnud võimalik ravida. Kas suudate kujutleda, mida ma tundsin, kui pidin neile noortele vanematele teatama, et nende poeg jääb eluks ajaks pimedaks? Olin neid oma kabinetist välja saates tormiliste tunnete võimuses. Kuid hetk hiljem sisenes mu kabinetti järgmine patsient, kes ootas minult sõbralikku naeratust. Just sellised seigad muudavad olukorra pingeliseks.” (Silmakirurg Lõuna-Ameerikast)

PATSIENDID ei käi tavaliselt arsti juures selleks, et tema probleemidele mõelda. Nad mõtlevad eeskätt sellele, kuidas ise abi saada. Seega on vähe neid inimesi, kes mõistavad, kui palju pingeid arstid iga päev kogevad.

Pingetega tuleb muidugi igaühel maadelda ning arstiamet pole kaugeltki ainuke stressiallikas. Kuna aga peaaegu igaühel tuleb ühel või teisel kombel puutuda kokku arsti-patsiendi suhetega, oleks hea mõista ka seda, milliste pingetega arstidel tuleb elada ja kuidas see kõik neile mõju avaldab.

Arstidel tuleb hakata õppima pingete all elama juba varakult, mil nad teevad ponnistusi sissepääsemiseks ülikooli meditsiiniteaduskonda. Ent meditsiiniõpingute alates võidakse saada unustamatu tundeelulise raputuse osaliseks. Käivitub protsess, mis võib muuta meditsiiniüliõpilase hingeelu, koguni tema iseloomu.

Arstiväljaõpe – vapustav kogemus

Esimene traumaatiline visiit lahkamiskambrisse võib toimuda juba esimesel õppenädalal. Paljud üliõpilased pole ehk laipa varem näinudki. Võib olla üsna õõvastav näha alasti, kärbunud, erineval lahkamisastmel surnukehasid. Üliõpilastel tuleb õppida oma emotsioonidega  hakkama saama. Tihti võtavad nad appi huumori ja annavad igale laibale naljanime. See, mis kõrvaltvaatajale võib näida kohatult tundetu ja lugupidamatu, on hädavajalik üliõpilastele, kes üritavad mitte mõelda inimesele, kelle surnukeha see on.

Edasi tuleb kliiniline väljaõpe. Enamik inimesi hakkab elu lühidusele mõtlema võimalik et alles keskikka jõudes. Ent noorukestel arstitudengitel tuleb ravimatute haiguste ja surmaga palgest palgesse kohtuda. Üks neist on kirjeldanud oma esimesi haiglakogemusi kui „äärmiselt tülgastavaid”. Ka võib nii rikaste kui vaeste maade üliõpilastele olla üsnagi šokeeriv saada teada, kui sageli patsiendid vajalikust ravist ilma jäävad, sest napib raha.

Kuidas siis värskelt diplomeeritud arstid pingetega hakkama saavad? Sageli tuleb meedikutel patsientidest tundeeluliselt distantseeruda ja mitte võtta neid kui isikuid. Selle asemel et abivajajast kui isikust kõnelda, võib meditsiinitöötaja lausuda: „Doktor, teises boksis on üks jalaluumurd.” See võib kõlada koomilisena, kui mitte mõista sellise väljenduslaadi tagamaid.

Kaastundeline kurnatus

Arstid on saanud teadusliku väljaõppe, ent paljudel seisneb suurem osa tööst patsientidega lävimises. Mõningad meedikud tunnevad, et neil puudub arsti-patsiendi suhte emotsionaalse külje vallas ettevalmistus. Nagu sissejuhatuses mainisime, on arstile üks rängemaid olukordi halva sõnumi teatavakstegemine. Mõni peab seda iga päev tegema. Kriisiolukorda sattunutel on tavaliselt tarvis oma ahastust väljendada ning nad ootavad, et arstid neid ära kuulaksid. Ahastuses ja hirmunud inimestega tegelemine võib olla sedavõrd kurnav, et mõningaid arste on tabanud teatud laadi läbipõlemine, mida nüüd on hakatud nimetama kaastundeliseks kurnatuseks.

