Kas tõesti rämps-DNA?

PALJUD teadlased lähtuvad bioloogia, geneetika ja teisi nendega seonduvaid teadusuuringuid tehes evolutsiooniteooria seisukohtadest. Tihtilugu on selline vaateviis juhtinud nad valedele järeldustele. Näiteks klassifitseerisid varased darvinistid rudimentideks mõningad organid, nagu ussripiku, ajuripatsi ja mandlid. Nad pidasid neid organeid evolutsiooni jäänukiteks, sest neil ei paistnud olevat enam mingit funktsiooni. Hiljem aga selgus, et neil organitel on tähtis roll. Niisiis tuli evolutsionistidel oma varasematest vaadetest loobuda.

Samasugust asjade käiku võis hiljuti täheldada geneetika valdkonnas. Algsete uuringute põhjal järeldati, et umbes 98 protsendil inimese ja teiste eluvormide DNA-st pole mingit otstarvet. Seetõttu pidasid paljud, kes olid mõjutatud evolutsiooniteooriast, DNA-d „evolutsiooni praagiks”, ja see vaade kinnitas kiiresti kanda.

Taas kord osutus darvinismil rajanev oletus vääraks. Hiljuti avastasid teadlased, et organismi „rämps-DNA-l” on väga oluline roll elutegevust tagavate eriomaste RNA (ribonukleiinhappe) vormide sünteesis. Austraalia Queenslandi ülikooli molekulaarbioloogia instituudi direktor John S. Mattick arvab, et rämps-DNA teooria tõtakas heakskiitmine on „klassikaline näide, kuidas kivistunud vaadete järgimine lükkab kõrvale faktide objektiivse analüüsi, sel korral veerandiks sajandiks”. Ta lisab, et see möödapanek „võib jäädagi üheks suurimaks eksimuseks molekulaarbioloogia ajaloos”.

Kas poleks arukam näha DNA-s mõistusliku Kavandaja loomingut? Sellise vaatega inimesed teavad, et Jumala kätetööga seonduvad mõistatuslikud aspektid leiavad lõpuks lahenduse. Ja selle asemel et kogeda oma ekslike vaadete kokkuvarisemist, täidavad sedalaadi avastused neid veelgi suurema aukartusega (Õpetussõnad 1:7; Koguja 3:11).

[Piltide allikaviited lk 21]

DNA: foto: www.comstock.com; teadlane: Agricultural Research Service, USDA