Röövvallutajad küülikud ja kärnkonnad

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

SÕJATANDRIST on saanud elutu tühermaa. Ala, mis oli kord viljakas põld, on nüüd täis auke ja võitlejate surnukehasid. Neil sõdijatel pole aga seljas kaitsevärvi riietust, jalas saapaid ega käes tääki, vaid nende rõivastuseks on pehme kasukas ja relvaks teravad hambad. Jutt on Austraalia nuhtlusest – küülikutest.

Küülikute invasioon

Küülikud alustasid Austraalias oma vallutusretki mandri kagunurgast 1859. aastal. Kuigi need loomad said riiki sisse toodud jahimeestele laskmiseks, ei peetud neile varsti enam jahti sugugi mitte lõbu pärast, vaid meeleheitlikust püüust nende arvukust kontrolli alla saada.

Kui Suurbritannia hõivamine võttis küülikutel aega 900 aastat, siis Austraalia, mis on veidi suurem kui pool Euroopat, vallutasid nad kõigest 50 aastaga. Küülikud, kelle suguküpsed emasloomad toovad aastas ilmale kuni 40 järglast, nihutasid rindejoont mööda mandrit edasi kuni 100 kilomeetrit aastas. Organisatsiooni Bureau of Rural Sciences (BRS) raport teatab: „Ükski teine imetaja maailmas pole uut ala nii kiiresti asustanud.” Tagajärjed olid kohutavad.

Küülikud hakkasid hävitama kohalike loomade toiduvarusid ja võtma üle nende urgusid. Seepärast on neid süüdistatud paljude endeemsete liikide väljasuremises ja isegi  metsade hävimises. Üks teadlane selgitab, et kuna küülikud „söövad ära puuvõrsed, pole vanade puude kuivades neile puudele järelkasvu”. Kui küülikud vallutavad väikese saare, järgneb sellele katastroof. „1903. aastal Laysani saarele introdutseeritud küülikud olid 1936. aastaks teinud lõpu kolmele kohalikule linnuliigile ning 26 taimeliigist 22-le. ... 1923. aastal kattis saart üksnes liiv, kus seisid üksikud kidurad puud,” teatab BRS-i raport.

Massihävitusrelvadega küülikute vastu

Austraalia küülikuid lasti maha, püüti lõksudega ja mürgitati. Nende levimist püüti takistada ka kuulsa küülikupiirdeaiaga, mis kulges 1830 kilomeetri pikkuselt üle Lääne-Austraalia osariigi. * Ent mitte miski ei paistnud seda sissetunginud armeed peatavat.

1950. aastal anti küülikutele vasturünnak bioloogilist relva kasutades. Selleks oli viiruseline müksomatoos. Viirus vähendas tunduvalt küülikute populatsiooni, mille suurus oli tollal vapustav – arvestuste kohaselt 600 miljonit. Müksomatoos, mida kannavad edasi sääsed ja kirbud, mõjub üksnes küülikutele ning sellesse viirusesse suri vaid kahe aasta jooksul 500 miljonit röövvallutajat. Peagi arenes aga küülikutel müksomatoosi vastu resistentsus ning ellujäänud loomad hakkasid tohutu kiirusega paljunema. Niisiis oli 1990. aastateks küülikute arv tõusnud juba 300 miljonini. Seega läks vaja uut relva.

Halvad ja head uudised

1995. aastal võeti kasutusele teine bioloogiline relv – viiruslik hemorraagia. Kõigepealt hakkas see viirus levima 1984. aastal Hiinas. 1998. aastaks oli see levinud Euroopasse, mille tagajärjel suri Itaalias peagi 30 miljonit koduküülikut. Hemorraagia tegi muret Euroopa küülikukasvatajatele, kuid rõõmu Austraalia farmeritele, kuna esimese kahe kuu jooksul pärast selle viiruse vallandamist Austraalias suri seal kümme miljonit küülikut. See haigus näib tabavat üksnes küülikuid ning loomad surevad pärast nakatumist 30–40 tunni jooksul ilma mingisuguste nähtavate sümptomiteta. Aastaks 2003 oli paljudes Austraalia kuivemates paikades sellesse haigusesse surnud 85 protsenti küülikutest või enamgi.

