„Doktor Livingstone, ma eeldan?”

„Ärgake!” Tansaania-korrespondendilt

„Siin kasvas kord mangopuu, mille all Henry M. Stanley kohtus 1871. aasta 10. novembril David Livingstone’iga.” (Kiri Livingstone’i monumendil Tansaanias Tanganjika järve ääres Ujijis)

SELLEST on nüüd möödunud juba üle sajandi, mil Stanley tervitas Livingstone’i kuulsaks saanud lausega: „Doktor Livingstone, ma eeldan?” Väljaspool Tansaaniat mõistavad arvatavasti vaid vähesed nende kahe mehe kohtumise tähtsust.

Seega tasub Tansaaniasse sõites külastada Livingstone’i muuseumi. Meie giid härra Mbingo tervitab meid südamlikult. „Selles kohas, kuhu on püstitatud Livingstone’i monument, seisis kord hiigelsuur mangopuu, mille all Stanley Livingstone’i kohtas,” lausub ta. Nüüd kasvab selles paigas kaks suurt mangopuud. „1920. aastatel oli näha, et see mangopuu hakkab kuivama. Kuigi puud püüti päästa, ei õnnestunud see. Niisiis istutati monumendi lähedale kaks uut mangopuud,” jätkab giid.

Kes oli Livingstone?

Istumegi mangopuu all ning Mbigo jutustab, et David Livingstone sündis 1813. aastal väikeses Šotimaa linnas Blantyre’is. „Kuigi Livingstone kasvas üles vaesuses, suutis ta endale tööga meditsiini- ja teoloogiaõpinguteks raha teenida.” Saame teada, et Londoni Misjoniselts lähetas Livingstone’i Aafrikasse, kus ta elas 30 aastat ning kus ta sai nimekaks maadeuurijaks ja misjonäriks.

„Dr Livingstone käis Aafrikas kolm korda,” ütleb giid. „Esmakordselt saabus ta Lõuna-Aafrikasse 1841. aastal. 1845. aastal abiellus Livingstone kaasmisjonäri Robert Moffati tütre Maryga.” Neile sündis neli last. Kuigi Mary käis Livingstone’iga kaasas paljudel reisidel, jäi mehel oma avastuskire tõttu pere jaoks vähe aega. Mary Livingstone suri 1862. aastal malaariasse, olles parasjagu oma mehega ühel ekspeditsioonil.

Teatmeteos „The New Encyclopædia Britannica” ütleb: „Livingstone oli valmis edendama Aafrikas kristlust, kaubandust ja tsivilisatsiooni, uskudes, et need kolm aitavad muuta Lõuna-Aafrikast põhja poole kuni kontinendi keskpaigani jäävad alad ülejäänud maailmale ligipääsetavaks. Oma kuulsas väites, mille Livingstone lausus 1853. aastal, tegi ta selgeks oma eesmärgi: „Ma avan tee sisemaale või suren.”” Seega ei läinud Livingstone Aafrikasse sugugi mitte üksnes evangeeliumi kuulutama. Livingstone oli tulihingeline orjuse keelustamise pooldaja. Peale selle tekkis tal ka kirg uurimisreiside vastu ning ta seadis endale sihiks avastada Niiluse lätted.

Ajapikku sai aga Livingstone’ile siiski selgeks, et kristluse, kaubanduse ja tsivilisatsiooni  edendamine on liiga kõrge eesmärk, et seda üksi saavutada. Seepärast ütles ta 1857. aastal grupile noortele meestele Cambridge’i ülikoolis: „Tean, et mõne aasta pärast suren ma sellel maal, kuhu on nüüd sissepääs avatud; ärge laske seda jälle sulgeda! Ma pöördun Aafrikasse tagasi, et rajada teed kaubandusele ja kristlusele. Kas teie jätkate minu tööd, mida olen alustanud? Jätan selle ülesande teie õlgadele.”

