Marmorkoobas

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

AMEERIKA speleoloog ehk koopauurija, kes seisis miljonite marmorkuulidega kaetud koopapõrandal, hüüatas vaimustusest: „Ma tänan sind, Jumal, elu eest, et võin näha niisugust imet!” See speleoloog oli parasjagu Mehhiko kaguosas 529 meetrit pikas ja 17 meetrit sügavas koobastikus, kus võib näha võimsaid kivimoodustisi. Kui olime kuulnud sellest koopast, tahtsime seda ka ise näha.

Kuna see koobas asub eramaal, rantšo territooriumil, oleme rõõmsad, kui saame tuttavaks rantšo omaniku naisega. Olles koopasuust sisse läinud, näeme umbes 200 miljonit kaltsiitkuulikest, mis katavad koopa põhja kuni 12 sentimeetri paksuse kihina umbes 50 meetri pikkusel alal. Keegi ei suuda vastu panna soovile neid kuulikesi maast üles korjata ja väiksemaid, mis on kui läätseterad, läbi sõrmede voolata lasta. Kõige suuremad marmorkuulid on väikese apelsini suurused. Uudishimulikud, kes hakkavad kuulikesi käega üksteisest eemale lükkama, et teada saada, milline on koopa põrand, näevad, et igal pool on kuulikesi ühtlaselt.

Kuidas on need kuulid moodustunud? Koopa laest kukub pidevalt alla veetilkasid. Nii eraldub veega koopalaest kaltsiit, mis katab koopapõrandal nii liivaterad, luutükid kui ka joogikõrred. Kaltsiidi ladestudes moodustuvadki lõpuks kuulid.

Kuigi kohalikud elanikud teavad sellest koopast juba aastaid, on kuulikeste tohutust hulgast lummatud välismaa spetsialistid hakanud siin käima alles hiljaaegu. Praegu tehakse pingutusi selle erilise koopa uurimiseks ja säilitamiseks.

Sellised kohad nagu see marmorkoobas tuletavad meile meelde Laulu 111:2 sõnu: „Suured on Jehoova teod, uuritavad kõigile, kellel neist on hea meel!”