Üks kanada perearst kirjutab oma esimesi tööaastaid meenutades: „Töö mattis mind enda alla: hädasolijad nõudsid mult aega; murelikud tahtsid hajutada oma muresid; haiged vajasid minu sekkumist; manipuleerijad surusid oma tahet läbi; inimesed tulid ise mu juurde; inimesed käisid mulle peale, et ma nende juurde tuleksin; telefon tõi inimesed mulle koju ja isegi magamistuppa. Inimesed, inimesed, inimesed! Tahtsin olla kasulik, aga see siin oli täiesti hullumeelne olukord.” (John W. Holland, „A Doctor’s Dilemma”.)

Kas aastate möödudes pinged taanduvad? Töökogemused toovad tavaliselt kaasa ka rohkem vastutust. Sageli tuleb elu ja surma puudutavaid otsuseid langetada otsekohe, võib-olla ebapiisava info põhjal. „Kui olin noor, ei valmistanud see mulle muret,” selgitab üks briti arst, „nii nagu noorukitele ei valmista muret riskantne autosõit. Ent ea lisandudes osatakse elu rohkem hinnata. Nüüd teeb raviotsuste langetamine mulle rohkem muret kui kunagi varem.”

Kuidas stress arstidele mõjub? Harjumus patsientidest tundeeluliselt kaugeneda võib  kanduda peresuhetesse. Sellest hoiduda võib olla üsna keerukas. On arste, kes on silmapaistvalt kaastundlikud ja toetavad patsiente emotsionaalselt. Aga kui kaugele nad võivad minna, ilma et neid tabaks kaastundeline kurnatus? See on arstile raske küsimus.

Tegelemine probleemsete patsientidega

Kui pärida, milliseid pingeid on arsti-patsiendi suhetes, alustavad arstid tihtilugu probleemsete patsientide kirjeldamisega. Ehk tuleb sullegi mõni järgnev inimtüüp tuttav ette.

Esmalt võiks mainida seda tüüpi patsienti, kes raiskab arsti aega, pajatades tühjast-tähjast, rääkimata asjast ja selgitamata oma probleemi. Edasi tuleb nõudlik patsient, kes arsti kaugeltki mitte hädaolukorra pärast öösel või nädalalõpul välja kutsub või sellist ravi nõuab, mida arst ei soovitaks. On olemas ka usaldamatu patsient. Mõningad inimesed hangivad ise näiteks Interneti kaudu oma haigusseisundi kohta infot, mis võib olla tõesti kasulik. Kuid selline põhjalik järeleuurimine võib viia usaldusekaotuseni spetsialisti vastu, kelle juurde tuldi konsultatsioonile. Arstil ei pruugi olla aega lahata kõiki poolt- ja vastuargumente, mida sellised uuringud ilmsiks on toonud. Arstis tekitab nördimust see, kui ta näeb, kuidas usaldamatus takistab patsienti ravijuhendeid järgimast.  Lõpuks võiks mainida kannatamatut patsienti. Tema jätab ravi katki, enne kui see mõjuma jõuab hakata, ja otsib ehk kuskilt mujalt abi.

Kuid on ka maid, kus arsti peamiseks pingeallikaks pole mitte patsient, vaid jurist.

Meditsiin kaitsepositsioonil

Paljudest maadest tuleb teateid, et märkimisväärselt on lisandunud arstide vastu esitatud hagisid väärravi kohta. On juriste, kes ajavad rikkusi kokku kõige tühisemate asjade kohta kahjunõudeid esitades. „Nende tegevuse tõttu on järsult suurenenud summad, mis arstidel tuleb kulutada enda kindlustamiseks patsientide kaebuste vastu,” selgitab Ameerika Meditsiiniühingu president. „Need kohtuasjad toovad kaasa uusi hädasid. Arstile võib õigustamatu hagi põhjustada ränka kahju – kitsikust, ajakadu, ... stressi ja muret.” Mõne arsti on see viinud koguni enesetapuni.