Livingstone võttis veel pärastpoolegi ette pikki retki mööda Aafrika keskosa. Üks tema märkimisväärseid avastusi oli Zambezi jõel asuv määratu suur juga, mille ta kuninganna Victoria järgi Victoria joaks nimetas. Hiljem kirjutas Livingstone, et see juga on kõige kaunim vaatepilt, mida ta Aafrikas on näinud.

Livingstone’i otsimas

„Livingstone’i viimane reis algas 1866. aastal,” jutustab giid. „Siis aga puhkesid tema meeste hulgas tülid. Mõned neist jätsid Livingstone’i maha ja pöördusid tagasi Sansibari, kus nad levitasid kuuldust, et Livingstone on surnud. Livingstone aga jätkas teed ning rajas Tanganjika järve idakaldale Ujijisse oma ekspeditsioonibaasi.

Euroopas polnud Livingstone’ist kuulda olnud umbes kolm aastat. Nii peetigi teda surnuks. Ajalehe „New York Herald” kirjastaja andis seetõttu kirjasaatjale Henry Morton Stanleyle ülesandeks Livingstone üles otsida, ükskõik kas elusalt või surnult. Livingstone polnud muidugi ei surnud ega eksinud. Siiski oli tal puudus toidust ja varustusest ning ta tervis oli üsna kehvaks jäänud. 1871. aasta novembris astus üks Livingstone’i teenritest tema majja, hüüdes: „Mzungu anakuja! Mzungu anakuja!”” See tähendab suahiili keeles ’Valge mees tuleb’.

Stanley oli otsinud Livingstone’i juba peaaegu kaheksa kuud. Ta oli sõitnud Aafrikasse India kaudu ning jõudnud 1871. aasta 6. jaanuaril Sansibari saarele. 1871. aasta 21. märtsil alustas ta oma teekonda Aafrika idarannikul asuvast Bagamoyo linnast kuue tonni toiduvarudega ning 200 palgatud pakikandjaga. Kuna teekond oli 1500 kilomeetrit pikk ning meestel puudus kaart, osutus ekspeditsioon ohtlikuks. Tugevad vihmavalingud ujutasid jõed üle. Stanley ja tema mehed kannatasid malaaria ja teiste haiguste all ning olid kurnatud. Jõed kubisesid krokodillidest. Stanley pidi õudusega vaatama, kuidas krokodill ühe tema viimastest eeslitest vee alla tõmbas. Ühel juhul oleks ta äärepealt ise krokodilli lõugade vahele  sattunud. Sellegipoolest oli Stanley raudselt kindel, et tema teekond õnnestub. Teated Ujijis elava väga vana valge mehe kohta andsid talle jõudu juurde.

Lähenedes Ujijile, valmistus Stanley Livingstone’iga kohtumiseks. Raamatus „Stanley” kirjutab Richard Hall: „Stanley oli kõhnunud ja väsinud, kuid tahtis linna sisenedes näha vapram välja kui eelmised maadeavastajad. Pidi sellest ju saama ajalooline moment. Peale selle tuli tal see sündmus ka kirja panna. Kõik ekspeditsiooniliikmed võtsid välja oma parimad allesjäänud riided. Stanley pani oma troopikakiivrile uue paela ümber, pani selga puhtad ja valged flanellrõivad ning viksis korralikult ära oma saapad.”

Stanley jutustab, mis sai edasi: „Peatume lõpuks ... Meie ees on väga auväärsed araablased; ja kui lähen neile lähemale, näen nende hulgas valge nahaga vana meest. ... Me kergitame oma peakatteid ning ma küsin: „Doktor Livingstone, ma eeldan?” ning tema vastab: „Jah.””

