Tillukesed mererüütlid

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

SELLISED aukartustäratavad mereloomad nagu vaalad, delfiinid ja haid panevad kahtlemata tööle inimese kujutlusvõime. Peale nende elab aga meres „lugematu palju elajaid, pisukesi ja suuri” (Laul 104:25). Neile, kellel on silma väikeste asjade peale, võivad niisugused olendid suurt huvi pakkuda.

Näiteks sibavad merepõhjas loomakesed, keda on kirjeldatud kui soomusrüüga rüütleid. Kuid erinevalt keskaegsetest rüütlitest on paljud need tillukesed loomad kaetud fantastiliselt värvikireva ja mustrilise rüüga. Need pisikesed meresügavuse asukad kuuluvad vähkide ehk koorikloomade klassi ja moodustavad krevetiliste alamseltsi.

Planktoni seest taldrikule

Krevetilistele mõeldes võib sul tekkida seos üksnes maitsva mereanniga. Ometi on nendega seotud muudki huvitavat. Mõned emased krevetilised hoiavad näiteks oma viljastatud mune kuni koorumiseni tagakeha küljes, teised aga heidavad oma munad vette, kus need ise edasi arenevad.

Krevetiliste munadest kooruvad okikvastsed. Need teevad läbi mitu vastsejärku, mil nad näevad välja hoopis teistsugused kui nende vanemad. Pärast seda, kui okikvastsed on hõljunud mõnda aega planktonis, asuvad nad merepõhja, kus nad saavad endale kuju, mis on meile juba tuttav.

Rüü vahetus

Kuidas on täiskasvanud krevetilistel võimalik kasvada, kui nad on kaetud tugeva rüü ehk koorikuga? „Selle protsessi jooksul (mida kutsutakse ka kestumiseks) moodustub vana kooriku alla uus ja pehme kutiikul,” ütleb raamat „A Field Guide to Crustaceans of Australian Waters”. „Vana kutiikul heidetakse seljast, loom tõmbab endasse vett, mis venitab uut elastset kutiikulit, ja see annab ruumi tulevaseks kasvuks.” Raamat „Australian Seashores” selgitab: „Loom peab vanast koorikusarnasest rüüst välja pugema kogu oma keha ja kõikide jäsemetega (mida on palju), mis on kas suured ja tugevad või väikesed ja õrnad. Jäsemed tõmmatakse koorikust välja, just nagu inimene tõmbab oma sõrmed sõrmkinnastest välja.”

Kuidas saavad vähid tõmmata suuri jäsemeid, nagu sõrgu, läbi kitsaste lülivahede? Kirjanik W. J. Dakin ütleb: „See on võimalik ainult tänu sellele, et looma kehaosad on pehmed. Kestumise ajal voolab veri jäsemetest teistesse kehaosadesse ja nii on neid võimalik kergesti kokku pigistada.” Uuel koorikul on täpselt samasugused värvid ja mustrid nagu vanal. Selleks on ka oma põhjus.

Varjevärvus ja enesereklaam

Mõned krevetiliste liigid, kes elavad õisloomade hulka kuuluvate merirooside kombitsate vahel, on poolläbipaistvad või oma peremeesorganismiga sama värvi. Nii leiavad need loomakesed merirooside kombitsate vahel varju ning puhastavad vastutasuks meriroose igasugusest prahist, mis nende peale on kogunenud.

Teised krevetilised on aga ehitud erksate värvidega. Tihti elavad nad üheskoos riffide all ning nende värvid otsekui reklaamivad seda, et nad pakuvad puhastusteenuseid. Kalad, keda vaevavad parasiidid, ujuvad nende krevetiliste lähedale, andes neile sellega märku oma keha peale jalutama tulla. Krevetilised ronivad kartmatult isegi kaladele suhu ja lõpuste vahele. Need väikesed tohtrid söövad kalade peal elutsevaid parasiite ja neid katvat lima.

Olgu siis nende krevetiliste värv ja roll milline tahes, on nende tillukeste olevuste rüü kindlasti palju muljetavaldavam kui keskaegsete rüütlite oma.

 [Pilt lk 23]

Rhynchocinetes uritai

[Pilt lk 23]

Periclemenes holthuisi

[Pilt lk 23]

Periclemenes imperator

[Pilt lk 23]

Thor amboinensis

[Pilt lk 23]

Periclemenes yucatanicus

[Piltide allikaviide lk 23]

Kõik fotod peale kalu puhastavate krevetiliste: © J and V Stenhouse