Kui polnud enam küülikuid, kes hävitasid taimi, kasvas ühes Lõuna-Austraalia rahvuspargis vähem kui viie aasta jooksul kohalike orhideede arv kaheksakordselt. Selle osariigi teistes kohtades, „kus on aset leidnud korrapärased hemorraagiapuhangud, ... on hakanud taastuma kohalikud põõsad”, teatab ajakiri „Ecos”. Ka riiki sisse toodud kiskjate, nagu rebaste ja kasside arv on mõningates paikades küülikute vähemaks jäädes kahenenud. Nii ökoloogid  kui ka farmerid on uue relva tõhususega rahul, kuna küülikud läksid Austraalia majandusele maksma kuni 600 miljonit Austraalia dollarit aastas. Milline on aga selle haiguse pikaajaline mõju ellujäänud küülikupopulatsioonile, on veel teadmata.

Päästjast saab vaenlane

Kuigi teadlased paistavad olevat võitnud lahingu küülikute vastu, ei ole neil õnnestunud jagu saada uuemast röövvallutajast – aagast. Sarnaselt küülikuga pole ka aaga ise salaja maale hiilinud, vaid tahtlikult sisse toodud. Miks?

20. sajandi alguses ähvardasid kaks põrnikaliiki Austraalia suhkrurooistandusi, mis tõid riigile aastas sisse kaks miljardit dollarit. 1935. aastal arvati, et see rusikasuurune kärnkonn – aaga (Bufo marinus), kellel oli apla mardikasööja maine –, osutub suhkruroo kasvatajate päästjaks. Mõningate teadlaste kõhklustest hoolimata toodi aaga Lõuna-Ameerikast Hawaii kaudu Austraaliasse ning lasti Queenslandi osariigi suhkrurooväljadele.

Vabadusse lastud aagad ei tundnud aga suhkruroogu söövate põrnikate vastu vähimatki huvi ning osutusid seega hoopis reeturiteks. Need loomad on mürgised igas arengufaasis, alates munajärgust kuni täiskasvanuks saamiseni. Kui kullestest saavad konnad, arenevad nende naha alla näärmed, mis eritavad häirimise korral mürgist lima. Aagade tõttu on Austraalias surnud kohalikke sisalikke, madusid, dingosid ja isegi krokodille, kes on oma rumalusest kärnkonnadele kallale kippunud. Aagad on väga viljakad ning on levinud oma algsetest vabakslaskmise kohtadest enam kui 900 kilomeetri kaugusele. Aagade populatsioonitihedus on Austraalias peaaegu kümme korda suurem kui nende kodumaal Venezuelas. Nagu piibliaegadel, tungivad need konnad põldudele, majadesse ja varitsevad isegi tualettpottides. Liikudes edasi 30 kilomeetrit aastas, on nad nüüd jõudnud alale, mida võib kirjeldada kui konnaparadiisi – Põhjaterritooriumil asuvasse maailmapärandi nimistusse kuuluvasse Kakadu rahvusparki. Austraalia valitsus on kulutanud miljoneid dollareid uuringutele, et leida abinõu aagade leviku takistamiseks. Siiani pole aga suudetud ühtki tõhusat meetodit välja nuputada. Sõda nende kärnkonnadega pole lõppenud ning seniajani on edu olnud aagade poolel.

Miks üldse sõdida?

Rikkumata tasakaaluga ökosüsteemis on elusolenditel looduslikud arvukuse reguleerijad. Kui aga organismid satuvad keskkonda, kus neil puuduvad looduslikud vaenlased, võivad näiliselt ohutud olevused sigineda sellise kiirusega, mis põhjustab tohutut kahju.

Esimesed Euroopa asunikud, kes saabusid Austraaliasse, ei osanud ette näha, et sissetoodud loomad ja taimed võivad nii määratut kahju tekitada. On tõsi, et paljudest introdutseeritud liikidest on olnud kasu, näiteks lammastest, veistest, nisust, riisist ja muudest liikidest, millest austraallaste elu täielikult sõltub. Ent küülikud ja aagad on hoiatavaks meeldetuletuseks selle kohta, millised on tagajärjed siis, kui inimene rikub ära looduse tasakaalu.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Päästja osutus petturiks – aagade invasioon jätkub

[Allikaviide]

U.S. Geological Survey/photo by Hardin Waddle

[Pilt lk 26]

Janused röövvallutajad veeaugu ümber Lõuna-Austraalias Spenceri lahes Wardangi saarel

[Allikaviide]

By courtesy of the CSIRO

[Piltide allikaviited lk 25]

Küülikud: Department of Agriculture, Western Australia; aaga: David Hancock/© SkyScans