Edasised sündmused

Algselt planeeris Stanley jääda Aafrikasse vaid nii kauaks, kuni saab valmis intervjuu Livingstone’iga ning jõuab tema loo üles kirjutada. Ent neist kahest mehest said kiiresti sõbrad. Meie giid jutustab: „Stanley jäi Livingstone’i juurde mitmeks nädalaks ning mehed uurisid koos Tanganjika järve. Stanley üritas Livingstone’i veenda Euroopasse tagasi pöörduma, kuid Livingstone’i oli võimatu kõigutada. Ta oli otsustanud Aafrikasse jääda ja otsida üles Niiluse lätted. Niisiis toimus 1872. aasta 14. märtsil kurb lahkumine. Stanley pöördus rannikule, kus ta ostis vajalikke tarbeid ning saatis need Livingstone’ile. Pärast seda sõitis ta Euroopasse tagasi.”

Mis sai Livingstone’ist? Giid ütleb: „1872. aasta augustis jätkas Livingstone Niiluse lätete otsimist. Ta suundus lõunasse Sambiasse. Väsimus ja haigus olid aga teinud oma töö. 1873. aasta 1. mail leiti Livingstone surnuna. Livingstone’i teenrid ... palsameerisid tema keha ning matsid ta südame ja sisikonna Aafrika mulda. Livingstone’i keha kanti seejärel 2000 kilomeetri kaugusel asuvasse Bagamoyosse, kus see anti üle misjonäridele, kes tegid korraldusi surnukeha viimiseks Sansibari ja sealt Suurbritanniasse. Londonisse jõudis Livingstone’i põrm 1874. aasta 15. aprillil ning see maeti kolm päeva hiljem Westminster Abbey’sse. Livingstone’i surnukeha toimetamine viimsesse puhkepaika võttis aega peaaegu aasta.”

Stanley sõitis aga uuesti Aafrikasse, et jätkata sealt, kus Livingstone oli pooleli jäänud. Stanley juhtis ekspeditsioone Victoria ja Tanganjika järve piirkonnas ning võimsa Kongo jõe kallastel.

Livingstone’i ja Stanley sarnaste meeste julgus ja otsustavus on kahtlemata imetlusväärsed. Teatmeteos „The New Encyclopædia Britannica” ütleb Livingstone’i kohta: „Tema geograafilised, tehnilised, meditsiinilised ja ühiskondlikud avastused andsid tohutul hulgal teadmisi, mida analüüsitakse seniajani.” Ja kuigi Livingstone’i ja Stanleyd mäletatakse tänapäeval peamiselt maadeuurijate, mitte misjonäride ja kirjasaatjatena, aitas nende töö rajada teed piiblilistele teadmistele, mida hakati aastakümneid hiljem edasi levitama.

Nii on saanud Jehoova tunnistajatest misjonärid aidata sadadel tuhandetel Aafrika elanikel Piiblit õppida. Ujijis, paigas, kus Stanley esmakordselt Livingstone’iga kohtus, on Jehoova tunnistajate töö nii tuntud, et kui kohalikud elanikud neid ringi käimas näevad, ütlevad nad midagi sellist: „Jehoova tunnistajad, ma eeldan?”

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Victoria järv

Livingstone’i ekspeditsioonid

Kaplinn

Elizabethi sadam

Kuruman

Ngami järv

Linyanti

Luanda

Victoria juga

Quelimane

Mosambiik

Mikindani

Sansibar

Chitambo

Tanganjika järv

Nyangwe

Ujiji, paik, kus need kaks meest kohtusid

Stanley Livingstone’i otsinguil aastal 1871

Sansibar

Bagamoyo

Ujiji, paik, kus need kaks meest kohtusid

[Allikaviide]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 22, 23]

David Livingstone

[Allikaviide]

Livingstone: Raamatust „Missionary Travels and Researches in South Africa”, 1858

[Pilt lk 22, 23]

Henry M. Stanley

[Pilt lk 23]

Victoria juga

[Pilt lk 24]

Jehoova tunnistaja Ujijis Piibli tõdedest rääkimas