Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Milline on arstipraksise tulevik?

Milline on arstipraksise tulevik?

Milline on arstipraksise tulevik?

KUI pärida meedikutelt tuleviku kohta, siis tavaliselt veereb jutulõng tehnilisele progressile ja sellele, kas see vabastaks arstid rutiinsetest kohustustest, nii et nad saaksid patsiendile kui indiviidile rohkem aega pühendada. Arstide tulevik on muidugi tihedalt seotud laiemate, kogu inimkonna tulevikku puudutavate küsimustega. Kaks Piibli raamatut, mis neid tulevikuküsimusi valgustavad, jutustavad Jeesuse ja tema apostlite tegemistest. Mõlemad raamatud pani kirja arst.

Miks pakuvad erilist huvi just need arsti pilgu läbi nähtud juhtumised? Kuidas seonduvad need arstide ja patsientide tulevikuga? Miks ootavad mõningad arstid aega, mil nende ametit polegi enam tarvis?

Paljud arstid on hoolikad vaatlejad. Need kaks Piibli raamatut on pannud kirja armsaks arstiks kutsutud Luukas, kes toob ära üksikasjaliku kirjelduse mõningatest haigetest, kelle Jeesus ja ka tema apostlid terveks tegid (Koloslastele 4:14). Seega saame Luuka abiga kaaluda järgmisi küsimusi: kas kõik see leidis tõepoolest aset, ja kui leidis, siis milliseid paralleele võib selle alusel tõmmata tänapäeva arstide ja patsientide kohta?

Luubi all on meditsiiniline tõendusmaterjal

Luukas sai nende tervendamiste imepärase loomuse kohta kinnitust pealtnägijaid usutledes. Lisaks tegi ta pikki reise koos apostel Paulusega. Ilmselt viibis Luukas ise juures, kui Paulus paljusid inimesi tervendas. Kui loeme selle arsti kirjeldusi kahe tervendamise kohta, siis pangem tähele, kui palju üksikasju ta ära toob.

Luukas märgib ära järgmise sündmuse täpse toimumisaja ja -koha: oli esimese nädalapäeva kesköö ning Troases Rooma Aasia-provintsis oli grupp kristlasi kogunenud ühte kolmanda korruse tuppa (Apostlite teod 20:4–8). Kirjas on üksikasjad: „Üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna.” Jumala väe abil parandas Paulus noormehe vigastused ja tõi ta ellu tagasi. Pärast söömaaega viidi noor mees „minema elusana ja oldi suuresti trööstitud” (Apostlite teod 20:9–12).

Luukas mainib, et viibis koos Paulusega ka Maltal. Neid oli parajasti võõrustamas külalislahke Puublius, „saare tähtsam mees”, kui Paulus järjekordse imeteo sooritas. Tegu oli mehega, kelle haigusseisund võis olla päris eluohtlik noil päevil, mil veel puudusid tänapäevased antibiootikumid. Luukas annab teada: „Sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juurde, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks. Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks” (Apostlite teod 28:7–9).

Mis seda arsti veenis?

Luukas pani need lood Apostlite tegude raamatusse kirja ajal, mil lugejatel oli veel võimalik sündmustesse kaasatutega kõneldes fakte kontrollida. Ta kirjutas omanimelise piibliraamatu ülestähenduste kohta: „Siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ..., et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe” (Luuka 1:3, 4). See, mida see arst nägi ja välja uuris, veenis teda Jeesuse õpetuste tõesuses. Imetervendamised olid Jeesuse õpetuste lahutamatu osa ning rajasid aluse usule Piibli prohvetikuulutustesse, et tuleb aeg, mil Jumal haigused kaotab (Jesaja 35:5, 6). Praktiseeriva arstina, kel tuli pidevalt puutuda kokku kannatustega, soojendas Luuka südant kindlasti üliväga mõte ajast, mil tema ametit enam ei vajata. Kas pole kütkestav väljavaade?

On huvitav, et just selline tulevik ootab ees neid, kes armastavad Jumalat, elagu nad kus maailma paigas tahes. Piibel tõotab, et Jumala Kuningriigi valitsuse all „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24). Paljud tänapäeva arstid on jõudnud järeldusele, et Piibli tõotustesse uskumiseks on loogiline alus.

„See köitis mind väga”

„Nagu enamik inimesi, sidusin end meditsiiniga, et aidata haiguste all kannatavaid inimesi,” räägib perearst dr Jon Schiller Põhja-Ameerikast. „Lootus, et saabub aeg, mil maailmas pole enam haigusi, köitis mind väga. Hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel pärast seda, kui olin õppinud kolledžis Lääne tsivilisatsiooni ajalugu. Õpingutest selgus, et paljude probleemide põhjustajaks on olnud religioonid. Samuti olid nad minu meelest Piiblit kasutades silmakirjalikud. Seepärast tekkis mul küsimus: millest Piibel tegelikult räägib?

Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis köitsid kõigepealt mu tähelepanu sõbralikud inimesed, kes olid meeldivaks kontrastiks paljudele minu tuttavatele. Üks tunnistaja kõnetas mind ja tegi ettepaneku tulla minu poole Piibli teemadel arutlema. Mulle avaldas soodsat muljet see, et mida ma ka ei pärinud, kõigele andis ta vastuse Piiblist.