Sellest tulenevalt on paljud arstid sunnitud tõmbuma kaitsesse – langetama otsuseid, lähtudes pigem võimalikust vajadusest end kohtus kaitsta kui sellest, mis võiks olla patsiendile parim. „Määrata ravi lähtuvalt oma seljataguse kindlustamisest on praegu elu lahutamatu osa,” nendib „Physician’s News Digest”.

Arstide pingete kuhjudes tekib paljudel neist küsimus: mis saab edasi? Sama küsimus mõlgub meeles ka paljudel patsientidel, kes näevad, kuidas mõningad tõved hoolimata meditsiini edusammudest üha enam kannatusi põhjustavad. Järgmine artikkel heidab nii arstide kui patsientide seisukohalt realistliku pilgu tulevikku.

[Kast/pilt lk 6]

TEE OMA ARSTIGA KOOSTÖÖD

1. Kasuta arsti juures veedetavat aega võimalikult tõhusalt, olles eelnevalt läbi mõelnud, kuidas oma probleemi igakülgselt, ent lakooniliselt selgitada, alustades sellest, mis kõige enam muret valmistab

2. Hoidu kutsumast arsti koju väljaspool tööaega, kui tegemist pole just hädaolukorraga

3. Ole kannatlik. Õige diagnoos ja ravi nõuab aega

[Kast/pildid lk 7]

KA RUTIINSETE HAIGUSJUHTUDE RAVIMINE VÕIB PAKKUDA RAHULDUST

„Lõhe arstipraksise vahel siin ja enamarenenud regioonides on hiiglaslik. Siin nähakse mingi ameti õppimises pääsu vaesusest, mistõttu meditsiini õppida on populaarne. Paraku on arste palju, töökohti aga vähe. Seetõttu saavad arstid väga väikest palka. Äärmiselt vähe on neid patsiente, kes saavad endale lubada eraarsti juures käimist ja selle eest tasumist. Mina töötan igivanas, lekkiva katusega haiglas, kus on vaid primitiivne varustus. Meie personal koosneb kahest arstist ja viiest meditsiiniõest. Teenindada on meil 14 000 inimest.

Mõnikord arvavad patsiendid, et ma ei uuri neid piisavalt, ent kui ootamas on 25 patsienti, ei saa endale lubada pikki konsultatsioone. Kõigele vaatamata pakub haigete ravimine ka rutiinsete haigusjuhtude korral mulle rahuldust. Näiteks toovad emad siia tihtilugu alatoitumuses, kõhulahtisuse tõttu veetustunud lapsi, kelle pilk on tuhm ja nägu ängistusest kipras. Mul on tarvis öelda emale vaid, kuidas kasutada veetustumise vastu soolasid, nugiliste vastu arstimeid ning ka antibiootikume. Kui need hakkavad mõju avaldama, hakkab laps taas sööma. Nädala pärast on laps täiesti teistsugune – särasilmne, naeratav ja mängutujuline. Väljavaade seda kõike kogeda ärataski minus soovi arstiks hakata.

Juba lapsepõlves unistasin sellest, kuidas haigeid aidata. Kuid ma ei osanud arvatagi, kuidas meditsiiniline väljaõpe mind muudab. Nägin, kuidas inimesed surevad, sest neil pole seda piskutki raha, mida nad elupäästvaks raviks vajaksid. Mul tuli oma süda kõvaks teha, et kurbus mind enda alla ei mataks. Alles siis, kui mulle Piiblist näidati kannatuste põhjust, hakkasin mõistma Jumala kaastunnet ning suutsin jälle inimestele kaasa tunda, suutsin jälle nutta.”

[Pildid]

Dr Marco Villegas on ametis Boliivias kauges Amazonase regiooni linnakeses