Mida vanemaks ma saan, seda kallim on mulle võimalus olla Jehoova tunnistaja. Noore arstina alustades ollakse täis lootust midagi väärtuslikku ära teha. Paraku kohtan ma tihtilugu lootustes pettunud inimesi, kes tunnevad, et nad polegi suurt midagi korda saatnud. Arvan, et üks kõige toredam asi Jehoova tunnistajaks olemise juures on see, et mul on tulevikulootus ja elu eesmärk. Ükskõik kas oleme arstid, mehhaanikud või majahoidjad, me teame, et see, mida me Jumalat teenides teeme, on midagi väärtuslikku – me teeme midagi Jehoovale. See pakubki meile rahuldust.”

„Piibli põhimõtted liitsid meie perekonna”

Dr Krister Renvall on Soomes arst, kel meeldib jutelda lastega. „Ühel päeval rääkisin 12-aastase tütarlapsega, kes põdes lõppstaadiumis vähki,” ütleb ta. „Tütarlaps andis mulle raamatu „Tõeline rahu ja julgeolek, millisest allikast see tuleb?”. * Mulle avaldas muljet see, kuidas ta surmahaigusega võideldes oma usku väljendas, kuid ma ei leidnud raamatu lugemiseks aega. Tegelikult olin ma sel ajal tööga ühes Helsingi kliinikus sedavõrd seotud, et see hakkas mõjuma halvasti minu perekonnaelule.

Kuid mõni aeg hiljem võttis mu naine riiulist selle raamatu ja hakkas lugema. Ta veendus otsekohe, et loetu on tõde. Teda külastas üks Jehoova tunnistaja ja hakkas temaga Piiblit uurima. Algul naine veidi kartis mulle sellest kõnelda. Aga kui ta oli selle mulle avaldanud, ütlesin: „Kõik, mis võiks meie perekonnale kasuks tulla, on hea.” Hakkasin uurimises osalema. Piibli põhimõtted liitsid meie perekonna ja andsid meie elule uue perspektiivi. Rõõmustasin, kui sain teada, et maailmal on lootus haigustest vabaneda – tundus täiesti loomulik, et Jumalal on inimkonna suhtes selline eesmärk. Peagi meid naisega – ning lõpuks kogu pere – ristiti. Väike tütarlaps, kes mulle sellest kõigepealt kõneles, küll suri, ent tema usk elab edasi.”

Elu toob arstidele meie kiiresti muutuvas maailmas üha suuremaid pingeid, mistõttu nende ennastohverdavus haigete abistamisel on tõepoolest väga kiiduväärt. Ent kiiresti on lähenemas suurim muudatus, mis kunagi inimkonda on tabanud. Paljud nüüdisaja arstid vaatavad lootusega tulevikku, mida tõotab Jumal Sõna – aega, mil maailm on haigustest prii (Ilmutuse 21:1–4). Asi on seda väärt, et seda ise järele uurida!

[Allmärkus]

^ lõik 17 Väljaandjad Jehoova tunnistajad.

[Kast/pildid lk 10, 11]

„MÕISTSIN, ET ELUL ON EESMÄRK”

„Töötades puuetega koolilastega, panin tähele, kui erinevad olid teistest need lapsevanemad, kes olid Jehoova tunnistajad. Nad tundusid olukorras, kus peres oli puudega laps, paremini toime tulevat kui teised lapsevanemad. Ka panin ma tähele, et nad olid haritumad, kui nende tegeliku ameti põhjal arvata võis. Imetlesin nende usku. Minu usu olid evolutsiooniteooria õpetajad peaaegu täiesti maha kiskunud. Siiski olid meditsiiniõpingud seoses elusorganismide imepärase ehitusega minus hulgaliselt küsimusi tekitanud.

Samal ajal hakkas mulle selguma, et ma ei oska oma lapsi kasvatada. Mida keelata? Mida lubada? Millist elu eesmärki ma neile pakkuda võiksin? Mu enda elu oli kaotanud mõtte. Ma isegi palvetasin, et abi saada.

Siis aga tõid Jehoova tunnistajad mulle ajakirja, mis rääkis laste korralekutsumisest ja manitsemisest armastuses. Leidsin, et seal käsitletud Piibli põhimõtted on tõesti toeks, seepärast võtsin vastu nende ettepaneku hakata Piiblit uurima. Saades teada, miks Jehoova elusmaailma lõi ja miks Jeesus suri, mõistsin, et elul on eesmärk (Johannese 3:16; Roomlastele 5:12, 18, 19). Evolutsioon oli mu mõtteviisi rikkunud. Millist kergendust ma tundsin, kui sain teada, et Jumala algsesse eesmärki haigused ja surm ei kuulunudki! Praegu pakub mulle pidevalt tõelist rahuldust õpetada siirastele inimestele seda, kuidas Jumal peagi kõik haigused kõrvaldab.”

[Pildid]

Helena Bouwhuis töötas Hollandis kooliarstina

[Pildid lk 9]

Arst ja piiblikirjutaja Luukas oli reisil koos apostel Paulusega, kes tervendas Puubliuse isa ja äratas üles Eutühhose

[Pildid lk 10]

Dr Jon Schiller, Ameerika Ühendriigid

[Pildid lk 10]

Dr Krister Renvall, Soome